Aita mul armastada elu



Aita mul armastada elu
Abielu pole kohustus, vaid on vaba valikFoto: depositphotos.com

Abielu - see sulnis muinasjutt! Me tõotame, et jääme igavesti kokku, sest armastame teineteist rohkem kui midagi muud siin ilmas. Lubame olla koos heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, lubame teineteisest hoolida ja suhte nimel pingutada. Aga kuidas on siis, kui me küll armastasime, hoolisime ja pingutasime, muutsime oma välimust, harjumusi, isegi väärtusi, ütlesime lahti oma sõpradest ja töökohast või kolisime kallima järel lausa teise riiki, aga muinasjutt sai ikkagi otsa? Kas tasub armastuseotsinguid jätkata? Millele peaksime siis lootma? Kirjanik Elizabeth Gilbert ütleb tabavalt, et abielu on nagu õnnemäng, kusjuures esimest ja teist abielu eristab ainult üks seik: teisel korral me vähemalt teame, et oleme istunud kaardilauda.

"Tõotused, et me kaks jääme igavesti kokku/naiselt, kes mind armastab ja keda mina armastan/rohkem kui oma elu. Oo, seda vannet andes/ohverdan rõõmsal meelel kõik sinu eest," kõlab tuttavlik lubadus Walt Whitmani poeemist "Tulvavad valujõed".

Poeemi pealkiri kõlab küll nii, nagu poleks härra Whitmanil sugugi usku abielu-muinasjuttu. Eks sellesse olegi keeruline uskuda - statistika väidab, et pooled abielud lahutatakse ning aina vähem paare tahab (või julgeb?) oma kooselu ametlikult registreerida.

Seotud lood:

Õnneks ei lähe noorele armunule statistika suuremat korda. Tema näeb vaid partneri voorusi ning usub, et too teeb ta õnnelikuks. Pole vaja mingit strateegiat suhte toimimiseks või hoidmiseks, piisab sellest, et südames on lootus: armastus päästab ja lunastab. Ja on väga tore, et on säärane lootus! Valges pitsivahus pulm, romantikapilves ühtesulamine ja tõotus jääda truuks surmani annavad tiivad.

Loe veel

"Rahutud" geenid

Paradoksaalsel moel hakkasid abielulahutused sagenema ajal, mil üha enam hakati abielluma armastuse pärast. Sajandeid vajasid naised mehi füüsiliseks kaitseks, toitjaks ja ülalpidajaks, nüüd võimaldab meditsiin isegi lapsi ilma meheta saada. Pole enam mingit vajadust "kaardilauda" istuda! Ka asjakohase kirjanduse lugemine ei anna julgust. Teadlased, kes uurisid armunud inimeste aju, said teada, et romantiline armastus on sügav tung, samasugune ürgne vajadus nagu vajadus toidu ja joogi järele. Mõni on seda lausa sõltuvuseks nimetanud!

On teooriaid, mis väidavad, et meil on armastust aegade algusest olnud vaja vaid selleks, et kaks inimest oleksid piisavalt kaua koos, et järglane saada. Piisavalt kaua, muuseas, tähendab vaid poolteist kuni kaks aastat! Rohkem meie aju selles naudinguhormoonide möllus vastu ei pea - kirg lahtub ja selle asemele tuleb leida midagi töötavamat ja kestvamat.

Bioantropoloog Helen Fisher, armastuse olemuse ja keemia asjatundja, on uurinud abielulahutuse mudeleid. Andmed ligi kuuekümne ühiskonna kohta näitasid, et üldjuhul kippusid paarid kogu maailmas lahutama just neljandal abieluaastal või selle lähedal. Vanades ühiskondades toitsid emad lapsi rinnaga mitu aastat, olles sel ajal lahja dieedi peal. See hoidis ära uue rasestumise. Antropoloogid arvavad, et just nelja-aastased vahed sünnitamises olid tol ajal tavalised. Kui ema ei pidanud enam last pidevalt imetama või endaga kaasas kandma ja sai ta toidu otsimise ajaks vanaema, tädide või suuremate lastega jätta, ei vajanud ta enam oma lapse heaolu kindlustamiseks partnerit. Naine oli vaba liikuma edasi uue kaaslase juurde. Siin olid koguni geneetilised eelised - erinevate partneritega järglased tõid suguvõssa kaasa vajaliku mitmekesisuse. Tuleb välja, et inimese kalduvus suhtes rahutuks muutuda ning uue ja parema järele ringi vaadata on meile geenidega kaasa antud!

Aga kas võib minna ka nii, et leiad just selle õige, kellega jääd kokku elu lõpuni? Selle kohta ütlevad psühholoogid, et inimene otsib üldjuhul partnerit siis, kui ta hingeline seisund on tasakaalust väljas. Teisisõnu, me armume kõige kergemini ajal, kui oleme oma elus parajasti kõige suurema jama sees. Sel juhul pole "õige" muu kui teine samasugune meeleheitlik otsija, kes vaid tahab, et sa lisaks oma haavadele ka tema haavu lakuksid.

Ja kõige tipuks on loodus meid loonud nii, et me suudame üheaegselt olla kiindunud oma abikaasasse, armuda kellessegi teisesse ja minna ihast põlema, kui kolmas meid vaid põgusalt puudutab. Kui vanasti kindlustati säärase partneri-vahetuse-ringmänguga geenide edasikestmine ja mitmekesisus, siis tänapäeval ei too see endaga kaasa muud kui armukadedusest tingitud õgimishood, alkoholiga liialdamise, neuroosid, depressiooni, vägivalla ja enesetapud. Antropoloog Lionel Tigeri jaoks tundub otse uskumatu, et seadused lubavad ikka veel inimestel abiellu astuda. "Kui pooled ükskõik millistest teistlaadi ettevõtmistest lõpeksid sama õnnetult, ei kõhkleks valitsus inimestel seda tegevust kiiremas korras ära keelamast?!" imestab Tiger. Kes oskab öelda: miks peaksime küll abielluma?

Abielu on otsus

Vastus kõlab: ei peagi. Abielu pole kohustus, vaid on vaba valik. Sul on vabadus armastada ja suhtele pühenduda või oma teed minna. Kui otsustad esimese valiku kasuks, siis tea, et sul tuleb iga päev, aina uuesti ja uuesti endale kinnitada: see on see mees/naine, kelle ma olen valinud ja keda olen otsustanud armastada.

Ma usun, et igasugune kooselu on suurim väljakutse inimesena kasvada. Meil tuleb õppida jagama ja vastu võtma, kuulama ja end väljendama, oma vajaduste eest seisma ja kompromisse tegema, partneri voorusi tunnustama ja tema kõige ärritavamate omadustega leppima.

Just kooselus peame kõige sagedamini rääkima teemadel, millest rääkimine pole sugugi kerge nagu raha kasutamine või puudumine, minevikuvarjud, kõige sügavamad pettumused ja intiimsemad ootused. Kes seda omavahel rääkimise kunsti selgeks ei õpi, selle suhe ei kesta.

Meil tuleb jääda ausaks ja lugupidavaks mis tahes olukorras ja, mis kõige tähtsam, tuleb jääda alati kohale. "Armasta mind kõige enam siis, kui olen seda kõige vähem ära teeninud, sest siis vajan seda kõige rohkem," ütleb raamatus "Võidujooks ajaga" kirjanik ja psühhoterapeut Tommy Hellsten.

Partnerit vajame ka selleks, et iseennast avastada ja paremini tundma õppida. Just lähedal seisvad inimesed on meile parimaks peegliks - nad annavad meile tagasisidet ja näitavad kõige paremini kätte me nõrgad kohad. Miks muidu vihastame või solvume kõige ägedamalt just kalli inimese peale? Sarnases situatsioonis tööl või sõprade seas suudame tavaliselt jääda rahulikuks, või vähemalt viisakaks.

Me oleme sündinud ema ja isa suhtest, me saame kõige rohkem haiget just suhetes ja me ka terveneme suhete kaudu.

Filmis "Tõotus" ütleb peategelane abielutseremoonial oma värskele abikaasale: "Sina aitad mul elu armastada". Ühine elu sisaldab nii õndsat ühtesulamist kui petetud lootusi, nii muinasjutulist romantikat kui tulvavaid valujõgesid, nii pühapäevahommikusi rõõmsaid pannkoogisöömisi kui ägedaid riide raha pärast. Unustada ei tohi ka kõhedaks tegevat geneetilisest pärandit, mille oleme oma esivanematelt saanud.

On tõepoolest suur julgustükk ja samas kaunilt muinasjutuline kõigest sellest hoolimata - või ehk just selle sammu keerukuse pärast - otsustada, et meie kaks jääme kohale ja aitame teineteisel elu armastada.

Autor: Kadi Kütt

Allikas: Joogateraapia.ee

Loe lisaks: 5 nippi, kuidas muuta oma suhe kõrvalsuhtekindlaks

Mees ja naine: kaks energiat, mis täiustavad teineteist

11 märki, mis näitavad eksimatult, et mees on sinusse armunud

6 selget märki, mis näitavad, et su kallim petab sind

Suhteterapeut annab nõu: paarisuhte ABC

KOMMENTEERI!