OSHO vastab küsimusele: kas on olemas elu pärast surma?

 (1)

OSHO vastab küsimusele: kas on olemas elu pärast surma?
OSHO vastab küsimusele: kas on olemas elu pärast surma?depositphotos.com

Äsja eesti keeles ilmunud raamatus "Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine" vastab hinnatud vaimne õpetaja ja tänapäeva üks koloriitsemaid müstikuid OSHO igavukulisele küsimusele elust pärast surma ning räägib ka füüsilisest ja spirituaalses sünnist.

Kas on olemas elu pärast surma?

See on väär küsimus - täiesti mõttetu. Inimene ei tohi kunagi üle oma varju hüpata - võid ninuli kukkuda. Inimene peaks küsima põhiküsimusi, inimene peaks otsast alustama. Minu soovitus on: küsi põhiküsimusi.

Näiteks küsi parem: "Kas on olemas elu pärast sündi?" See on olemuslikum küsimus, sest paljud inimesed sünnivad, aga väga vähesed elavad. Ainult sündimisega pole sa veel elus. Loomulikult sa eksisteerid, aga elu on midagi rohkemat kui eksisteerimine. Sa oled sündinud, aga kuni sa taassündinuna oma olemust ära ei tunne, siis sa ei ela, sa ei ela kunagi.

Sünd on vajalik, aga sellest ei piisa. On vaja midagi rohkemat, muidu inimene vaid vegeteerib, lihtsalt sureb. Muidugi, see suremine on järkjärguline - aga sa oled niivõrd ebateadlik, et ei saa sellest kunagi aru, sa ei saa sellest kunagi teadlikuks. Sünnist surmani on surma kulg pikk. Väga harva kohtab elavat inimest. Buddha, Jeesus, Kabir - nemad on elavad. Ja siin ongi ime: need, kes on elus, ei esita kunagi küsimust: „Kas on olemas elu pärast surma?" Nad teavad seda. Nad teavad, mis on elu, ja seda teades on surm kadunud. Kui tead, mis on elu, siis surma ei eksisteeri. Surm eksisteerib ainult seetõttu, et sa ei tea, mis on elu, sest sa pole ikka veel elust teadlik, pole teadlik sellest, et surma pole.

Sa pole elu puudutanud, seetõttu on sul surmahirm. Kui oled teada saanud, mis on elu, siis selsamal hetkel surma enam ei eksisteeri.

Too valgust pimedasse tuppa, ja pimedus kaob; tunne elu, ja surm kaob. Inimene, kes on tõeliselt elus, lihtsalt naerab surma võimalikkuse üle. Surm on võimatu; surma ei saa olemas olla, sest looduse seadus on: see, mis on, jääb olema ja on alati olnud. See, mis on, ei saa kaduda. Aga mitte teoreetiliselt; sa pead selle kogemuse eksistentsiaalselt läbi elama.

Tavaliselt mõlgub kõigil meeles küsimus, et mis juhtub pärast surma - ütlevad nad siis selle välja või mitte. Just seetõttu mõeldakse selle üle, et mitte midagi pole juhtunud enne surma. Kuna pärast sündi pole olnud mingit elu, kuidas saad sa uskuda, et pärast surma on elu? Seda pole olnud pärast sündi, kuidas saaks seda olla pärast surma? Aga inimene, kes tunneb elu, teab, et surm on teine sünd, mitte midagi muud. Surm on teine sünd; avaneb uus uks. Surm on sünniks nimetatud ukse teine pool; ühelt poolt tuntakse seda ust surmana, teiselt pool sünnina.

Surm toob kaasa teise sünni, teise alguse, teise teekonna - aga see on sinu jaoks vaid spekulatsioon. See ei tähenda eriti midagi, kui sa ei tea, mis on elu. Seetõttu ma ütlen, et esita õige küsimus. Valele küsimusele ei saa vastata, või saab vastata vaid vääralt. Vale küsimus eeldab valet vastust. Ma olen siin selleks, et aidata teil midagi teada saada, mitte selleks, et aidata teil saada suurteks spekuleerijateks, mõtlejateks. Eesmärgiks on kogemus, mitte filosofeerimine - ja vaid kogemus lahendab selle mõistatuse.

Sa sünnid, aga pole veel tegelikult sündinud. Vaja on uuestisündi, sa pead sündima kaks korda. Esimene sünd on ainult füüsiline, teine sünd on õige sünd, spirituaalne sünd. Sa pead õppima end tundma, õppima tundma seda, kes sa oled. Sa pead esitama küsimuse: kes ma olen? Ja kuni on elu, miks mitte küsida elu enda käest? Milleks muretseda surma pärast? Kui see tuleb, siis saad teada. Ära jäta end ilma võimalusest elu tundma õppida, kuni elu sind veel ümbritseb.

Kui oled elu tundma õppinud, siis kindlasti oled ka surma tundma õppinud, ja siis pole surm mitte vaenlane, vaid sõber. Siis pole surm mitte midagi muud kui sügav uni. Jälle tuleb hommik, jälle algab kõik. Siis pole surm midagi muud kui puhkus - tohutu puhkus, vajalik puhkus. Pärast kogu elu rügamist ja väsimust vajab inimene suurt puhkust. Surm on allika juurde tagasiminek, just nagu uni.

Igal ööl sured sa väikese surma. Sa võid nimetada seda uneks, parem oleks seda nimetada väikeseks surmaks. Sa kaod pinnalt, sa liigud oma sisimasse olemusse. Sa oled kadunud, sa ei tea, kes sa oled. Sa unustad kõik selle maailma kohta, suhete kohta, inimeste kohta. Sa sured väikest surma, tillukest surma, ent isegi see väike surm elustab sind. Hommikul oled täis energiat, tuksled jäle elust, oled jälle valmis hüppama sajasse seiklusesse, valmis võtma vastu väljakutseid. Õhtuks oled jällegi väsinud.

Ja nii iga päev. Sa ei tea isegi seda, mis on uni, kuidas saad sa siis tunda surma? Surm on suur uni, suur puhkus pärast elu. See teeb sind uueks, see teeb sind värskeks, see taaselustab sind.

Autor: OSHO




Loe veel

KOMMENTEERI!