Merivälja juhtumi detailidest räägib Igor Volke, kel oli võimalus seal nii ise kaevata kui jälgida, mida teevad inimesed Moskvast, Leningradist ja mujaltki Liidu teadusasutustest. Merivälja ufoobjektist oli Nõukogude Liidu kaitseministeerium väga huvitatud, eriti selle sees olevast tehnilisest seadmest, mis on piloodi ja materjali suhtluse vahendiks. Aga alustagem algusest.

Merivälja lugu sai alguse 1960ndate keskel, kui Hõbekuuse 34 peremees Virgo Mitt tahtis krundile puurkaevu saada. Kaevupuurid ei läinud aga sügavamale kui seitse meetrit. Kuna puuri teemantpead oleks pidanud läbi puurima ka graniitrahnudest, siis oli see Virgole arusaamatu, kuidas ei lähe. Kui ei saa ühtmoodi, tuleb proovida teistmoodi.

Virgo leppis naabrimehega kokku, et teevad siis tavalise mantelkaevu kahe krundi piirile. Ja mehed hakkasid kahekesi kaevama. Moreen on kõva materjal, aga suruõhuhaamriga jõuti siiski umbes seitsme meetri sügavusele, kuni taas oli ees väga tugev takistus. "Ma müdistasin seal umbes pool tundi selle haamriga ja hing oli täis, et mis kuradi värk see on. Ja siis käis järsku mingi robakas ja ma sain aru, et mingi asi läks katki. Ja kui edasi panin, siis läks kaevu põhi, nii meetrise läbimõõduga, kildudeks ning varsti hakkas tulema vesi ja süda oli rahul, et näe, jõudsimegi veesooneni," rääkis peremees Igor Volkele kaheksakümnendate keskel, kui oli juba halvatud ja ratastoolis.

Kaev tehti valmis ning siis oli aega mõelda ja uurida, mis kõva materjal see seal põhjas oli. Virgo ja naabrimees pesid killud puhtaks, need olid niklikarva ja kaalult väga rasked.

Eesti laborites kehitati õlgu: ei tea, mis materjal

Virgo Mitt teadis üht enda kodu lähedal olevat saladust ning seetõttu oli loomulik uudishimu teada, mis materjal tema kaevu põhjas oli. Virgo oli vaikimisvande andnud selle kohta, et suur lahmakas Meriväljast on maa alt tühjaks kaevatud. Ta oli seal 30–35 meetri sügavusel maa all sõitnud erinevate sõjaväemasinatega. Virgot nimelt oli kutsutud sinna maa alla aeg-ajalt midagi keevitama, sest tema kui autoremondilukksepa klientideks oli ka sõjaväelasi, kellel tol ajal oli autosid, ning nemad siis kutsusid ka salajasele objektile. Selle saladuse avaldas Virgo Igor Volkele siis, kui ta oli juba halvatud ja voodihaige. Surm siin või Siberis, vahet pole, oli ta Igorile naernud. Ja kuna Virgo teadis, et Merivälja all oli ja on materjali, mis sobib aatompommi ehitamiseks, siis oli tal arusaadavalt huvi ka oma kaevu põhja materjali suhtes.

Aastaid hiljem pärast kaevutegemist hakkas ta neid tükke viima teadusasutustesse. Ühe tüki viis TPIsse, teise tüki andis oma kliendile, kes oli pedas füüsikadotsent, kolmas tükike jõudis geoloogiainstituuti. Igal pool tehti analüüsid ja kehitati siis õlgu: kindel oli see, et on tehnoloogiline materjal, mitte looduslik, aga mis materjal, ei osatud öelda.

Materjalitükikeste laialijaotamisega sattus üks tükk ka geoloogiainstituuti, kust siis omakorda instituudi teadusdirektori Herbert Viidingu kaudu jõudis info Enn Parveni, kes töötas raadiotehase RET erikonstrueerimisbüroos ja oli kursis ka Nõukogude Liidu tehnilise spionaažiga. Viiding andis materjalid Parve kätte ja ütles, et tema geoloogina võib kinnitada, et see materjal oli enne purustamist plaadikujuline ning tehnoloogiline, kuid sulatatud peab see olema kõrgtehnoloogilisel tasemel, sest komponentide hulgas on selliseid, mida koos sulatada ei saa. Näiteks tina, vask ja tsink on ammu enne aurustunud, kui volfram ja koobalt alles sulavad.

Teine ja ehk suuremgi mõistatus selle materjali puhul oli see, et ta ei olnud hangunud mitteraskusväljas ehk Maa peal. See pidi olema hangunud kuskil mujal. "Ja edasi tekkis loomulikult küsimus, kas ta oli kosmiline keha, mis oli kõrges kuumuses ja hangus kaaluta olekus. Aga kes selle materjali siis kokku pani? Kes selle sulatas?“ räägib Igor Volke, kelle pühendas asjasse just Enn Parve. "Need olid kõvad argumendid ja Enn Parve jagas tükid kolme osasse ning saatis 1984. aasta algul kolme eri instituuti. Kiievi materjaliinstituuti, Moskva geoloogiainstituuti ja oma sidemeid kasutades kaitseministeeriumi laborisse."

Moskva: tuleb alustada objekti M uurimist

Nõukogude Liidu kaitseministeeriumi laboris mõistetigi Merivälja materjali erakordsust. "Teil ei saa sellist asja olla, kui meil on ainult pisikesed tükid niisugust materjali, mida oleme sulatanud orbitaaljaamade tiigelahjudes," teatati Moskvast ning lisati, et tuleb jätkata objekti M uurimist.

Tallinnas käisid laborid Minskist ja Kiievist ning jälgede segamiseks võeti allhankeid siit ja sealt. Pärast mitmeid mõõtmisi oli Liidu kaitseministeerium kindel, et see on ufomaterjal, ja nad said teada ka selle, millise mudeliga on tegemist.

"Selleks ajaks olid ka venelastel juba uforümbad käes, Roswell ei ole maailma ainuke. Üle Ameerika on 64 Roswelli analoogi. Ka mujal on lendavaid taldrikuid kätte saadud. Mina tean, et Arhangelski lähedal kukkus alla objekt ja see saadi kätte väga heas säilivuses. Laadoga järve kukkus samuti, mis õnnestus isegi käima lasta ja mis lendaski sealt välja. Merivälja mudel on siis selline, et maa sees on ellipsikujuline objekt mõõdus 17 x 22 meetrit ja selle peal on pommikujuline moodul, kus sees on piloodid. See moodul on mingil põhjusel pealt eraldunud. Kaitseministeeriumi huvitas just see moodul, õigemini selle sees olev agregaat," selgitab Volke.

Igor Volke koos päästeteenistuse kolleegidega välitöödel suvel 1985.
Need fotod on tehtud salaja, sest pildistamine oli keelatud. Foto: Igor Volke erakogu

Kui Enn Parvele ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendile Karl Rebasele tuli 1984. aasta suve lõpus teade selgitusega, et Tallinna läheduses aadressil Hõbekuuse 34 on neid huvitav objekt ja alustada tuleb uuringuid, helistas Parve Volkele.

"Mäletan, et ilus suvelõpu õhtu oli. Parve ütles, et tal on üks jutt, aga see pole telefonijutt. Et tal on juba kohvilaud kaetud ja Herbert istub ka seal. Ta näitas neid kirju ja ütles, et kuna sa tunned asja vastu huvi ja töötad siseministeeriumi sõjaväestatud süsteemis, sul on meeskond ja tehnikat, siis võiksid neid uurimis- ja kaevamistöid teha," meenutab Volke, kes töötas päästeteenistuses, mis nõukogude ajal oli sõjaväestatud. Moskva nõue oli, et sõjaväge ei tohi kasutada, aga tuletõrjujad polnud sõjaväelased, kuigi kandsid vormi. Tegutseda tuli nii, et ei ärataks tähelepanu, ning levitada tuli müüti, et tegemist on vanade eestlaste metallisulatusahjudega, mis on huvitav arheoloogiline materjal uurimiseks.

34aastane Igor Volke juba tegeles ufoteemadega ning ta oli huvitatud ka sellest pakkumisest. Nüüd oligi võimalik minna nii lähedale, et kaevata objekt välja ... Igor hakkas aga mõtlema, et kui see ülisalastatud objekt välja kaevatakse, siis see läheb ju pärast venelaste kätte. "See oli moraalne konflikt, aga teise asjana mõtlesin enesekaitsele. Kui oleksin tõesti jõudnud materjalini, siis ma ei tea, mis minuga oleks tehtud, sest ma oleks olnud ju informeeritud inimene. Nõuded olid sellised, et kui jõutakse materjalini, tuleb see ära puhastada, panna peale 2 x 2 meetrine turvaline ohutuskiht, markeerida nurgad ja helistada kahel telefoninumbril."

Virgo Miti kaevupõhjast välja toodud tükikese keemiline koostis. Kuna selles on elemente, mida koos sulatada ei saa, siis on see kindlasti kõrgtehnoloogiliselt valmistatud. Näiteks vask ja tsink on ammu aurustunud, kui volfram ja koobalt alles sulavad.

Eestlaste venitamistaktika ja uus mõistatus

Volke hakkas kasutama venitamistaktikat. Ta teatas, et käib kõigepealt ära pererahva kaevus, kus peremees seitsme meetri sügavusel plaadi ära lõhkus, ja võtab sealt kordusproovi jaoks tükid ning kui need proovid langevad esimeste proovidega kokku, siis on täielik veendumus, et need on sellestsamast emamaterjalist. Igor käiski koos tuletõrjujatest kolleegidega kaevus ära ning tõi uued tükid välja. Moskvas tehtud analüüsid näitasid, et see pole emamaterjaliga identne. Olevat hoopis püriidikillud, kuigi ka anomaalsed.

"See püriit oli anomaalne seetõttu, et püriiti looduses plaadi kujul ei esine. Moskvast küsiti ka, et miks teil see on plaadi kujul. Nii et üks väike mõistatus tuli juurde. Möödus umbes kuus aastat, kui sain teada, et need objektid on transformeeruvad ja sageli püriidi suunas – püriidist metalliks ja metallist maagi suunas tagasi. Ameeriklased tegid selliseid uuringuid juba 1930. aastatest saadik."

1985. aasta lõpus saatis Herbert Viiding kui selle ürituse eest vastutav isik Moskvasse raporti, et meil ei õnnestunud objekti tuvastada. Järgmise aasta kevadel tuli Liidu pealinnast kiri, et Eestil tuleb vastu võtta nende töörühm. Igor Volke rõhutab, et kogu selle objekti sisu põnevus seisneb selles, et venelaste töörühma ei juhtinud kaitseministeeriumi poolt mitte metallurgia ega masinaehituse spetsialist, vaid kindralpolkovnik Varganov, Leningradis asuva erisideinstituudi direktor (institut osoboi svjazi). See instituut tegeles materjalilt materjalile signaalide ülekandmisega, elusainelt materiaalsele info ülekandega, inimese ja materjali suhetega, telepaatia ja muu sellisega.

"Ega meile palju ei räägitud ja läks aega, enne kui sain teada, mis agregaati nad sealt otsisid. See on üks niisugune transmitter, et kui piloot on hea psühholoogilise ettevalmistusega või on sünteetiline küborg, siis see genereerib signaale, mis võimendatakse üle ja tõlgitakse materjali keelde ning objekt hakkab liikuma. 1986. aastal oli inseneride majas valitsuse ja partei esindajatele väike loeng, kus räägiti, mis see Merivälja objekt on ja miks kaitseministeerium on sellest huvitatud. Saalisolijad ohkasid ja ohkisid iga natukese aja tagant, sest nad polnud sellist asja kuulnud. Seal siis räägiti, et nendel objektidel ei ole jõuseadmeid, ei ole generaatoreid. See materjal, millest ta koosneb, on sellise võimekusega, et tekitab liikumishulga ehk impulsi erinevates keskkondades."

Kuna Volke oli varem kaevetöödega seotud, sai temast uue töörühma konsultant ning tänu sellele ta ka nägi ja kuulis, mida need tegid. Samuti kasutasid nad vajadusel päästeteenistuse tehnikat. Igorile meenub eriti eredalt päev, kui tuletõrjebussi seati üles tehnilised seadmed ja aparaadid ja mingid komponendid, mis Eesti mehi muigama panid. Miks muigama? Sest need asjad tundusid täiesti absurdsed. Nii-öelda mõistetava aparatuuri ja laseri hulgas olid ka messingist või vasest sfinksikujuline tuhatoos, väga teravate nurkadega 20 cm läbimõõduga kiiskav plastmassist viisnurk ja väikese meloni suurune metallitükk, mida koheldi erilise austusega.

"See metalljurakas olevat kätte saadud Valdai kõrgustikult ja seda kutsuti pühalikult vanaisaks, vene keeles ded. Ded oli eraldi paksust vineerist kasti sees, tal oli pehmendatud alus, millele pandi tao märgiga musta ja punase joonisega velvetalus. Pandi see kõik surisema ja öeldi, et nüüd proovivad nad selle sealt maa seest käima lasta. Et Laadoga järve põhjast olevat käima lastud. Mina ütlesin, et maja on ju selle peal, mida käima tahetakse lasta, ja peremees on ratastoolis. Mul kästi vakka olla ja anti juhtnöörid: masin seisku kallaku peal, mootor peab töötama, sidur olgu lahutatud ja kui antakse korraldus, siis sõidame mäest alla."

Need ettevalmistused olid vajalikud selleks, et kui see hakkab maa alt välja tulema. Nad ütlesid Igorile, et nad ei tea, kuidas ta välja tuleb, aga välja ta tuleb. Igor küsis, mis saab halvatud majaperemehest. "See jookseb ise välja“, vastati.

"Mehed jaurasid kuskil pool tundi. Siis visaks operaator, auastmelt major, kõrvaklapid peast ja teatas: materjal ergastub, kontakt on, aga käima ei lähe. Kogu see olukord oli täiesti kreisi. Muide, kui operaator oma surra-murrat tegi, jooksis perenaine õue ja karjus: "Lõpetage ära! Mehel on valus, jalgu väänatakse!" Venelane küsis minu käest, et mida see baba karjub, ja kui olin talle tõlkinud, käskis ta küsida, mis suunas väänatakse. Viivika jooksis tuppa ja vastusega tagasi välja. Venelane konstateeris, et suund on õige. Noh, see suund, kuhupoole halvatud mehel jalgu väänatakse. Kõik see oli midagi sellist, mida tol ajal isegi lääne filmides veel polnud."

Katse rahustada Meriväljalt Tšernobõli tuumareaktorit

Objekt maa seest välja ei tulnud ja ded pakiti ettevaatlikult oma karpi tagasi. Kuu-pooleteise pärast saabusid järgmised töömehed. Need võtsid kaevu tükkhaaval lahti, aga ei leidnud ka midagi peale saja kilo püriiditükkide, mis ei olnud looduslikud. Lisaks lõhkusid nad ära peremees Virgo autokanali keldris ning tegid suurema augu, et töötada. Volke sõnul kaevasid nad taldriku suunas kuskil neli ja pool meetrit, kui järsku üks töömees kokku kukkus.

"Pjotr tõmmati köitega välja ja nõuti selgitust, mis juhtus. Pjotr ütles, et üks moment tuli maa seest võrdhaarne ereroheline kolmnurk mööda suruõhuhaamri sammast üles ja otse talle rindu. Rinnus tekkis tohutu valu. Mehe tervisehäired püsisid paar päeva, kolmandal päeval, kui oli pisut kosunud, saadeti Moskvasse tagasi."

See erisideinstituudi töörühm tegi veel ühe väga põneva asja. Pärast Tšernobõli katastroofi toodi tiimile kohver, milles oli Igor Volke mäletamist mööda umbes kaheksa majoneesipurki, mille sees oli Tšernobõli reaktori juurest eri kauguselt võetud liivasid. "Nägin joonist, mis oli geomeetriline kujund, ja selle kujundi järgi paigutati need purgid sinna õue peale. Ma küsisin, mida nad teevad. "Me püüame kõnetada reaktorit," oli vastus. "Merivälja objekti lähedus on niivõrd jõuline, et me saame väljalise sideme reaktoriga ja meil on võimalik reaktorit rahustada." Tulemusi ma muidugi ei tea, sest mulle ei raporteeritud. Siis sain teada veel, et sel meetodil on korrigeeritud tohutuid naftareostusi. Ja näiteks kui nafta on ešelonis maha jahtunud, siis ei pea hakkama sulatama kõiki tsisterne, vaid võetakse paarist tsisternist n-ö emaainet mõni liiter, sulatatakse see üles, mediteeritakse mingi välja sees ja kõnetatakse emaainet ning see emaaine hakkab ka sulama. Vaat selliste asjadega tegeles see erisideinstituut juba 30 aastat tagasi. Ja kui kaugele praeguseks juba kõik arenenud on?"

Seesama tiim kaevas lahti ka krundi selle osa, kus oli moodul, mida nad jahtisid. Igor Volke nägi ka mooduli markeeringut maapinnal, aga pilti teha ei saanud, sest see oli rangelt keelatud. Nad tahtsid seda maa seest välja saada, aga ei saanud. Miks?

"Nad ütlesid, et objekt läheb eest ära, migreerub pinnases. Mul õnnestus ühega nende grupist rääkida rohkem ja tema usaldas mulle, et kaalumisel on tuua süsiniktorud Moskvast või kasutada keraamilisi torusid Kunda tehasest, millele tehakse puitraamid ja sinna sisse keraamilised kujundid ja siis imetakse see objekt maa seest välja."

See vene grupp läks minema 1986. aasta sügisel. Järgmise aasta algul tuldi tagasi rahaga, et osta krunt perekond Mitilt ära, sest oldi veendunud, et objekt on pinnases ja see tuleks välja võtta. Proua Mitt tunnistas Igor Volkele, et kui nad oleksid vähem pakkunud, siis ta olekski ehk müünud. Ta sai aru, et see on tähtis, mida nad jahivad, aga ei kujutanud siiski ette, kui tähtis, ja ta kartis, et kui müüb ära, siis eesti rahvas ei anna talle iial andeks. Volke sai ühe tiimiliikme käest teada, et venelased oleks tahtnud ehitada objekti peale kolmekordse laboratooriumi.

Viimane tiim saadeti siia vahetult enne seda, kui Eesti oma iseseisvuse taastas. Need olid Siberi teadlased. Koos nendega valminud uuringu raport on ka Igori käsutuses. Selle raporti pärast läks Volke isegi tülli ühe Austria kirjanikuga, kes tahtis materjale, aga Igor ei andnud. Austerlane püüdis saatkonna ja rahvusraamatukogu kaudu Volket mõjutada, aga tulutult.

"See dokument on näide, et Merivälja objekt ei ole müütos, see ei ole folkloor. Seal on mütatud ja kaevatud. See natuke, mida ma rääkisin, on folkloori lahtivõtmine. Merivälja väärib tõsist käsitlust, aga enne tuleb veel hulk müüte, belletristikat jms."

TV3s alanud põnevussari "Merivälja" on autorite kollektiivi fantaasia, millel puudub oluline seos sellega, millest te äsja lugesite.

Tänavu ilmunud Igor Volke raamatus "Täiendatud ufopäevikud" ei ole Merivälja juhtumi kirjeldust. Miks? "Sest Merivälja objekt on Eesti ufoloogias omaette pärl ja sellest tuleb eraldi raamat."

Loe lisaks: Alkeemia lugemisnurk. Eesti oma X-failid: "Teadsin, et nemad on siis nüüd tulnukad. Ja siis me hakkasime vestlema."

Eesti ufopäevikud | Maavälist päritolu olendid külastasid Viljandimaal 8-aastast poissi

Vaata lisa Igor Volke raamatu "Täiendatud ufopäevikud" kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt.

KOMMENTEERI!