Eestlaste seas on muutunud üha populaarsemaks iidne kunst tervendada oma keha läbi oma hääle. Paljudel rahvastel on oma šamanistlikud häälikud ning süsteemid, kuidas neid kasutada ja mis mõni häälik tähendab. Meie keeles on need samuti olemas ja on olnud tugisambaks meie iidsele pärimusele. Eestlane on loodusrahvas. Seda olles, oleme me alati suhestunud loodusega läbi helide. Öeldakse, et iga inimese südamehääl on ainulaadne.
Eesti keel on üks imeilus keel, milles ühendub ürgne traditsioon koos tohutult suure laenude hulgaga. Meie regilaulud on laenatud Balti hõimudelt, blondid juuksed meenutavad viikingiaegu ja must leib on Läänemeresoome kuld.
Ma sattusin vestlema ühe Tuva muusikuga foneemidest. Neil olevat samuti kasutusel /Õ Ä Ö Ü/ häälikud. Need häälikud on aluseks kurgulaulule. Seda oli väga huvitav kuulda, kuna Soome keeles näiteks puudub Õ. 1070. aastal kirjutatud dokumendis, mida Soome keeleteadlane Rauno Lauhakangas uuris, oli kirjutatud, et saamelastel on kombeks möriseda vaaladele madalal häälel.
See võis olla viide kurgulaulule, kuna saamid on kuulsad oma joigumise poolest. Omades samu Läänemeresoome pärimuslikke juuri on meil väga palju ühist. Võib öelda, et põhjas elavad põdrakasvatajad on endas säilitanud midagi sellist, mille eestlased, soomlased ja teised hõimlased on juba ära unustanud. Kunst loodusega suhestuda läbi laulu.
KOMMENTEERI!