Kiire elutempo, globaliseerumine ning lõputu tahtmiste ahelais rippumine viib meid juurtest - nii iseendast kui oma pärinemisliinist aina kaugemale.

Küllap on igaühel vahel meeles mõlkunud mõte uurida välja, kellest ta põlvneb. Kes on minu esivanemad? Kui kaugele mu sugupuu ajas ulatub? Kes on need esiemad ja -isad, tänu kellel ka mina siin ilmas olen? Mis on olnud nende väärtused ja tõekspidamised, milline on olnud nende välimus - sest see seletab paljuski, miks ka mina olen selline, nagu olen. Vast on igal inimesel kogemusi, kus meil on arusaamatu tõmme millegi poole, millele ratsionaalset vastust justkui pole. Ehk on see meeldetuletus minevikust, kus mõne esiema lemmikharrastus või armsaim asjake meid aastakümnete või isegi aastasadade tagusest ajast end meelde tuletab?

Maailm meie ümber kulgeb valdavalt iseenesest, ilma kellegi juhtimata ja suunamata. Meil on võimalik selles pidevalt muutuvas ja teisenevas maailmas toime tulla ja end õnnelikuna tunda vaid siis, kui õpime tundma nii maailma muutumist kui ka iseennast ja oma juuri, on ütelnud Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste, kes on oma suguvõsa juuri alati tähtsaks pidanud ja viise, kuidas oma juurte väge taastada, ka huvilistele õpetavad.

Esivanemate väega ühenduse saamiseks on oluline nende olemuse avastamine kaheksas ilmakaares ja ööpäevaringis. Emapoolse suguvõsaga seotud ilmakaari loetakse edelast läbi lääne ja loode põhjani ning isapoolse suguvõsaga seotud ilmakaari kirdest läbi ida ja kagu lõunani.

Esivanamate väega ühenduse saamiseks, kasvõi selleks, et tervendada midagi oma elus, suhetes, tervises, valikutes, on oluline maailma kogemine ürgsel kombel, kus igas tuulepuhangus võib leida sõnumi esivanemate tarkusest ja kus iga 3-tunnise tsükli järel on võimalik pöörduda mõne esivanema poole, olenevalt kellaajast ja ilmakaarest.

Ööpäevarütm ja esivanemad

Maailm muutub valgeks ja pimedaks igas ööpäevas, suveks ja talveks iga aastaringiga. Kõik see kokku loob sellise muutumiste virvarri, mida on pea võimatu täpselt ette arvata. Sama toimub ka igaühes eneses. Oleme oma vanematelt pärinud viisid, kuidas reageerime pingeolukorras, soodumused haigestuda ja terveneda ning palju-palju muudki veel. Kui teame lugusid nendest ehk kui peame lugu nendest,suudame paremini mõista, miks kipume käituma ühel või teisel moel.

Põlisrahvaste tarkus aitab põimida mõlemad pooled - maailmamuutumise ning igaühe päriliku tausta - omavahel kokku nii, et suudame paremini kaasa sujuda muutustega, mis meid oma keerisesse haaravad. Põhiosa sellest on päris hõlpsasti hoomatav.

Ööpäevaringis võib uue algamise väge tajuda juba varsti pärast südaööd, kella kahe paiku. Siis, kui päike on silmapiiri taga jõudnud kirdekaarde. Kuigi uni on sel ajal enamasti kõige sügavam - hiliseimad pidutsejad on uinumas ja varaseimad ärkajad pole veel virgunud -, on südaöisesse sügavasse rahusse sugenenud esimene mõra. Kuked laulavad oma esimese laulu ja lõpetavad pimeduse jõudude valitsemise. Vaimude tund on möödas, uue päeva vägi ja selgus vältimatult kasvamas. See kasvamine kiireneb üha ja jõuab haripunkti hommikul kella viie-kuue aegu. Siis on inimene kõige vastuvõtlikum uuele, õppima midagi, mida ta pole varem kogenud.

Seto müütilistes lauludes puututakse teistõelisusega kokku just sel ajal - varra inne valõgõta (varaenne valget). Ka luuletaja Artur Alliksaar on seda tabavalt kirjeldanud luuletuses "Kuskil ajajõe taga": Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao, aga olnu ei hävi, sest mälu ei kao.

Hommikutundidel murdub öö päevaks, toimub tohutu teisenemine kiiruse, kõrguse ja kerguse poole. Mida lähemale jõuab südapäev, seda enam muutumine aeglustub. Keskpäevaks on päike taevas kõige kõrgemal. Aeg jääb korraks nagu seisma, et siis tasapisi õhtu poole liikuma hakata. Kogu tõusmise aeg südaööst südapäevani seondub pereringis isaga, tema vanemate ja vanavanematega. Samamoodi seostub kogu laskumise aeg südapäevast südaööni emaga, tema vanemate ja vanavanematega.

Kui päevatõusu ringi sedaviisi esivanemate ringiga kokku seome, saame enda lähedale neliteist esivanemat, kelle algainest me pärineme ja kellelt kogu elamise väe saanud oleme. Nende neljateistkümne esivanema väge saamegi oma elus kasutada, kui uurime, mida nende elulood meile jutustavad. Kõige enam mõjutavadki meie olemist, tervist ja käitumist lähemad sugupõlved - meie vanemad, vanavanemad ja nende vanemad.

Hundiallika Retriidikeskuses toimuval koolitusel 24.-25. juulil on võimalik mitmete praktiliste harjutuste toel saada taas lähedaseks oma esivanemate ja nende väega. Täpsema info toimuva kohta leiad SIIT.

Kasutatud on Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste tekste

Toimetanud: Kaia-Kaire Hunt

KOMMENTEERI!