Hingedeaeg kestab sygiskuu algusest uue aastani ning hingedepäev ei ole kuupäev kalendris. Hinged ei vaata kalendrisse, vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Just siis jääb piir elavate ja surnute vahel õhukeseks ja meie rahvas siit- ja sealtpoolt Toonela jõge saab kokku. Hingedepäev ei ole yldrahvalik pyha, vaid udused-sombused-vaiksed päevakesed, mil pered saavad oma esivanemate hingi kombekohaselt vastu võtta ning hingedel on kerge tulla.

Ysna samal viisil on hingedeaega mõistnud looderanniku inidiaanlased. Yle tuhandete kilomeetrite ning kymnete tuhandete aastate jagame sama tarkust. Usk inimese hinge ja hingedeaega on meie maal elanud sama kaua kui inimene.

Kuidas kõnelda hingedest ajal, mis väärtustab peamiselt elu ainelist ja hingetut poolt? Kuulakem, mida kõnelevad esiemad ja -isad meie oma keeles. Iidvanas kuldnaise laulus on hing yks neid olulisi asju, mida on vaja, et muuta kuld elavaks. Hingeta pole elu. Seda lugu on laulnud naised põlvest põlve Maavallas, hõimurahvaste juures ja kaugemalgi.

Vanemas maakeeles tähendas hing inimest. Oma emakeeles saame öelda, et 9. klassis on 24 hinge ehk õpilast, riigikogus on 101 hinge ehk saadikut, Eestis elab 1 286 000 hinge ehk inimest. Enda ja teiste hingelise olemuse meenutamine aitab jääda inimeseks.

Meie rahvas on ikka olnud hinge usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui midagi on väga valesti, ajab see hinge täis. Suur ylekohus lõikab hinge. Hing võib valutada, kurvastada, igatseda, olla surutud, tunda hingeahastust ja hingepiina. Hing võib olla myydav, kadunud, eksinud ja õnnetu. Vahest ei anna hing asu ja inimene otsib hingepidet. Kui miski on hingel, hing on raske ja vaevas, tuleb hinge puistada, hingelt ära rääkida. Siis muutub hing kergemaks. Vahest paistab meie silmist ehk hingepeeglist see, mille oleme peitud hingepõhja, hingesoppidesse. Märka inimest, vaata talle silma.

Õnneks võib inimese hing olla ka rõõmus, õnnelik, ilus, uhke, truu, kindel, õilis ja suur. Hingesugulase ja hingerahu leidmine muudab õnnelikuks. Kui me tahame või teeme midagi päriselt, siis ikka hingega ja kogu hingest. Kui miski meid jäägitult puudutab, siis hingepõhjani.

Mõnikord tuleb hingeldada, miski matab hinge või jääb hing kinni. Suisa hingetuks võib mõni asi võtta, eriti kui oled seda yhe hingega teinud. Aga inimene peab hingama, hinge tagasi tõmbama, hingamispäevagi ja hingedeaega pidama.

Yksnes hingamisest ka ei piisa hinge seeshoidmiseks, ihu ja hingega nagu oleme. Kindlasti on vaja võtta sööki-jooki hinge alla ja midagi peab ka hinge taga olema, ykskõik kui visa su hing poleks.

Vahest liigub ringi hingepyydjaid, kes tahavad viia su hinge kellegi hingekarja. Eestlase hing jälle pole karjaloomaks syndinud.

Kui sa ei oska õieti oma ihu ja hinge eest hoolt kanda, jääd hingitsema, hing nööriga kaelas. Lõpuks vaagud hinge ja ysna lõpuks heidad hinge. Ja ongi hing väljas.

Aga sellega pole veel kõik. Kusagil on su hingepuu, hingelind ja hingeputukas. Ja hingede ajal ning jõuludel tuleb su hingeke taas kodumaile omakseid vaatama. Kui sul veab, usuvad su omaksed hinge, ootavad ja võtavad sind esivanemate kombel vastu, pakuvad syya ning panevad köetud sauna lavale valmis vee ja viha.

Nii on lood maakeelt kõneleva ja maakeeles mõtleva inimesega.

Mitte yksnes inimesel pole hing. Hingeõhk käib sisse-välja igal hingelisel olendil. Targad jahimehed teavad, et lastud looma juures tuleb veidike rahulikult oodata, kuni selle hing on välja läinud.

Maa ja kivid hingavad kevadeti. Rahvakalendris on lehekuus maahingaus, maa hingamise päev ehk maaema synnipäev. Nii suur pyha, et rohi ei kasva ja lind ei tee pesa.

Aegade jooksul on meie hingedeaja tähendusest ja kommetest kirja pandud rohkesti pärimust. See on yliväärtuslik teadmine, et hingi pole vaja karta vaid oodata, nad toovad elavatele õnnistust ning aitavad meie peredel, suguvõsadel ja rahval edasi kesta. Sarnaseid lugusid võib vahel nyydki kuulda.

Paari aasta eest Tartumaal Võnnu kihelkonnas pyhapaiku uurides kõneles kohalik tädike järgmist. Kui ta oli laps (1930. aastate lõpp - 1940. a algus), siis tema vanaema oli ikka pidanud hingedeaega. Katnud toas laua, läks ta õue ning hõikas heleda häälega: "Uu-uu, uu-uu, kodakondsed, tulge sööma!" Ja nii mitu korda. Veidi aja pärast läks ta tuppa ning sulges ukse. Käis ymber söögilaua ning meenutas surnud lähedastega seotud lugusid ja seiku. Tänaseks on jutustaja juba ise hingena kodus käimas.

Meie pere peab tänavu esimest hingedepäeva eeloleval neljapäeval. Vaiksel kuuvalgel õhtul on hingedel hea tulla. Valmistasime syya ning katame laua. Oodatud kylaliste puhul paneme selga pidulikumad rõivadki. Meenutame lahkunud sugulasi ja sõpru.

Kutsuge teiegi oma hinged sooja.

Allikas: Maavald.ee

KOMMENTEERI!