Surnute hingede austamise kombed laias maailmas



Surnuid austatakse kõikjal üle kogu maailma, igal pool omamoodi
Surnuid austatakse kõikjal üle kogu maailma, igal pool omamoodi

Novembrikuu on hingedekuu ning maailmas on palju erinevaid ja omapäraseid kombeid, kuidas surnuid meeles peetakse ja austatakse.

On saabunud taas pime aeg, päevad on vihmast hallid, harva on näha päikesekiiri mängimas viimastel värvilistel lehtedel.  Õhtuti  läheb aina varem ja varem pimedaks. Pimedusega on alati seostatud vaimude liikumist. Kutsutakse ju meilgi novembri algust hingede ajaks. Usutakse, et sel ajal on liikvel esivanemate ja lahkunud lähedaste vaimud. Selleks, et austada ja meeles pidada lahkunuid, tähistakse 2. novembril Hingedepäeva, süüdates aknal küünlad.

Viimastel aastatel on aga ka meile jõudnud muus maailmas väga populaarne Halloween. Tegemist on 2500 aastat vana Keldi rituaaliga. Algupäraselt pidutseti suve lõpetuseks surnute jumala Samhain'i auks. Usuti, et Samhain muudab nad vaimuks, kummituseks, haldjaks või nõiaks. Kui Hingedepäev on rohkem vaikuse ja rahu aeg, siis Halloween on tänapäeval pigem kärarikas kommertslik pidustus. Maailmas on palju erinevaid ja kindlasti meie jaoks veidraid kombeid ja traditsioone, kuidas oma surnuid meeles pidada ja austada.

Luukerede tants Mehhikos.

Alustame Mehhikost, kus 1.-2. november on Surnute Päev. Traditsioon on alguse saanud asteekide festivalist, mis oli pühendatud nende jumalanna Mictecacihuatl'ile, kes oli allmaailma ja surmajärgse elu valitseja. 1. november on lastele pühendatud, mida kutsutakse ka Süütute Päevaks või Väikeste Inglite Päevaks.  2. november on pigem täiskasvanud lahkunute ja üldisemalt kõigi surnute päev.

Loe veel

Selleks, et lahkunud hinged end hästi vastu võetuna tunneksid, on kodudesse püstitatud väiksed altarid, mida kaunistavad küünlad, pealuud, oranžid saialilled ja paberist voldikud, millel on kujutatud tantsivaid luukeresid. Kindlasti on seal ka erinevad joogid ja söögid. Väga populaarsed on luukere- ja pealuukujulised maiustused, erinevad puuviljad, koogid ja leib. Leib on spetsiaalselt Surnute Päevaks küpsetatud ning seda kaunistavad kondi ja pisara motiivid, mis siis viitavad otseselt lahkunutele ning kurbusele.

Sellel päeval külastatakse surnuaedades omaste haudu, loetakse palveid ja süüakse haudade juures. Mõnel pool Mehhikos on komme veeta omaste haudadel terve öö. Levinud on ka linnades peetavad pidustused ja rongkäigud, kus pealuumaskides, luukerekostüümides ja ka saatanaks kehastunud inimesed tantsivad ja  laulavad muusika saatel. Kärarikas ja värviküllane festival, mis on mõeldud ennekõike surnutele, pakub elavatele võimaluse veeta hästi ja lõbusalt aega.

Leekides lehmad Balil

Bali saarel on surm sündmus, mis on täiuslik ja kaunis lõpp inimese maisele teekonnale ning seda tuleb loomulikult ka vääriliselt tähistada. Selleks, et vabastada hinged ja saata nad teele suure austuse ja pidulikkusega, peab toimuma põletamistseremoonia ehk kremeerimine.  Rikkamad ja tähtsamad inimesed saavad lubada endale kohest tuhastamist. Kellele aga ei ole võimalik kohest tuhastamist tellida, need maetakse maha ning kaevatakse taas üles ja kremeeritakse ühisel tuhastamispeol, mis toimuvad iga 210 päeva järel.

Tuhastamisel asetatakse keha hiiglaslikku sarkofaagi, mis kujutab lehma. Kuju on valmistatud paberist, puidust ja bambusest, värvitud musta, punase ja kullaga ning kaunistatud sädelevate peeglitükkide ja helmestega. Tundub kummaline, et miks on valitud just lehma kuju. Kuid olles tuttav kohaliku religiooniga, saab see selgeks: kuna lehma puhul on tegemist püha loomaga, siis on see suurim austus, mida surnule saab avaldada. Tuhastamispäeval koguneb tuhandeid pealtvaatajaid, et näha seda suurejoonelist tuleshowd. Preestrid loevad palveid ning seejärel süüdatakse lehm põlema. Kehasid peetakse  tühjadeks kestadeks, mis tuleb hävitada, et hing saaks kerge ja rõõmsana liikuda edasi uude ja paremasse paika. Järgmise päeval, kui tuli on järele jätnud vaid jahtunud tuha, puistatakse see ookeani jõulistesse voogudesse.

Kingitused surnutele Hongkongis

Hongkongis saabub koos aprilliga Qingming. Üldisemalt on see kevadpüha kuid selle raames on ka surnutele pühendatud festival, mida on tähistatud juba aastasadu. Traditsiooniliselt külastatakse sellel päeval esivanemate haudu, koristatakse ja tuuakse lahkunutele kingitusi - televiisoreid, mobiiltelefone, kelli, riideid ja isegi autosid. Kuid need on natuke erinevad nendest, mida meie oleme harjunud nägema - need asjad on spetsiaalselt surnutele valmistatud. Tehtud on need paberist või papist ning süüdatakse haual põlema.

Kui kingitus on põlenud tuhaks, on ta jõudnud kadunukese juurde hauatagusesse ellu. Tundub, et hauataguses elus on vaja kõikvõimalikke asju, kuna kauplused pakuvad lahkunute jaoks nii papist tehtud krediitkaarte, paberist rahatähti, mida tuntakse ka põrgu raha nime all, kui ülikondi ja tervet papist maja koos mööbliga. Kõik see on kenasti tsellofaani pakitud ja ootab saatmist teispoolsusesse. Qingmingi festivalil on surnuaed täis paberi põletamisest tekkivat tossu ja õhus hõljuvaid mustaks põlenud paberitükikesi. Ometi ei muuda see õhustikku raskeks ega kurvaks, surnuaed on täis inimesi, kes omavahel valjuhäälselt vestlevad, mobiiltelefonidega räägivad või lihtsalt igavlevad, oodates kingituste üleminemist lahkunud sugulastele.

Loo autor on Katrin Oidra, www.alkeemia.ee

 

 


KOMMENTEERI!