Tõendid taeva olemasolust: loe neurokirurg dr. Eben Alexanderi kogemustest elust peale surma!

 (3)

Tõendid taeva olemasolust: loe neurokirurg dr. Eben Alexanderi kogemustest elust peale surma!
Kas taevas on tõesti olemas?depositphotos.com

Avaldame lõigu dr. Eben Alexanderi autobigraafilisest raamatust "Tõendid taeva olemasolu kohta", kus Ameerika neurokirurg jagab oma kogemust teekonnast teispoolsusesse.

Aastal 2008 haigestus dr. Eben Alexander meningiiti ja langes koomasse. Sellele järgnenud kehaväline ja surmajärgne kogemus tõestas talle, et meie teadvus eksisteerib ajust iseseisvalt ja surm on illusioon.

"Minu kogemus näitas mulle, et keha ja aju surm pole teadvuse lõpp, et inimkogemus jätkub ka haua taga. Ja mis veelgi olulisem – see jätkub Jumala pilgu all, kes armastab meid kõiki ja hoolitseb igaühe eest ning näitab, kuhu universum ja kõik inimesed selle sees lõppkokkuvõttes teel on," kirjeldab neurokirurg oma elumuutvat kogemust. Ta usub, et teadus suudab peagi tõestada, et taevas ehk teispoolsus tegelikult eksisteerib.

Dr. Eben Alexander kirjeldab katkendis seda, millised olid tema uskumused inimese teadvuse olemusest enne ning mida ta arvab asjadest pärast võimsat surmajärgset kogemust.

Seotud lood:

/.../

Kui sul pole töökorras aju, pole sind ennast ka olemas. Neurokirurgina olin ma aastate jooksul kuulnud mitmeid lugusid inimestelt, kes olid pärast südame seiskumist kogenud veidraid asju: lugusid reisidest müstiliselt kaunitele maastikele, surnud sugulastega suhtlemisest ja isegi kohtumistest Jumala endaga.

Loe veel

Need on kahtlemata toredad lood, kuid minu arvates olid need kõik puhtalt fantaasia vili. Mis põhjustas neid ebamaiseid kogemusi, mida inimesed pärast sedasorti üleelamisi sageli kirjeldasid? Ma ei väitnud, et tean vastust, kuid ma teadsin seda, et need kogemused olid ajupõhised. Kogu meie teadvus on ajupõhine. Kui sul pole töötavat aju, ei saa sa teadvusel olla.

Seda sellepärast, et aju on see masin, mis teadvuse üldse tekitab. Kui masin rikki läheb, kaob ka teadvus. Ükskõik kui tohutult keerulised ja müstilised ajuprotsessid ka poleks, kogu asja tuum on just täpselt nii lihtne. Tõmba juhe seinast välja ja televiisori pilt kaob.

Või vähemalt nii arvasin ma enne, kui mu enda aju kokku jooksis. Kui ma koomas olin, siis mu aju mitte ei töötanud valesti, vaid see ei töötanud üldse. Ma usun nüüd, et just seetõttu oli minu surmalähedane kogemus (SLK) nii sügav ja intensiivne. /…/ Ma tunnetasin teadvuse maailma, mis eksisteerib täielikult väljaspool füüsilise aju piire.

See, mis ma läbi elasin, oli mõnes mõttes täiuslik surmalähedaste kogemuste keeristorm. Praktiseeriva neurokirurgina, kes on aastakümneid aju teaduslikult uurinud ning operatsioonisaalis sellele ka käed külge pannud, olin ma tavalisest paremal positsioonil, et hinnata mitte ainult minuga juhtunu tõelisust, vaid mõista ka seda, milliseid järeldusi selle põhjal võib teha.

Need järeldused on kirjeldamatult vapustavad. Minu kogemus näitas mulle, et keha ja aju surm pole teadvuse lõpp, et inimkogemus jätkub ka haua taga. Ja mis veelgi olulisem – see jätkub Jumala pilgu all, kes armastab meid kõiki ja hoolitseb igaühe eest ning näitab, kuhu universum ja kõik inimesed selle sees lõppkokkuvõttes teel on.

/.../

Siinne elu pole mõttetu, kuid vähemalt lõviosa ajast ei suuda me seda siin olles näha. See, mis minuga koomas olles juhtus, on kahtlemata kõige tähtsam lugu, mida ma eales rääkinud olen. Ometi pole seda lugu lihtne rääkida, sest see läheb tavaarusaamadega vastuollu. Ma ei saa oma lugu tervele ilmale kuulutada. Ometi põhinevad mu järeldused oma kogemuste meditsiinilisel analüüsil ning minu teadmistel ajuteaduse ja teadvuse uurimise keerukatest kontseptsioonidest. Kui ma mõistsin, millise tõeni mu rännak mind suunas, teadsin ma, et ma pean selle loo ära rääkima. Minu elu ülesandeks sai seda õigesti teha.

Ma ei taha sellega öelda, et ma olen oma meditsiinilise töö ja neurokirurgi karjääri unarusse jätnud, kuid nüüd, kui mulle on langenud osaks au mõista, et meie elu ei lõppe keha või aju surmaga, leian ma, et minu kohustus ja kutsumus on inimestele rääkida, mida ma väljaspool oma keha ja seda maailma nägin. Ma olen eriti innukas oma lugu rääkima inimestele, kes on sarnaseid lugusid varem kuulnud ja tahtnud neid uskuda, kuid pole siiani suutnud neid jutte täielikult mõista. Minu raamat ja selles peituv sõnum on mõeldud just nendele inimestele. Minu lugu on tähtsam kui miski muu, mida sulle kunagi räägitakse, ja see on tõde.

***

Mul polnud keha - igatahes mitte sellist, millest ma teadlik oleksin olnud. Ma lihtsalt olin... seal, selles pulseerivas pimeduses. Sel hetkel oleksin ma seda kohta nimetanud "ürgseks". Aga siis, kui see kõik toimus, ei teadnud ma seda sõna.

Õigupoolest ei teadnud ma ühtegi sõna. Need sõnad, mida ma siin kasutan, vormusid minu peas palju hiljem - siis, kui ma olin siia maailma naasnud ja hakkasin oma mälestusi kirja panema. Keel, emotsioon, loogika - need kõik olid läinud, justkui oleksin ma liikunud arengus tagasi elu alge juurde, võib-olla isegi samale tasandile nende primitiivsete bakteritega, mis mulle teadmatult olid mu aju üle võtnud ja rivist välja löönud.

Kui kaua ma selles maailmas viibisin? Mul pole vähimatki aimu.

Kui sa satud kohta, kus aega sellisel moel, nagu meie seda tavaliselt kogeme, ei tajuta, siis on sealse aja kulgemise kirjeldamine peaaegu võimatu. Sel hetkel, kui see kõik juhtus, tundus mulle (mis iganes see "mina" siis oli), et ma olen alati seal olnud ja jään sinna igaveseks.

Alguses polnud mul selle vastu midagi. Miks mul peakski midagi selle vastu olema, kui see oli ainus olemise viis, mida ma teadsin? Kuna mul polnud mälestusi millestki paremast, ei hoolinud ma eriti sellest, kus ma olin.

Ma mäletan, et arutlesin endamisi, kas ma jään ellu või mitte, kuid minu ükskõiksus lõpptulemuse vastu vaid tugevdas tunnet, et miski ei saa mind tegelikult haavata. Ma ei teadnud midagi selle maailma reeglitest, kus ma olin, kuid ma ei kiirustanud ka neid õppima.

***

Pimedusest oli midagi nähtavale kerkinud.

Aeglaselt pööreldes heitis see niitpeenikesi valge-kuldseid valgusvihke ning nende valguses hakkas pimedus minu ümber pragunema ja laiali lagunema.

Seejärel kuulsin ma uut heli: elus heli, mis oli kõige kõlavam, keerulisem ja ilusam muusika, mida ma kunagi kuulnud olin. Selle helitugevus kasvas samas tempos, kui puhas valge valgus laskus, muundudes mehhaaniliseks tagumiseks, mis oli seniajani - mis näis igavikuna - minu kaaslaseks olnud.

Valgus tuli üha lähemale, keerles ja heitis puhtaid valgeid valgusevihke ning ma märkasin nüüd, et neis leidus ka kuldseid varjundeid. Seejärel kerkis valguse keskelt nähtavale veel midagi. Ma keskendusin kõigest väest sellele objektile, püüdes mõista, mis see on.

Avaus. Ma ei vaadanud enam aeglaselt pöörleva valguse poole, vaid nägin sellest läbi.

Sel hetkel, kui ma mõistsin, mis toimub, hakkasin ma ülespoole liikuma. Kiiresti. Ma kuulsin vaid vuhinat ja liikusin silmapilkselt läbi avause ning leidsin ennast täiesti uues maailmas. Kõige veidramas ja ilusamas maailmas, mida ma eal näinud olen.

Särav, elav, ekstaatiline, oivaline... ma võiksin jäädagi omadussõnu üksteise otsa kuhjama, et kirjeldada, kuidas see maailm välja nägi ja mida ma seal tundsin, kuid nendest ei piisaks ikkagi. Ma tundsin, nagu ma sünniksin. Mitte uuesti ega teistkordselt. Ma lihtsalt... sündisin.

***

Ta rääkis minuga sõnu kasutamata. Tema sõnum läbis mind nagu tuul ning ma sain kohe aru, et see on tõene. Ma teadsin seda samamoodi, nagu ma teadsin, et maailm meie ümber on tõeline - et see pole vaid fantaasia, mis on mööduv ja abstraktne.

Tema sõnum oli kolmeosaline ja maapealses keeles kõlaks see umbes nii:

"Sind armastatakse ja austatakse kogu südamest ja igavesti."

"Sul pole midagi karta."

"Sa ei saa midagi valesti teha."

See sõnum täitis mu pöörase ja lõputu kergendustundega. Mulle oleks justkui kätte antud reeglid mängu jaoks, mida ma ilma seda ise mõistmata kogu oma elu mänginud olin.

"Me näitame sulle paljusid asju," ütles tüdruk ilma tegelikult neid sõnu kasutamata, vaid nende kontseptuaalset olemust otse minuni toimetades. "Kuid lõpuks lähed sa tagasi."

Tema jutt tekitas minus vaid ühe küsimuse.

Tagasi kuhu?

***

Minu rännak ei rääkinud ainult armastusest, vaid ka sellest, kes me oleme ning kui ühendatud me üksteisega oleme, mis on igasuguse eksistentsi tõeline tähendus. Ma sain seal üleval teada, kes ma olen, ja kui ma tagasi tulin, mõistsin ma, et selle inimese, kes ma maa peal olen, kõige viimased katkised otsad said parandatud.

Sind armastatakse. Need olid sõnad, mida ma orvuna ja lapsena, kellest loobuti, vajasin. Aga neid sõnu vajab igaüks meist sellel materialistlikul ajastul, sest kui mõelda, kes me tegelikult oleme, kust me tegelikult pärit oleme ja kuhu me tegelikult teel oleme, siis tunneme me kõik ennast (ekslikult) orbudena.

Kui me ei taasta mälestust oma laiemast seotusest ja Looja tingimusteta armastusest, tunneme me ennast siin maal alati eksinuna.

Siin ma nüüd olen. Ma olen endiselt teadlane, endiselt arst ning tänu sellele on mul kaks olulist kohustust: austada tõde ja aidata inimestel terveneda. See tähendab, et ma pean oma lugu rääkima.

Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et see kõik juhtus minuga kindlal põhjusel. Mitte sellepärast, et ma oleksin kuidagi eriline. Minu puhul lihtsalt langesid kokku kaks asjaolu, mis koos murravad läbi nendest üldistava teaduse viimastest jõupingutustest kuulutada maailmale, et materiaalne tasand on ainus, mis olemas on, ja et teadvus või vaim - nii minu kui ka sinu - pole universumi suurim ja keskne mõistatus.

Mina olen selle elav tõestus.

Allikas: Eben Alexander "Tõendid taeva olemasolu kohta"

KOMMENTEERI!