Vaimsus igapäevaelus: sünkroonsused



Vaimsus igapäevaelus: sünkroonsused
Märka elu sünkroonsusiFoto: depositphotos.com

Kuidas olla vaimne igapäevaelu toimetuste ja sagina sees? Kuidas märgata ja mõista Universumi poolt saadetud märke, mis avalduvad sünkroonsuses?

On palju inimesi, kes arvavad tõsimeelselt, et vaimne saab olla inimene üksnes sel juhul, kui ta elab üksikus koopas, on pereta, tööta ja kohustusteta. Kindlasti oleks sellisel inimesel rohkem aega vaimsetele praktikatele pühendumiseks kui tavalisel pereinimesel. Mediteerides 12 tundi päevas on tõenäosus sügavamale ja kaugemale jõuda suurem, kui mediteerides kord kuus 15 minutit. Sügavas rahuseisundis, kus sind ei sega mitte mingid tsivilisatsiooni helid (ei kärarikkad naabrid, paukuvad koridoriuksed ega mõttetud telefonihelinad), on kergem pühenduda misiganes valitud ülesandele. Selles mõttes võib nende inimeste arvamusega osaliselt isegi nõustuda. Kuid samas - need inimesed on ära unustanud asja teise külje, selle, kui palju võimalusi arenguks pakub seesama tänapäeva tsiviliseeritud elu külge seotus. Nagu igal asjal ja nähtusel siin Universumis, on ka sellel nähtusel kaks otsa. Ühest küljest on tavalise linnakodaniku elu elava inimese vaimse arengu ees teatud takistused, teisalt pakub aga just linnakodanikuks ja pereinimeseks olemine suuri väljakutseid. Tuleb lihtsalt osata neid väljakutseid näha, vastu võtta ja nendega väärikalt hakkama saada.

Seotud lood:

Millised need väljakutsed siis on? Neid on palju. Väljakutse saada hakkama ümbritseva keskkonna ja toidu saastatusega, neutraliseerides igapäevased tohutud mürgikogused oma positiivse mõtteenergiaga. Väljakutse olla ühiskonna liige, suhelda erinevate inimestega (kellest enamikus esineb kadedust, ahnust, väiklust, materialistlikkust, kahjurõõmu jne), kuid ometi jääda puutumata nende poolt väljapaisatavast negatiivsest mõttevibratsioonist. Toimida ühiskonnas vastavalt ühiskonnas kehtivatele normidele, vaatamata sellele, et paljud normid on vastuolus sinu tõekspidamistega. Kasvõi selleks, et omada ravikindlustust, pead suutma suhelda riigiametnikega, seista järjekorras, taluda nõukogulikku inimvaenulikku ametnike ülemvõimu jne. Et sellest kõigest puhtalt välja tulla (st jääda tasakaalu, armastavaks, heasoovlikuks ja mitte ärrituda), selleks läheb ju vaja tohutut vaimset potentsiaali! Märksa suuremat kui selleks, et istuda sügavas vaikuse ja rahu seisundis ning keskenduda mõnele meditatsioonile.

Loe veel

Mida nõuab rahule, tasakaalule ja armastusele orienteeritud inimeselt näiteks situatsioon, kus teda autobussis kontrolöri poolt mõnitatakse; kus teda kohvikus halvaks läinud toiduga kostitatakse või arsti juures kui ajudeta tüütut putukat koheldakse? See eeldab inimeselt juba teatud vaimset arengutaset, et sellistes situatsioonides jääda endiselt tasakaalu ja suhtuda oma suhtluspartnerisse armastusega. (Muidugi võib siinkohal tõstatada küsimuse, kas vaimselt arenenud inimese peale ikka tõstab arst või kontrolör häält? Mulle tundub, et nii võib juhtuda küll, kuid vaimselt arenenud inimene ei pane seda sel moel tähele ega tõlgenda seda hääle tõstmisena.) Niisiis pakub igapäevane elu meile hulgaliselt võimalusi enesearenguks.

Eelpooltoodud väljakutsetel on üks aspekt, mis linnakodaniku igapäevasele vaimsele arengule eriliselt magusaid võimalusi pakub. Need on sünkroonsused. Samamoodi nagu vabas looduses, on võimalik sünkroonsusi kogeda ka materialistlikus elukeskkonnas. Universum vestleb meiega igal sammul. On vaid vaja peatuda ja kuulatada. Meiega võivad rääkida kell, lillevaas või tordilabidas, rääkimata siis raamatust või inimesest.

Mida üldse mõistetakse sünkroonsuse all? Sünkroonsus on lihtsustatult öeldes üks viis, kuidas Universum inimesega suhtleb. See väljendub näiteks üheaegsetes sündmustes, mida ruumis eraldab suur distants, kuid mis oma iseloomult on teineteisega väga üheselt seotud. Sünkroonsus võib väljenduda ka mingi sündmuse toimumises "vastuseks" inimese poolt just äsja mõttes esitatud küsimusele. Sünkroonsusi esimesena kirjeldanud C. Gustav Jung nimetas oma avastust esialgu "tähendusrikasteks juhusteks".

Kui juba kord jõuda nii kaugele, et hakata tähele panema elus toimuvaid sünkroonsusi, avastab inimene äkki, et need leiavad aset pidevalt. Inimene võib saada kinnituse oma ideele kas parajasti lahti olevast televiisorist või ootamatult helisatnud tuttava telefonikõnest. Vastus küsimusele võib tulla "juhuslikult" õigelt kohalt avatud ajakirjast. Ja heli, mis kostab naaberkorteri seina tagant, ei ole enam lihtsalt olmemüra, vaid see on tähenduslik meeldetuletus, vahend, millega Universum saab neid, kes tähele panna ja kuulata tahavad, õigele teele juhtida.

Miks saadab Universum meie teele mõnikord inimesi, keda me pole aastaid, võib olla isegi aastakümneid, näinud ja kelle nägemine meile rõõmu ei valmista? Miks ei saada ta meile algkooli päevilt mõnda toredat kaaslast, kellega olime semud? Just seepärast, et kunagise semuga kohtumine ei tekitaks enam erilisi emotsioone, ei pakuks võimalusi vaimselt kasvada. Kuid Universumi sünkroonsus toob meieni just sellised inimesed, kelle poolt käivitatud emotsioonid ja mõtted aitavad meil ära õppida parajasti käsil olevaid õppetükke. Näiteks kui oled tegelemas sellega, et püüad saavutada tingimusteta armastuse seisundit, saadab Universum ühel hetkel su teele kunagise klassikaaslase, kes sind narris ja kiusas. Selline sünkroonsus annab sulle võimaluse kas saada kinnitust tõsiasjale, et õppetükk on selgeks õpitud (sel juhul suudad sa kunagistesse kiusajatesse suhtuda mitte ainult neutraalselt, vaid armastusega) või siis et õppetükk vajab veel läbitöötamist ja pühendumist (sel juhul ei suuda sa kiusajale naeratada, selle asemel pöörad selja ja teeskled, et tunne teda ära).

Analoogne skeem peitub situatsiooni taga, kus sind viiakse kokku kunagise seksuaalpartneriga, kellega toimunud suhet hiljem enda ees häbenesid. Vastavalt sellele, kas oled vabaks saanud oma häbist, süütundest ja enese halvustamisest, tuleb sünkroonne kohtumine sulle teatama kas edukast õppetüki omandamisest või siis "peale tunde jäämisest".

Mõistagi ootab primitiivne inimene esialgu, et sünkroonsused hakkaksid talle otsustamist nõudvates olukordades "õigeid" vastuseid ette ütlema. Tegelikult aga pole olemas õigeid ega valesid lahendusvariante keerulistele küsimustele. On vaid erinevad teed, mille vahel võime valida. Ja vastavalt valikule avanevad meie ees uued ülesanded - ühel juhul pisut lihtsamad, teisel juhul pisut keerulisemad.

Mäletan perioodi, mil me abikaasaga oli teravalt päevakorral küsimus maale kolimisest. Oli suur soov pääseda välja haigest linnakeskkonnast, asuda elama looduse rüppe, hakata hingama heitgaaside asemel puhast metsaõhku, lasta lapsed õuemurule mängima ja hakata meenutama inimese loomulikke eluviise. Oli olemas suur tahe, kuid samas ka suured takistused: teadmatus, millega maal elatist teenida, hirm laste haridustee pärast, lisaks puudus ka nägemus sellest, kust saada raha maja ehitamiseks. Mõtlesime välja, et kõige ideaalsem oleks variant, kus me saaksime enda kätte mõne mõisahoone ning hakkaksime seal turismitalu või hotelli pidama. Turismitalu/hotelli juurde käiksid kindlasti ka mingid atraktsioonid (hobused, ratsutamine jne). Pärast sellise idee teadvustamist ja läbiarutamist (manifesteerimist) ilmus nädala pärast ajalehes töökuulutus, milles pakuti tööd ühes mõisamajas asuvasse külalistemajja. Vajati perenaist ja peremeest, kes kogu majapidamist organiseeriksid ja haldaksid. Tingimuste juurde käis ka elumaja pererahvale.

Justkui tellitud, tundub esmapilgul? Eks olime oma taotluse teele saatnud ja Universumi sünkroonsus ilmutas end just sel moel, nagu ta meie tellimusest aru oli saanud. Mõistagi polnud me suutnud ennast piisavalt korrektselt väljendada, mistõttu ei saadetud meile võimalust sellist kohta omada, vaid üksnes rentida. Samuti saadeti meile võimalus elada maamajas ja lasta lapsed õuemurule, kuid kuna me oma "tellimuses" ei osanud formuleerida seda, et meid rahuldaks ainult selline maakodu, mis on tõeliselt meie oma, siis seda meile ka ei pakutud.

Kuid mõtlemist oli kõvasti ka järgmisel korral, mil teema aktuaalseks muutus. Nimelt otsustas mees pärast esimest katset, et esmalt tuleb hankida endale sobiv töökoht, küll kõik muu hiljem laabub. Alustanud nüüd uuest otsast, sai ta kiirelt ka kutse tulla Lõuna-Eesti linna tööle. Kuni selle hetkeni olin mõelnud maale kolimisest kui millestki, mis on kauge ja abstraktne. Nüüd korraga seisin küsimuse ees, kas hakata asju pakkima, et võõras linnas korter üürida või siis teatada oma mehele ausalt, et ma ei suuda seda teha. Kõhklesin tugevalt. Püüdsin üles leida enda sees peituvat riskivalmis Julget Tüdrukut. Kuid ei leidnud. Alalhoidlik ja ratsionaalne Lõviema, kes peab kindlustama oma poegadele turvalise äraelamise, sai Julgest Tüdrukust võitu. Enne lõpliku otsuse langetamist istusin Statoili bensiijaamas autos ning pilk peatus bensiiniautomaatide vahelt paistval, tankla uksele kinnitatud reklaamplakatil. Automaadid piirasid pisut vaatevälja, nii et kogu sõnum polnud näha. Näha oli aga täpselt nii palju, et jäi lugeja (st minu) otsustada, kas plakatile oli kirjutatud ETTEVAATLIKKUS või ETTEVÕTLIKKUS. Siis mõistsin, et mul ongi valida nende kahe vahel. Kui olen ettevaatlik, ei saa ma samal ajal olla ettevõtlik. Kui aga otsustan olla ettevõtlik, pean minetama ettevaatlikkuse. Mingeid muid agasid selle sõnumi juures ei olnud. Posti taga sai olla kas AA või siis Õ. Ja muud ei midagi. Kahju küll, kuid Universumi sünkroonsus toimibki nii - saates sõnumeid sinu tegutsemisviisi, seisundi või mõttelaadi kohta, mitte aga selgelt ühemõttelisi vastuseid esitatud küsimustele.

Sünkroonsus avaldub tihti ka selliste kohtumistena, mille puhul arvad minevat kohtumisele ühe eesmärgiga, kuid kohapeal selgub, et Universum oli selle kohtumise organiseerimisel silmas pidanud veel olulisematki eesmärki, sellist, mida sa ise oodatagi ei osanud. Näiteks oli sel moel organiseeritud minu sügisene kohtumine lasteaia omanikuga. Olin saanud infot, et meie külas avatakse ökolasteaed, mis on orienteeritud puhta toidu pakkumisele ja ka laiemas plaanis loomulike eluviiside harrastamisele. Kuna ajalehereklaam ei anna veel infot projekti käimalükkajate tegelikest taotlustest ega põhimõttekindlusest, ammugi mitte asja tegelikust sisust, siis määrasin lasteaia omanikuga kohtumise. Kohtumisele läksin eesmärgiga selgusele jõuda, kui tõsised inimese kavatsused siiski on ehk kas tõesti avaneb võimalus oma lapsed südamerahuga lastaeda panna. Kohtumine osutus meeldivaks ja tulemuslikuks. Kuid selgus, et lisaks enda poolt seatud eesmärgile oli meie kohtumisel veel üks eesmärk. Nimelt pakkus lasteaia omanik mulle tööd enda teise toreda projekti raames, kutsudes mind teraapiaid tegema oma väiksesse ja armsasse ökopesasse. Niisiis lahkusin kohtumiselt, olles täitnud mitu eesmärki - nii selle, mida ma olin teadvustanud, kui ka selle, mida ma ei teadvustanud. See viimane eesmärk - leida avalik, käidav koht, kus teha teraapiaid, oli saadetud taotlusena Universumisse juba ammu. Kuid selle eesmärgini jõudmast olid mind seni takistanud väga paljud asjaolud. Sisemiste takistustena minu enda ebakindlus, hirm finantsküsimuste laabumise pärast ja uskumused minu saamatusest. Lisaks ei olnud ma eriti järginud ka vähima pingutuse reeglit. Olin rapsinud ringi, käinud aktiivselt peale vallavalitsusele ja metskonnale, kellelt lootsin väljavalitud ruume rentida. Kuid ma ei arvestanud kuigivõrd sellega, et tegelikult ei ole ju need ruumid, mis mulle endale silma on jäänud, sugugi ainukesed, mida Universum mulle pakkuda võiks. Niipea, kui vahetasin välja oma vanad uskumused, vabanesin hirmust ning suutsin hakata Universumit usaldama, saabus mu ellu ka sünkroonsus, mis mu elu just nendesse rööbastesse pööras, kuhu pööramist ma juba pikalt oodanud olin.

Väga olulised on sünkroonsused, mis väljenduvad kehaliste aistingute või haiguslike seisundite näol. Sünkroonne märguanne võib avalduda lihtsalt ebamugavustunde või jäikusena just selles piirkonnas, mis on seotud parajasti pinget tekitanud olukorra või inimsuhetega. Näiteks juhul, kui vahetult pärast riidu oma sõbrannaga hakkab naisel hinge matma, tekib õhupuudus ja kõris on tunne, justkui see oleks kinni nööritud, tuleks naisel seda võtta kui Universumi sünkroonsust, mis annab talle märku, et inimene on ise endale liiga teinud. Kõritšakra haldusalas olevad organid reageerivad alati sellistele situatsioonidele, kus inimene tunneb, et ta pole saanud ennast väljendada, kui tal "jäävad sõnad kurku kinni" või kui ta tunneb, et keegi avaldab talle nii suurt survet, et "enam ei jätku õhku, enam ei saa hingata". Universumi sünkroonsus reageerib sellistel puhkudel kiiresti, tulles inimesele õpetama, et tegelikult on inimene ise see, kes saab oma olukorda kas raskeks või keeruliseks teha, mitte teised. Ja keerulises olukorras tuleks kiiresti oma mõtlemist korrigeerida, mitte lasta tunnetel "mind on solvatud", "minu arvamusega ei arvestata", "mind surutakse maha" ja "ma ei suuda selle inimesega enam üldse suhelda" enda üle võimutseda.

Hullem lugu on muidugi siis, kui inimesele ei anta mitte kergeid ja ajutisi aistinguid, vaid kui sünkroonsus toob tema juurde haiguse. Sel puhul annab Universum meile märku juba märksa tõsisemast probleemist, millestki sellisest, mis on saanud inimese sügavaks või pikaaegseks stressiks, olemuslikuks ennastkahjustavaks mõtlemiseks vms.

Eraldi teema on haigused ja probleemid, mis väljenduvad lastel. Saates vanemate vildaka mõttelaadi või kedagi kahjustavate käitumistavadega resoneeruva haiguse lapsele, on Universumil võimalus vanematele väga tervalt ja konkreetselt nende kitsaskohad kätte näidata. Eks lastega toimuv läheb ju inimesele rohkem korda kui enda või mõne täiskasvanud lähedasega, seepärast peaks ka sõnum vahetumalt kohale jõudma. Olen ise elanud üle perioodi, kus minu oskamatus jagada oma energiat kahe väikse lapse vahel andis väga tugevaid reaktsioone ja mille kohta ka Universum saatis hulgaliselt sünkroonseid sõnumeid. Sain sõnumitest küll aru ja tunnistasin endale, et parandamist vajav viga peitub minus, kuid parandamise endaga oli tükk tegemist. Kõige üllatavam minu jaoks oli tookord see, et lahendus saabus hetkest, kui ma õppisin iseennast aktsepteerima. See tähendab, et lihtsalt Universumi sünkroonsetest sõnumitest aru saamisest on vähe. Mõistmisest, et toimid valesti ega suuda jagada oma tähelepanu ja tuge laste vahel võrdselt, ei piisa. Ka sellest, kui asud oma käitumist parandama, ei piisa, kui sellega kaasneb enesesüüdistamine ja enesepiitsutamine. Alles siis hakkavad asjad muutuma, kui oled vabanenud enesesüüdistamisest ja hakanud ennast hoopis armastama.

Huvitav sünkroonsus, mis väljendus laste kaudu, meenub mulle veel umbes kahe aasta tagant.
Tol ajal oli Markus pisut üle nelja aasta ja Saskia aasta ja 4 kuud vana. Markus ei olnud just eriti osav joonistaja. Kui joonistas, siis pigem ikka autosid, suuri ja võimsaid masinaid, millel mootor ja muud tehnilised detailid eksponeeritud olid. Ühtäkki hakkas Markus joonistama lehekülgede viisi spiraalseid olendeid, kellel olid ka pea ja jalad. Ise nimetas laps neid "tigukoerteks". Tigukoeri olid lõpuks kõik kohad täis. Huvitaval kombel oli sel perioodil minu endise tööandja juures väga aktuaalselt päevakorral minu tagasikutsumine. Ise ma olin seisukohal, et olen oma kolmanda lapsega kindlasti kolm aastat kodus, sest teise lapsega olin "sunnitud" (Sunnitud, jah? Kes sundis?) liiga vara tööle tagasi minema. Kuigi niimoodi mõelnud, ahvatles mind ometi see pakkumine, mis tol hetkel mulle tehti. Käisin isegi vestlusel, lasin ennast meelitada ja endale kopsaka palgapakkumise teha. Kuigi ma ei võtnud võimalust tööle minna kuigi tõsiselt, tunnetasid lapsed ilmselt teatud ohtu. Ja see oli ka põhjus, miks Markus mulle tigukoeri joonistas. Spiraalide tekitamisega tahtis ta justkui aega tagasi keerata ja öelda: "Vaata, ema! Kui mina olin aasta ja 4 kuud vana, läksid sa tööle. See oli viga ja nii ei tohiks teha. Kas sa tahad oma viga korrata? Palun ära tee seda!" Tigukorerad kadusid meie majapidamisest peale seda, kui olin tööandjale selget teada andnud, et ma ei tule niipea kuskile.

Lisaks sellistele elu muutvatele või siis muul moel väga olulisi sõnumeid toovate sünkroonsuste kõrval saadab Universum ka lihtsamaid sõnumeid. Need on sellised sõnumid, kus sünkroonsus väljendub mõne märgina meid ümbritesevas keskkonnas, andes infot meie seisundi või mõtete puhtuse kohta, või siis kinnitades/ümber lükates meie poolt parajasti öeldud sõnu või mõeldud mõtteid.

Sellisesse valdkonda kuuluvad näiteks sõnumid, mida edastab meile auto. Auto kui meesenergia kandja väljendab tavaliselt mehe seisundit, eriti siis, kui abikaasade vahel pole autod kindlalt ära jaotatud. Pealegi on ju mees see, kellele auto juures toimuv rohkem korda läheb kui naisele. Seega võib üsna kindel olla, et tühjaksjooksnud autokumm väljendab su kalli abikaasa kurnatust, mitte sinu oma. Isegi juhul, kui kumm sai tühjaks sinu käes oleval autol. Viimasel juhul tasub muidugi mõelda oma osale mehe energiadefitsiidis. See, et just naine avastas tühja kummi, oli ju sõnum ka naisele, selleks et talle meelde tuletada tema rolli, tema võimalusi oma mehe elurõõmu taastamises ja tema tule süütamises.

Eriti tähendusrikas on auto kaudu edastatav sünkroonne sõnum sel juhul, kui sõnum hakkab korduma. Näiteks võib juhtuda, et autol hakkab roolivõimuvedelik välja tilkuma. Mida see tähendab? Eks Universum reageeris pereisa peataolekule, segadusele ja ebakindlusele selles osas, millises suunas oma elu pöörata. Ja rool hakkaski raskesti käima, et allunud enam lihtsatele suunamistele. Kui nüüd viga remonditöökojas ära parandada ja seemõne aja pärast jälle välja jooksma hakkab, on see sõnum sellest, et märgist ei saadud aru. Universum peab saatma ühe ja sama nätuse kohta korduvaid sõnumeid, kui sõnumeid kuulda ei võeta ja järeldusi ei tehta.

Samas toimuvad sünkroonsused ka päris lihtsatel tasanditel. Näiteks hüppab šampusepudeli kork pudelilt ära just sel hetkel, kui kõnepidajal on huulil sõnad „...mis annab tunnistust sellest, et meis on veelgi rohkem potentsiaali!" Või närtsib kellegi poolt kingitud taim ära just siis, kui suhted selle inimesega jahenevad. Näiteid kohtab igal sammul.

Sünkroonsused on olulised nähtused meie elus. Nende abil on võimalik maailma, inimesi ja iseennast paremini mõista. Sünkroonsuste näol antakse meile juhiseid ja näpunäiteid. Kuigi need näpunäited ei ole sõnasõnalised, vaid sümboolsed, on nende sümboolikat mõistes võimalik õppida palju paremini toimima. Ja samas muutub maailm sünkroonsusi tundma õppides palju huvitavamaks ja elavamaks, Universumist saab elus Olend, kellega on võimalik suhelda.

Autor: Anu Hermlin

Allikas: Vaimukoda.ee

KOMMENTEERI!