Täna on hingedepäev - rahu ja vaikuse püha



Täna on hingedepäev - rahu ja vaikuse püha
Foto: Terje Talts

Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev, mis on täna, 2. novembril.

Maarahva suhe surnutesse võib esmapilgul tunduda kummastav. Kuid kui järele mõelda, leiab selles paljugi tuttavlikku. Kui inimene sureb ja lahkub siitilmast, ei lahku ta ometi oma perekonnast, hõimust ja rahvast. Oma mõtetes ja tegudeski oleme alatihti nendega, kes läinud Toonela maile. Me oleme esivanematega üks kogukond, mis aegajalt teatud päevadel jälle kokku saab.

Hing

See vana läänemeresoome ühissõna märgib elualget inimeses, loomades ja muus looduses ning on olulisemaid kujutelmi rahvausundis. Hing asub kogu kehas, kuid ka üksikutes elundites, veres, juustes ja küüntes. Hingekujutelmaga kuuluvad kokku sellised nähtused nagu vari ja hingamine ehk hingus, samuti nimi. Kõigi nende koosmõjul oli inimese hingejõud tugevam või nõrgem. Näiteks lastel oli hing nõrgem kui täiskasvanutel. Hinge sisaldavaid kehaosi, nagu juukseid, küüsi, verd, ei jäetud kunagi laokile, et nende kaudu ei saaks keegi omanikku mõjutada või haigusi saata. Näiteks laialiloobitud või õue visatud juustega seostati peavalu. Lõigatud ja mahaloobitud küüntest sai kurat või päkapikk endale nähtamatuks tegeva kübara.

Hing (irdhing) võis kujutluste kohaselt kehast ajutiselt (magamise, haiguse, minestuse ajal) lahkuda kas nähtamatuna või nähtavalt inimese enda, erilise hingeolendi (tuulispask, luupainaja, virmalised) või hingelooma (mesilane, liblikas) kujul. Surm tähendas hinge jäädavat kehast lahkumist (inimene "heidab hinge"). Selle järel liikus hing kas mõnda olendisse (uuesti inimesse, looma või lindu), suundus teispoolsusesse või tegutses endise omaniku esindajana edasi elavate keskel (käis hingedeajal kodus, liikus teatud aja ringi kodukäija või kummitusena).

Hingedeaja kombed

Hingedeajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse edasi ning õhtuti ei töötata sootuks. Neil õhtuil on sobiv mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid.

Hingede sissetulemine. Tava kohaselt tapetakse hingede tulemise päeval loom. Mõnel pool kana või kukk, mõnel pool jälle tall või põrsas. Värskest lihast valmistatakse road, millega kostitatakse surnud omakseid. Seejuures tuleks pakkuda kõike paremat, mis majapidamises on. Tavakohased hingedepäeva toidud on veel rammus leemesupp, verikäkid, tangupudru, kohupiim, koorimata piim ehk talupiim, õlu ja leib. Mulgi tava ei luba hingedele pakkuda herneid ja ube.

Lõuna-Eestis viidi hingedele mõeldud toit tavaliselt pööningule ja asetati olviaugus olevale lauakesele, räästa alla või selleks mõeldud ohvripakkudele. Põhja-Eestis kaetakse laud aga tavaliselt tuppa või sauna. Hingedele on mõnikord toitu viidud majapidamishoonetesse ja hiiepuude alla.

Hingede väljaminemise päevaks tapetakse taas loom ja valmistatakse sellest piduroad. Hingedele köetakse saun ja peale söömaaega saadetakse nad ära, paludes, et mindaks teed mööda ja õnnistaksid pere ettevõtmisi.

Hinged tulevad ka tänavu. Maailm muutub üha kiirenevas tempos, kuid meie rahva juured ja elupõline pärimus jäävad samaks. Suur loona teeb ikka oma ringkäiku, hingedeaeg tuleb omal ajal ning koos sellega tulevad koju käima meie surnud esivanemad ja sõbrad. Neid võib ignoreerida, kuid nendega võib ka arvestada. Seejuures pole kuigi tähtis, kus me elame, vaid see, kuidas me neid vastu võtame. Seepärast saame linnakorteriski hoida hingedeajal vaikust ja puhtust ning pakkuda kallitele külalistele kõike paremat, mis meil on. Ikka nii nagu maarahval tavaks.

Loe veel

KOMMENTEERI!