Alkeemia lugemisnurk | Enda keha aktsepteerimine ja naiselik eneseväärikus suhtes


Alkeemia lugemisnurk | Enda keha aktsepteerimine ja naiselik eneseväärikus suhtes
Foto: depositphotos.com

"Seksuaalne, romantiline suhe ei ole mitte ainult südame ja hinge ühendus, vaid see on ka kehade ühinemine. Kui me armastame kedagi, siis me pakume talle ka oma keha kui püha puhkamispaika. Ja seepärast olenebki meie suhtumisest oma kehasse see, kuivõrd avatud me oleme intiimsete suhete loomisele," kirjutab Katherine Woodward Thomas oma raamatus "Kuidas leida seda "õiget"".

"See on kummaline," ütles Samantha, "iga kord, kui ma närveerin enne kohtingule minekut, pöördub kogu mu tähelepanu sellele, kui paksud mu reied on. Kas ma olen liiga paks nendes pükstes? Kas ta vaatab, et mul on liiga suur tagumik? Loogiline oleks muretseda hoopis selle üle, et mis tunne on temega kohtama minna või kas mul on ikka mingil huvitaval teemal temaga rääkida?"

Kõik naised noogutasid mõistvalt kaasa. On vägagi tavaline, et ärevus ja ebakindlus, mida tunneme, väljendub oma kõhu suuruse või kehakaalu pärast muretsemisena. Lausest "Ma olen liiga paks" on saanud kõikide selliste tunnete, nagu on ebakindlus, häbelikkus ja alaväärsustunne, väljendaja. Kui küsin mõnelt naiselt, kas ta armastab oma keha, hakatakse tavaliselt kohe rääkima, mis talle ta keha juures ei meeldi. Kuna naiste pidev sisekõne talletab iga füüsilise ebakõla ja vea, siis on neil peaaegu võimatu vastata sellele küsimusele, loetlemata neid puudusi, mida parandada soovitakse.

Seotud lood:

Aga kujutlege nüüd, et helistate oma kallile sõbrale kakskümmend, kolmkümmend korda päevas, et öelda talle, kui paks ja füüsiliselt kole ta on. Mis te arvate, kaua ta seda kannataks? Kaua teie ise seda kannataksite? Miks siis nii paljud meist räägivad iseendaga nii inetul moel ja nii iga päev? Me tahame olla paar kilo kergemad, mõned sentimeetrid pikemad, soovime suuremaid rindu ja väiksemaid puusi. Tahame olla trimmis ja traksis ja seda juba eile. Kuid jah, on väga raske enda juures midagi muuta, kui oleme pidevalt hõivatud enesekriitika maratoniga. Sisuliselt on see sama, kui üritaksin midagi muuta oma seitsmeteistkümneaastase kasutütre Sarah' juures, ise pidevalt teda kritiseerides, rääkides talle aina, mis kõik mulle tema juures ei meeldi. Jah, täpselt nii. Ja tema vastaks muidugi sellega, et püüaks kangekaelselt samasuguseks jääda. Seni, kuni Sarah ei tunne, et ma armastan teda 100 % sellisena, nagu ta on, pole ta valmis ka kuulama minu arusaamu, et ta võiks end pisut muuta.

Me kõik oleme sellised. Mida enam sa räägid oma kehale, et ta on liiga selline või teistsugune, mitte piisavalt nii ja naa, seda kindlam on, et kõik jääb täpselt samaks või need asjad võimenduvad veelgi rohkem, mida kõige enam enda juures kritiseerisid. Seepärast kukuvadki paljud dieedid läbi, et alustame neid, mõeldes sellest, kui väga me oma välimust vihkame, või et me pigem sureksime, kui laskeksime kellelgi end alasti näha. Paljud dieedid on lihtsalt üks viis ennast karistada. See on sama, nagu suruksime endale peale kokkuhoidu pärast suurt kulutamisperioodi. Ja piisab, kui vaadata ainuüksi kollektiivset krediitkaardi võlga selles riigis, et näha, kui kehvasti see meetod töötab.

Alles siis, kui muudame oma söömisharjumusi armastusest ja austusest enda vastu, saab see muutus kinnistuda meie ellu. Vaatamata sellele, et paljud meist on valmis tunnistama, et naiste ilustandardid on tegelikult üks naistevihkamise väljendus meie kultuuris, jätkavad nad ometigi iseenda kaalumist ja mõõtmist vastavalt nendele ekstreemsetele standarditele. Sedasorti enesepiitsutamine pole mingi üksiknähtus. Enesevihkamine lausa lokkab. Enese keha põlgamist peetakse lausa "normaalseks". On "normaalne" hinnata enda väärtust selle järgi, millist suurust kleite kannad. "Normaalne" on oma välimust kurjal, karistaval ja halvustaval toonil sarjata.

Meenutan sageli naistele, et osades Aafrika piirkondades peetakse naiste ümberlõikamist - kliitori äralõikamist ja vigastamist - ka "normaalseks". Mitmetes India kolkakülades on ka pruudi põletamine täiesti "normaalne". Lähis-Ida mõningates piirkondades keelatakse naistel haridust omandada, mis toob kaasa vaesuse nii neile kui ka nende lastele ja ka seda peetakse "normaalseks". Kui midagi peetakse "normaalseks", ei tähenda see automaatselt, et see on hea ja õige. Paljudes arengumaades on just naised ise need, kes kannavad seda kuritarvitamistraditsiooni edasi põlvest põlve, andes need "normaalsed" kombed edasi oma tütardele. Ja nii see muudkui jätkub seni, kuni inimesed ärkavad lõpuks üles sellest transist ja hakkavad asju teisiti nägema.

Loe veel

Alates ajast, kui Isabella oli üheksa-aastane, varajase puberteediea algusest, hakkas ta kaalumishull ülekaaluline ema pidevalt ka tema kehakaalu kommenteerima. Selleks ajaks, kui Isabellast oli teismeline saanud, vihaks ta oma keha niivõrd, et lausa vihkas riiete ostmist. Kuigi ta oli sel hetkel ainult pisut ülekaaluline, kujutles ta end iga aastaga aina paksemakas minevat, nagu ta emagi. Ta uskus, et on "liiga paks" ja seepärast ka inetu. Mina kohtusin Isabellaga siis, kui ta oli hilistes neljakümnendates. Kuigi ta oli ainult pisut ülekaalus, pärines tema kehakuvand ikka veel oma noorusajast. Ta süüdistas oma kehakaalu kõigis nendes pettumust valmistavates kogemustes meestega ja vihkas ning põlgas oma keha, kuna keha "reetvat" teda. Sedasorti vastandlik suhtumine oma kehasse pani teda ignoreerima kõike, mis oli kaelast allpool, nagu oleks ta üksnes rääkiv pea, ja ma kahtlustasin, et selles peituski keeruliste meessuhete põhjus.

Ma mõtlesin, et kui Isabella teeb endast kõik, et ise ennast tõrjuda, siis mis võimalust on üldse teistel? Kui Isabella jõudis minu juurde, siis vaevles ta juba mitme terviseprobleemi käes. Aastate jooksul oli ta niivõrd pingutanud, et oma kehast võõrduda, nii et need probleemid mind eriti ei üllatanud. Tegelikult olin üllatunud, et ta oli niigi kaua terve olnud, arvestades asjaolu, et tema äärmuslik kehavaenamine oli kestnud juba kolmkümmend aastat. Nii nagu unarusse jäetud laps, kes hakkab tähelepanu saamiseks halvasti käituma, hakkas ka Isabella keha temalt tähelepanu nõudma. Isabella oli sunnitud hakkama enda eest hoolitsema armastuse ja lahkusega. Vähehaaval hakkaska ta keha tervenema tänu nendele pingutustele, aga see paranemisprotsess kestis vaid senikaua, kuni Isabella ennast ei halvustanud.

Isabellal oli raske enda halvustamist lõpetada. Ta arvas, et enne tuleb kaalust alla võtta ja alles siis saab ta end aktsepteerida. Ma rääkisin talle, et see töötab täiesti vastupidi - esmalt ta aksepteerib end sellisena, nagu ta on, ja siis saab ta muutuda. Sageli hoiame kinni nendest asjadest, mis meile valu põhjustavad. Selle raamatu kirjutamise ajal heitleb Isabella ikka veel arusaamaga, et "ta on liiga paks, et teda keegi armastada saaks". Ta kannab ikka veel oma ema enesevihkamiskoormat endaga kaasas, nagu istuks pärdik tal kukil.

Mind paneb siiamaani imestama, et me võitleme küünte ja hammastega õiguse eest ennast vihata ja elada poolikut elu. Kui suhtume oma kehasse vaenulikult, siis sööme sageli kas liiga palju või liiga vähe. Valime vale toidu, kuritarvitame narkootikume ja/või alkoholi ja astume kergemeelsetesse ja/või ohtlikesse seksuaalsuhetesse. Suitsetame, spordime meeleheitlikult palju ja keelame endale vee joomist. Unustame puhata. Suhtume oma kehasse nagu katkisesse asja, mida on siit-sealt vaja parandada. Lõhume ja killustame end, koheldes oma keha nagu objekti - tegevus, milles tavaliselt süüdistame mehi. Võrdsustame oma väärtuse sel päeval tarbitud kalorite hulgaga.

Kui te ei suuda aktsepteerida end peale operatsiooni, ilma värvitud juuste või meigita, siis võib juhtuda, et olete üks neist, kes otsib "perfektset" kaaslast (s.t kellelon "õige töö" ja "õige välimus" ja kes on "õigest perest"), et kompenseerida kõike seda, mida peate enda juures sobimatuks. Võite küll leida kellegi, kes vastab kõigile neile välistele tunnustele, ja mõelda hetkeks, et leidsitegi armastuse. Aga varem või hiljem tuleb välja, et see suhe jääb siiski hingetuks ja tühjaks. Armastus, mida tegelikult otsime, ei ilmuta end sel viisil otsides. Puudu on südame- ja hingeside. Seepärast ei näegi see mees, kes on teile see õige, alati välja selline, nagu te kujutlesite. Nii nagu teiegi ei näe välja selline, nagu te enda arvates peaksite välja nägema.

Parim viis valmistuda armastuseks on avada oma süda iseendale kõigi oma väikeste omapäradega - "liiga väikesed" rinnad, "liiga suur" kõht, "liiga paksud" reied ja "liiga lamedad" jalavõlvid. Sest kui me viime oma armastatu voodisse, siis on meil vaja avada end täielikult, et kogeda armastust ja imetlust täpselt sellisena, nagu me oleme, ning peame olema valmis jagama sedasama õnnistatud tunnet ka teisele.

Kõige olulisem asi, mida me saame saavutada selle eluea jooksul, on tõeline eneseväärtustamine ja aktsepteerimine sõltumata sellest, kas hommikusel kaalumisel me näeme seda soovitud numbrit või mitte. Enne kui me ei õpi ennast väärtustama sellistena, nagu me oleme, läheme läbi elu, nagu söökisme aina hapusid viinamarju. Sõltumata kõigist muudest asjadest, mida meil õnnestub saavutada - õige suurusega palk, "perfektne"kaasa, terved lapsed - ikka jääb meil midagi täiuslikust õnnest puudu. Meie keha on meie suure vaimu tempel ja suurjoonelise hinge kodu. Keha hoiab seda võimsat elujõudu, mis voogab läbi meie ja on kinkinud meile elu. Kui me ei näe, kui imeline meie keha on, siis moonutame oma tõelist olemust.

Harjutus

Täna hommikul teeme ühe silmi avava meditatsiooni. Palun lugege see juhend üks või kaks korda läbi ja siis tehke seda mälu järgi nii hästi, kui suudate.

Võtke seljast kõik riided ja istuge või seiske mugavas asendis peegli ees, käed vabalt kõrval. Hingake mõned korrad sügavalt ja lõdvestage terve oma keha, tajudes, kuidas teie kopsud täituvad ja tühjenevad, täituvad ja tühjenevad. Tunnetage, kas kuskil teie kehas on pinge, alustage pealaest ja liikuge alla välja, kuni jalataldadeni.

Alustage pealaest. Pange tähele, millised hinnangud on teil oma juuste, pea ja selle kuju kohta. Iga hinnangu teadvustamise ajal rääkige selle kehaosaga, mille suhtes olete hinnanguline. Viige iga hinnanguga läbi järgmine kolmeastmeline protsess:

1. Paluge sellelt kehaosalt andeks, et te ei ole teda armastanud ja et olete temaga nii karm olnud.

2. Öelge sellele kehaosale midagi, mis teile tõeliselt meeldib.

3. Tänage seda kehaosa millegi eest.

Näide

Hinnang: "Ma vihkan, et mu juuksed on nii säbrulised." Esimene samm: "Palun andestage mulle, juuksed, et ma teile kogu aeg räägin, kui inetud te olete." Teine samm: "Mulle meeldib, et te olete nii lokkis. Mulle meeldib ka teie värv ja tihedus." Kolmas samm: "Aitäh, juuksed, et te olete nii kohevad ja metsikud, kui vihma sajab."

Vaadelge kogu keha ja tehke läbi need sammud iga hinnanguga, mille annate. Nende kehaosadega, mille kohta teil pole negatiivseid hinnanguid, tehke läbi ainult teine ja kolmas samm.

Märkus. Kui te suhtute oma kehasse väga kriitiliselt, siis võiksite proovida teha seda meditatsiooni regulaarselt seni, kuni kõik need hinnangud on neutraliseeritud ja te suudate oma keha väärtustada.

Lisa. Praktiline ülesanne

Jälgige päeva jooksul enda hinnanguid oma keha kohta. Iga kord, kui märkate, et olete end kritiseerinud mõne füüsilise puudujäägi pärast, tehke endamisi mõttes läbi ülaltoodud kolm sammu, ja asuge siis oma päevatoimetuste juurde tagasi.

Autor: Katherine Woodward Thomas

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katherine Woodward Thomase raamatust "Kuidas leida seda "Õiget""

Kas teile vamistavad muret suhete halvenemine, läheduse puudumine ja üksindustunne? Kas tunnete jõuetust, otsides seda õiget inimest, kellega elada koos kogu oma ülejäänud elu? Kas olete üldse ise valmis leidma seda "Õiget"? Raamatus "Kuidas leida seda Õiget?" jagab Katherine Woodward Thomas oma isiklikke ja terapeudina omandatud kogemusi, kuidas ennast muuta ja kuidas ennast avada, et oleks võimalik leida tõeline armastus ning luua terveks eluks kestma jääv suhe, milles on nii romantikat kui ka sügav pühendumine. Katherine on loonud intrigeeriva, kuid samas lihtsa seitsmenädalase programmi "Kuidas leida seda õiget", mis põhineb külgetõmbeseadusel - see tähendab, et me saame ligi tõmmata ainult seda, mida oleme valmis vastu võtma ja ka ise andma. Seda kursust läbides valmistate end ette armastuse leidmiseks. See 49-päevane raamatukursus koosneb igapäevastest õppetundidest ning iga päeva teema kohta on lisatud harjutused ja juhised, kuidas õpitut ellu rakendada. Päevikut pidades ja igapäevaseid harjutusi tehes hakkate tasapisi mõistma, millised takistused seisavad teil praegu armastuse teel ees ning õpite neist vabanema. 49 päeva möödudes olete emotsionaalselt ideaalses vaimses seisus, et minna laia maailma ja leida üles see "Õige". Raamat "Kuidas leida seda õiget?" on väga inspireeriv, suhteid käsitletakse uudsetest vaatenurkadest ning teile juhatatakse teed armastuseni, mida otsite.


KOMMENTEERI!