Alustades Furnace Creeki külastuskeskusest ja sõites läbi rahvuspargi, mis katab Californiast Nevadasse ulatuvat Surmaorgu, näeb tee kõrval liivadüüne, meteoriidikraatrit, kitsaid kanjoneid, lühhiokkalisi tääkliiliaid, aga mitte mingit märki, et inimelu seal võimalik oleks, kirjutab SmithsonianMag.

Kuid varsti pärast Cottonwoodi mägedest möödumist satub autojuht maastikule, mis paistab olevat lausa käsitsi kokku lükatud. Racetrack Playa on kuivanud järvepõhi, ilma igasuguse taimestikuta, kus muda on kuivanud tihedaks massiks, sellel asuvate kivimürakate taga on aga näha pikki lohisemisjälgi. Mõne kivi taga on lühike jälg, teise taga aga sadu meetreid pikk ja vahel ka kurviline jälg.

Need "purjetavad kivid" on pannud vastakuti kaks justkui üksteist välistavat fakti - esiteks on kivid igal juhul liikunud, üle tasase Playa pinna, teiseks aga kivid ju omal jõul ei tohiks liikuda. Müstikat süvendab veel 20 aastat Surmaorus töötanud pargivahi Alan Van Valkenburgi kinnitus, et mitte keegi pole näinud neid kive tegelikult liikumas.

Seletused, miks kivid liiguvad, on ulatunud magnetismist kuni tulnukate mõjuni välja. Kohalike võimude jaoks on tekkinud hoopis suurem mure - kuna neid kive peetakse maagilisteks, kiputakse neid ka varastama.  Kuid mujale viiduna kivid edasi ei liigu.

Geoloogid seletasid juba 1948. aastal kivide seilamist "tolmukuraditega" (ehk siis tugevate tuulepööristega), mis koosmõjus kuivanud järve pinnapealse voolamisega (talvel on ta ju siiski vahel kaetud jääga), võivatki kivid liikuma panna. Kuid järeldused pole olnud veenvad.

Kividele on antud nimedki, neid on kaalutud (raskeim on üle 300 kg raske), aga keegi pole oma silmaga näinud nende kivide liikumist. Kui nad liiguvadki, siis väga aeglaselt. Isegi toigaste ette panek ei suutnud aga kive paigale jätta.

Ka teooriad, et lihtsalt tugevad tuuled lükkavad kive enda eest, ei ole olnud lõpuni usutavad. Kivid, mis justkui üksteisega võidu kihutavad, ei liigu siiski päris paralleelsel kursil. Lisaks, seal kus kivid oleks võinud omavahel kokku põrgata, keerasid nad õigel ajal üksteisest eemale.

2011. aastast on laual uus teooria - nimelt kivi ümber tekib märkamatu jääkirme, ja veetasakaalu muutumine kivis paneb selle tasasel pinnal libisema. Teooria autor Ralph Lorenz NASA-st võrdles nimelt Surmaoru kive  piltidega, mis saadud Saturni kuu Titanil asuvast Ontario Lacusest.

Aga ka selle teooria suhtes kostab skeptilisi arvamusi.

Toimetas Heiki Suurkask

Allikas: www.FORTE.ee

KOMMENTEERI!