Tiina Tiitus: kolm reeglit universumiga suhtlemiseks


Tiina Tiitus: kolm reeglit universumiga suhtlemiseks
Foto: depositphotos.com

"Olen avastanud kolm suurt mehhanismi, kuidas me ise ennast saboteerime nii, et maailm pöörab end hetkega tagurpidi ja viib meid unistuste elust kaugemale. Trikke on kindlasti rohkemgi, aga neid on keeruline läbi näha, sest ujume kõik sama supi sees, proovides seda suppi samal ajal analüüsida ja süüa. Oleme nagu ajukirurgid, kes teevad iseendale ajuoperatsiooni," kirjutab Tiina Tiitus oma raamatus "Armastuse varjatus saladused".

1. Soovida saad ainult iseendale või läbi enda vaatevinkli. Kui su soovis kuldkalale oli sees mõni teine inimene, siis on su soov kehtetu. Kui näiteks soovisid, et ta sind armastama hakkaks või sind rahule jätaks, õnne ja head oma lastele või tervist vanematele, ei saada neid täita. Mingi nurga alt vaadates nad täituvad, aga mitte nii, nagu sina tahaksid. Näiteks võid sa tunda veel rohkem võimetust neid aidata või oled hoopis rohkem lõksus inimesega, kelle kohta soovisid, et ta sind rahule jätaks. Mis toimub? Ometi ütlesin, et kõik su soovid täidetakse. Sinu teha on, kas su soovid täidetakse tagurpidi või õigetpidi maailma reeglite järgi.

Oleme vaba tahte olendid vaba tahte planeedil ja igaüks loob oma elu ise. Isegi kui su soovis on sees "meie", on su soov kehtetu, sest me ei saa soovida teistele. Noh, kas ma siis tõesti ei tohi isegi oma lastele head soovida, mõtled sa võibolla. Ikka võid, aga kui soovid head, siis tuleb automaatselt ka halb kaasa. Pealegi ei ole sinu otsustada, mida ta siia ellu kogema tuli. Me ei saa oma lapsi kõigest halvast säästa ja pole vajagi. Kui ta lööb varba ära, siis ikka on valus nagu teistelgi ja selliseid kogemusi on kõigil vaja, ka sinu lapsel.

Seotud lood:

Oleme olnud tuhandeid aastaid tagurpidi ehk peegelduste maailmas. Saame informatsiooni väljastpoolt sissepoole ehk peegeldustest. Kui tahad näha, milline su keha välja näeb, siis on vaja minna päriselt peegli ette. Kui vaatad iseennast ülevalt alla, siis saad oma keha kumeruste järgi enam-vähem aru, kas oled mees või naine, paks või peenike, teistega võrreldes saad teada ka umbkaudse pikkuse. Kuid mis nägu sa oled, sellest ei ole sul ilma peeglita õrna aimugi. Kui me sündisime, arvasid kõik meie kohta midagi. Ema, isa, vanaemad, vanaisad, tuttavad, sugulased, sõbrad, õpetajad, arstid, võõrad, poisid ja tüdrukud, kõigil oli meie kohta mingi arusaam või kommentaar. Oled sa liiga pikk, liiga lühike, paks, peenike, hea laps, paha laps, ilus, kole, tavaline, tark, rumal, andekas, osav või kohmakas. Meie arusaama iseendast mõjutasid teised. Meie väärtuse või väärtusetuse tunne iseendast tuli väljastpoolt. Loomulikult tulid ka teised iseenesestmõistetavused, aga eriti karm on saada väljastpoolt iseenda pilti.

Me ei ole tohtinud maailma vaadata läbi iseenda silmade, sest siis oleme egoistid ja ennast täis. Keda ma küll saaksin täis olla, kui mitte iseennast? Juba varakult saame teada, et iseennast täis ei tohi olla. Tagurpidi maailmas ongi vaeva nähtud selle nimel, et oleksime täis teiste arusaamu, mõtteid ja tõdesid, sest siis ei ole meil enam ruumi enda omi märgata. Täiskasvanuna hakatakse ennast n-ö otsima, aga me ei ole ju kuskile kadunud, oleme alati olnud meie ise.

Oma elu looma trikitatakse meid ka tagurpidi. Soovime, et kõik tuleks meieni: raha, armastus, unistuste partner, meelerahu, ideed. Istutakse ja oodatakse, kuni need kõik kuskilt kohale jõuavad. Me vaatame maailma vastandseisukohalt, proovime ennast paigutada vastupidisele seisukohale. See "minu poole tulemine" on raha, armastuse või meelerahu seisukoht, mitte minu.

Lastega on käitutud ajast aega hoopis naljakalt ja tulutult. Piltlikult öeldes kästakse lapsi olla õnnelikud. Kogu aeg ja alati, sest siis on ju vanemal hea olla. Käsk võib olla antud leebes toonis, aga see on ikkagi käsk: sa ei tohi mind alt vedada, sa ei tohi kunagi kannatada, sest siis on minul valus! Kuna lapsed õpivad ainult eeskujust, siis ole hea ja näita ette, kuidas see käib. Kas sa ise oskad nii elada, nagu sa tal käsid? Ei, ma ei oska, tõdevad lapsevanemad, aga mis sellest, sina ikkagi pead.

Loe veel

Kui sa tahad, et su laps oleks õnnelik, on vaja vaadata olukorda oma mätta otsast. See on lapse omast sootuks erinev, lausa 180 kraadi. Isegi kui tahaksime, ei saa me näha elu tema perspektiivist, saame ainult ette kujutada. Sinu seisukoht oleks midagi sellist: ma olen superlahe ema (isa), mulle meeldib mu roll ja see on mulle mugav, ja ma tean täpselt, kuidas oma last aidata, kui tal peaks minu abi vaja olema. Kui laps tunneb, et sinu roll vanemana on sulle mugav ja sa armastad seda, siis on see suurim kingitus, mida sa oma lapsele anda saad. See on tema jaoks parim teadmine, et sina oled vaimustatud tema vanemaks olemisest. See ongi tema jaoks elu vundament ja turvatunne.

Kui tahad, et saaksid kokku oma elu unistuste mehega, siis küllap juba aimad, mida peaksid soovima ja tundma: ma oled superlahe naine, mu seksuaalenergia avaneb uuel ja põneval viisil, ma tean täpselt, kuidas seda kasutada ja mis sellega peale hakata. Sinu maailma võib unistustes ja vaimusilmas siseneda igasuguseid karvaseid käsi või muid kehaosasid, aga sina näed neid enda ja ainult enda vaatevinklist. Reaalsuses aga keskenduvad paljud naised põhiliselt sellele, kas nemad kellelegi meeldivad, ja siis reageerivad sellele. Piltlikult öeldes võiksid vahetada oma süles istuva magneti mõne teise meelepärasemaga. Võid lihtsalt soovida: ma tean, ma tunnen ära, ma oskan, ma julgen. Sa ei pea isegi ütlema täpsemalt, mida sa tead, ära tundsid või oskad. Kui saadad välja uut sagedust, hakkabki see ligi tõmbama uut samasugust ning mingi aja pärast saabubki su reaalsusse see uus materiaalses vormis. Meie tänane elu on meie eilne energeetiline looming.

2. Ära mõtle liiga täpseid lahendusi välja. Öeldakse, et peab täpselt teadma, mida sa tahad. Vahel võibolla tõesti peab, aga enamasti ei ole meil õrna aimu, mis juhtuda võiks, aga see peaks olema midagi head. Ka mul on tihtipeale raske üles leida see, mida ma tahan. Kui küsin inimeste käest, mida nad tahavad, siis tavaliselt hakatakse silmadega ruumi nurkadest vastust otsima, enamasti ei leitagi või tuleb pikk ja lohisev midagi-võibolla-umbes-sinnakanti-mitteniinagualati. Siin teevadki oma suurepärast tööd kodeeringud, et me ei teaks, mida me tahame. Ja see ongi üheks esimeseks tunnuseks, et oleme tagurpidi maailmas: ma ei leia oma soovi üles. Otsin ja otsin, saaks nagu sabast kinni, aga sõnadesse ei oska panna.

Väga normaalne oleks kogu aeg teada, mida keegi tahab. Beebi teab täpselt, et tal on kõht tühi. WC-sse minnes me ei hakka vaagima ja meenutama, miks sinna tuldud sai, see on tavaliselt ilmselge. Nii peaksime tundma ka teistes asjades. Normaalne oleks olla kogu aeg kontaktis sellega, mida me vajame, aga selle asemel on meid treenitud otsima lahendusi ja vastuseid. Enamasti probleemidele ja küsimustele, mida me ei tea.

Meie mõistus on hõivatud pideva analüüsimisega. Peame teadma vastuseid. Mis on õige, mis on vale, mis on hea, mis on halb? Vastused on alati tulnud väljastpoolt, need on meile öeldud. Koolis saame teada, et õigeid vastuseid teada on hea. Kui teadsid vastust, olid tubli laps ja said viie. Kui ei teadnud, olid paha laps ja said kahe. Meid on treenitud teadma õigeid vastuseid ja nii proovime neid leida ka enda kohta.

Aga minu kohta ei saa teised vastuseid anda. Ainult mina saan teada, kas mul on kõht tühi või on vaja WC-sse minna. Niisiis proovime lõpmatult välja peilida õigeid vastuseid, arvates, et need on juba kuskil välja mõeldud. Näiteks kui inimesel on vaja rohkem raha, siis ta arvab, et järelikult peab ta uue töökoha otsima. Kui tal on paha olla, siis järelikult on probleem partneris ja järelikult pead ta maha jätma. Aga reisil on ju alati nii hea olla, järelikult pean ma reisile minema! Otsime järeldusi, milleni me loogikaga jõuame, ja siis hakkame neid lahendusi soovima. Peilime välja selle kõige õigemini tunduva lahenduse. Kõlab loogiliselt. Ma võin sulle kinnitada, et selle peale hakkab kostma üks heade üllatuste ja suurepäraste võimaluste uste kinniminemise mürin. Enamik võimaluste uksi sulguvad. Võibolla jääb see su ainuke lahendus ja mõni võimalus veel, aga head üllatused võid küll ära unustada. Kui me pole üllatustele ja uutele võimalustele avatud, saame aina lisaks seda, mida juba kogenud oleme.

Tegelikult ei saa me ette teada, kuidas asjad elus lahenevad ja mis oleks parim lahendus. Võime ainult eeldada eelnevale elukogemusele toetudes. Meile tundub, et valikud on piiratud või et lahendust ei saagi olla. Aga alati on ja kindlasti rohkem kui üks. Seepärast peaksime tellima oma ellu mitte valmismõeldud lahendusi, vaid kogemust, mida tahaksime kogeda. Näiteks: igale poole, kuhu ma lähen, on mul tunne, et ma olen oodatud ja armastatud. Soovi näiteks, et oled ilus ja ihaldatud. Mis tunne see võiks olla? Proovi tunda. Kas julged soovida, et su tarkus on maailmas vastu võetud? Tunne, kuidas su sõna loeb, sellel on maailmas suur mõju ja sa saad vaimustavat tagasisidet. Soovi inspiratsiooni.

3. Me ei saa ebameeldivat enda juurest ära soovida. Kui kiusan inimesi oma kuldkala-küsimusega, siis tihtipeale räägitakse mulle pikalt sellest, mida ei taheta. Isegi kui alustatakse oma juttu soovituga, lipsab ikka mõte nende asjadeni, mida ei taheta. Sellele järgneb tavaliselt lõpmatu jutt sellest, et poleks nagu alati. Me ei saa mitte midagi, mida me ei taha, oma elust minema soovida. Me ei saa minema soovida seda, et ei oska, ei taha, ei tea, valus on, paha on, vihkan, olen väsinud, pole piisavalt. See oleks sama hea, kui minna restorani, istuda laua taha ja öelda kelnerile: "Palun ära too mulle lauale seda prügikasti, mis teil seal köögis on. Veel palun ma, et sa seda mu laua peale ümber ei kallaks."

Milleks võtta jutuks asju, mida me ei taha? Aga ometi pole see veel kõik. Et veelgi oma seisukohti täpsustada, võtame kätte menüü ja hakkame sealt kelnerile näitama, mida me ei taha: näe, see ja see ja see on eriti vastik, seda ma kindlasti ei taha! Vaata, et sa seda mulle mingil juhul ei too! Märkamatult jätame vahele selle ainukese roa, mida me tahame, sisimas lootes, et kelner seda näeb. Aga ta ei näe. Nii soovime tagurpidi maailmas, sest oma tegelikke soove tuleb varjata, need on kuskile tagataskusse ära pakitud. Neid ei või kõigile kuulutada ega laialt lehvitada, et keegi ei saaks ära sõnuda. Tuleb kannatlikult oodata ja loota, et kunagi ehk saad sinagi, kui oled söönud ära palju neid sööke, mida ei taha. Pealegi pidid inimesed olema väga erinevad ja kõik pidi olema suhteline.

Veel olen kuulnud, et kõik pidavat tahtma erinevaid asju elus. Kas tõesti? Pisiasjades küll, aga põhimõtteliselt tahavad kõik, et elu oleks soe-pehme, kõht täis, tunneksime ennast armastatuna ja meil oleks inspiratsioon. On vaja, et me ei teaks, mida me tahame, ja soovid tunduksid alati kohatud ja ebasobivad. Ja kui me oma soovidele tähelepanu ei pööra, siis ei saa need ka teostuda. Küll aga teame väga palju selle kohta, mida me ei taha, ja nii tõmbame seda pahna kuhjaga oma ellu. Mida sa nüüd sooviksid kuldkalakeselt, teades neid tagurpidi maailma riukaid? Et sooviksid ainult endale ja enda vaatevinklist, et ei sooviks liiga täpselt välja mõeldud lahendust ja kõik oleks ainult jaatavas vormis. Päris keeruline, kas pole? Kas jääb alles selline heasoovlik naiivne lalin stiilis "soovin, et mu elu on kerge, lihtne ja lõbus"?

Küsisin ühe naise käest, millist elu ta tahaks. "Ei tea," vastas ta. "Kas sa sooviksid, et su elu oleks kerge, lihtne ja lõbus?""Ei, kerge kindlasti ei peaks olema!" jõudis ta öelda enne, kui üldse midagi mõtles. "Kas sa tahad siis rasket elu?" küsisin mina. Siis mõistis ta, kui automaatselt tulevad ta vastused. Ta oli kerge elu sidunud oma arusaamades igavusega. Ometi on just kerge elu lõbus. Kuidas saaks raske elu lõbus olla?

Otsused on kui lülitid

Kahjuks pean ütlema, et isegi kui sa said eelnevale kolmele punktile oma sooviga pihta, ei pruugi sa saada seda, mida tahtsid. Ikka ja jälle võib soovitu ilmuda su ellu endiselt tagurpidi, ehk saad aina selle puudumist juurde. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et jälle sa ei saanud, mida tahtsid. Mis lahti? Häda on selles, et me oleme nii osavad valetajad, et valetame ka iseendale musta valgeks, me saboteerime pidevalt iseennast. Siinkohal jälle suur tänu lapsepõlvekodeeringutele ja alateadvusele, mis aktiivselt märkamatuid käsklusi jagab. Kui sooviksime nagu laps kommipoes - lihtsalt, siiralt ja enesestmõistetavalt -, saaksime kohe, mida tahame. Kuid enamasti käib soovimine nii: sõnadega räägime küll nii, nagu tahaks, aga tunne sees ütleb, et niikuinii ei saa, ma polegi väärt ja võibolla mulle ei jätku. Loeb aga ainult see vaikne hääl, mis sees rääkis, ja sellepärast on soovi sõnastamine peaaegu tähtsusetu. Öeldu ei lähe arvesse, kui see pole täielikus kooskõlas tundega, millega soovi peale mõeldakse. Sõnal pole väge sees.

Seetõttu peame rääkima veel ühest olulisest asjast, mida tehes on keerulisem endale valetada. On vaja hakata otsustama. Otsus tähendab valiku tegemist enda jaoks. Otsustamine ja soovimine on üks ja sama, neile mõlemale kehtivad ka samad reeglid. Nagu ei saa soovida teise eest, nii ei saa ka otsustada kellegi teise eest. Isegi enda eest ei saa otsustada ei minevikus ega tulevikus, vaid ainult olevikus, sest see on ainuke reaalsus. Näiteks kui ütled mõttes oma kehale "Tõuse püsti ja käi mööda tuba ringi!", ei juhtu selle peale mitte midagi. Ilma sinuta ei lähe keha kuskile. Sina oled see, kes tõuseb koos oma kehaga püsti ja hakkab käima. Sinu otsus on see, mis liigutab mateeriat.

Otsustada on mõtet ainult selliseid asju, mida sa tegelikult ka usud. Muidu on jälle mõttetu ajaraiskamine. Kui otsustaksid, et oled elu lõpuni õnnelik, siis ei usuks sa seda ise ka. Ja pole vajagi. Eks me teekond reaalselt käibki pigem kinkadi-könkadi, kolm sammu edasi ja kaks sammu tagasi ja siis jälle kolm sammu edasi. Oluline on ikka ja jälle pöörduda oma tähelepanuga tagasi selle juurde, mida sa tegelikult tahad.

Otsustamist alustad väikestest asjadest. Võid otsustada ka seda, et sa aina rohkem tunned oma tegelikud soovid ära ja aina rohkem julged neid ellu viia. Me teeme päeva jooksul tuhandeid mikrootsuseid seda ise märkamata, sest need tunduvad loomulikud ja on harjumuspärased. Tavaliselt ei valmista meile raskust otsustada, kuhu istuda ja astuda ning mida süüa ja juua. Need on igapäevased pisiasjad, millega ei pea pead murdma. Kui harjumuspärasesse mustrisse tekib tõrge, siis tõrgub ka otsustamine.

Mida olulisemad on meie arvates tagajärjed, seda raskem on otsuse tegemine. Raha, töö ja armastusega seotud otsuseid on raskem vastu võtta. Kui teeksime neid otsuseid sama lihtsalt nagu pükste jalgatõmbamist, siis need ka ilmuks meie ellu sama lihtsalt.

Otsus ei pea olema lõplik, ei saagi olla. Otsus on sinu selle hetke valiku märkamine. See on nagu lüliti. Kui istume pimeda arvutiekraani ette sooviga, et arvuti midagi lõbusat näitaks, siis ei juhtu midagi. Enne kui selle millegi huvitavani jõuad, on vaja vajutada mitut lülitit ja võtta vastu mitu otsust: sa panid arvuti käima, valisid programmi, sisestasid oma soovi otsingusse või valisid arvutist midagi. Otsingust tuleb su küsimusele võibolla tuhat vastust, siis jälle valid ja uurid edasi ja teed midagi saadud informatsiooniga. See protsess on lõputu, meie teadvus on kogu aeg kaasas ja kogu aeg valib ja otsustab, ainult nii saame olla oma teel.

Meie maailm on nii tehtud, et kõik, mida sa otsustad ise, saab sinu elutarkuseks, ja kõik, mis otsustatakse sinu eest, saab selle teise otsustaja kogemuseks ehk tarkuseks. Sina pead aga jälle proovima, kuniks julged ise otsustada. Aga kuidas otsustada, kui ei tea, milline otsus õige on?

Meile öeldakse, et võta mõistus pähe ja võta ennast kokku! Kuid mõistus ei ole meile antud otsustamiseks. Mõistus on nagu tegevdirektor, kes ootab, mida sa otsustasid, et tema saaks hakata seda täide viima. Otsuseid võtame vastu intuitsiooniga ja siis vaatame, mis oleks parim viis selle otsuse täideviimiseks. Meil on vaja ennast olukordadest läbi "tunda". Ka ärimehed võtavad elu muutvaid läbimurdelisi otsuseid vastu kõhutundega ja siis vaatavad, mis edasi saab.

Näen tihti inimesi, kes on oma sisemuses otsuse juba vastu võtnud, aga kuna nad ei näe hetkel häid lahendusi, siis on kergem öelda, et otsus on vastu võtmata. Ära hoia oma otsustamatusega ennast tagasi, saad ju alati uuesti otsustada ehk valida, kuigi meile on õpetatud, et otsused on lõplikud ja mingil juhul ei tohi vigu teha. Kõik või mitte midagi! Kuid kui me ei valiks kunagi endale sobimatuid, siis me ei saakski teada, mis sobib ja mis mitte. Peame ainult teiste sõna uskuma. Aga kust nemad teada said? Jajaa, tuleb meelde, nemad said teada enda eelkäijate käest. Aga me kõik tahame ise maitsta, kuidas õun maitseb, mitte lugeda seda väga vanast raamatust.

Mida sa sooviskid nüüd, olles seda kõike lugenud? Teades, et kõik su soovid täidetakse igal juhul ja loodetavasti sa eelistad, et need täidetakse õigetpidi ja arvestades, et sa saad soovida ainult endale ja enda vaatevinklist, sa ei pea teadma täpselt, mil viisil su soov täidetakse ja su soovis ei oleks sees ühtegi negatiivset fraasi. Armasta seda, et sa ei tea täpselt, mida sa tahad. See, kui sa midagi ei oska, on väga armas, nagu seegi, kui sa juba oskad. Kui pisike laps ei oska veel käia, siis see ongi armas. Nagu ka see, kui ta juba oskab.

Me olemegi siin selleks, et harjutada oma elu loomist. Piisab, kui hakkad soovima ehk oma tähelepanu teravdama sulle meelepärases suunas. Järgmisel hetkel tead juba natuke täpsemalt, mida sa tahad, ja siis veel täpsemalt. Kui kohtud oma unistuste armsamaga, oled kogu aeg terav tähelepanu nagu laserikiir, mitte ei lama ükskõikselt laiseldes teenituna diivanil, sest kõige tähtsam asi elus on leitud. Ei, siis tegelik elu ja seiklused alles algavad. Aga seekord toimuvad need õigetpidi maailmas.

Autor: Tiina Tiitus

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tiina Tiituse raamatust "Armastuse varjatud saladused".

KOMMENTEERI!