Nõid Anete kirjanurk: viis kuud maal

 (1)

Nõid Anete kirjanurk: viis kuud maal
Maal leiad oma hingega kontaktiFoto: depositphotos.com

Viimased viis kuud oli mul aega, et võtta aeg maha. Majandusliku surutise sunnil pakkisin oma kompsud ja kolisin pealinnast 180 kilomeetrit ida poole, ühesõnaga peaaegu Siberisse. Siberi võrdlus ei ole siinkohal üleüldse liialdatud, sest minu pisike hall rottidest puretud maakodu oli terve suve jäärapäiselt külm ning ainus küttevaba kuu oli juuli.

Oli jäine suvi. Tsivilisatsioon näis minu jaoks olevat täpselt 180 kilomeetri kaugusel ehk siis pealinnas Tallinnas, mis siis, et lähimad naabrid olid kiviga visata. Õigluse huvides olgu veel ära mainitud, et mul on väga abivalmid ja lahked naabrid, ma ise olen lihtsalt paras nõid...

Suurem osa mu perekonnast ja sõpradest arvasid, et ma pole päris täie mõistuse juures, et teadmata ajaks maale elama kolin. Olin hakanud oma meelte selguses ka ise kahtlema. Maikuu alguses sadas midagi lume ja lörtsi vahepealset, hall majake soojaks ei läinud. Tõmbasin endale ja lapsele magamise ajaks mütsi pähe ja kampsuni selga, sest öösel läks majas lihtsalt nii külmaks. Esimesed kaks nädalat majas vett sees ei olnud, käisin kaevult ämbritega vett toomas ja soojaveeboileriks olid suured paarikümne liitrised potid pliidi peal. Suur osa minu energiast ja ajast kulus küttematerjali ja vee hankimisele, mis omakorda tähendas seda, et õhtuks olin ma nii väsinud, et ma lihtsalt vajusin põrandale pandud paksule madratsile, mida voodiks nimetasin.

Loe veel

Seotud lood:

Aastate jooksul oli mul kogunenud paras hulk kraami, mida ma lahti pakkida lihtsalt ei viitsinud. Mina, Neitsi tähtkuju esindaja (loe: puhtaim märk kogu sodiaagiringis), õppisin üle hüppama musta värvi nodi täis topitud prügikottidest, eemale lükkama põrandale pudenenud puuprahti, mööda vaatama moosplekkidest lapse pluusikaelusel (kui vett pole majas sees, siis ei saa ka pesumasinat kasutada) ja mis kõige olulisem, ma õppisin aru saama, kui vähe on tegelikult eluks vaja ja kui palju energiat ja aega eluksvajalik nõuab. Jah, ma oleksin võinud heita põrandale, nutta, karjuda ja rusikatega vastu külma põrandat taguda, kuid kummalisel kombel tundsin ma, et olen täpselt seal, kus olema pean, lisaks kõigele olen veel õnnelik ka.

Jah, need viis kuud maal olid rasked, oli raske siis, kui laps oli haige, ainus liiklusvahend jalgratas lapsetooliga ja väljas vihma kallas. Oli raske minna jälle naabrite juurde abi küsima. Mõnikord oli õhtuti hirmus magama minna, sest kartsin, et äkki tulevad öösel vargad majja sisse, nemad ju ei tea, et midagi majast võtta pole. Oli päevi, kus ma lihtsalt ei jaksanud nii palju puid käsisaega saagida, et tuba soe oleks, siis panime soojemalt riidesse ja kütsime vähem. Terve suve ootasin ma, et tuleks suvi, suve aga ei tulnudki. Mõnikord oli mul mingi konkreetse asja isu ja siis väntasin rattaga kolm kilomeetrit, et jõuda 10 minutit enne poe sulgemist šokolaadi ostma. Siis läks mul ratas katki ja olime lapsega jalamehed. Sellest kui halvasti on maapiirkondades bussiliiklus reguleeritud, ma parem rääkima ei hakka.

Võiksin rääkida palju lugusid kõigest sellest, mis maal juhtus, kuid hetkel piirdun selle üleüldise kirjeldusega. Võite ainult aimata, kui tänulik ma olin, kui ma sain käia sooja dušši all, kuigi mõnda aega oli õues kausis pesemine minu jaoks väga romantiline tegevus. Linna tulles nautisin ma seda, et korterites olid valged laed, sest minu maakodu laed on tumedad ("Must lagi on meie toal ja meie ajal ka.."). Nautisin seda, kui võisin pesu panna pesema muretsemata, kas vesi saab otsa või mitte, sest maal võib vesi kaevust otsa saada. Ja kesköösel McDonaldsist friikaid osta, see on lihtsalt võrratu... Kõik need pisikesed asjad, mis linnas olles nii loomulikud näivad, tundusid minu jaoks järsku tõeliste õnnistustena. On inimesi, kes ei hakka kunagi ette kujutama seda, millist elu ma koos lapsega maal elasin. Kõikidele lihtsalt ei anta sellist kingitust võta aeg viieks kuuks maha ning elu üle järele mõelda.

Oktoobri alguses tulin ma linna tagasi ja nägin linna teistsuguste silmadega. Ma ei olnud vist kunagi varem taibanud, kui suurel määral linnas tarbitakse - tarbitakse toitu, riideid, mööblit, meelelahutust, teisi inimesi. Pikka aega tundus mulle, et linn on justkui ära kulunud, kuid ma ei saanud aru, et see, mida ma näen on linna energeetika, linnainimesed tarbivad niivõrd palju, et linn ongi justkui kulunud. Ma ei olnud varem tähele pannud, kui vähe on linnas neid inimesi, kes oma hingega tõeliselt kontaktis on. Üks mustajuukseline noor nõid küsis minult sel suvel, kas ma maal olles hulluks ei lähe, pole ju inimesi, kellega suhelda. Ma vaatasin teda ja vastasin naeratades, et ei lähe, ma naudin seda ruumi ja vabadust, mida maal olemine mulle pakub.

Võib-olla mõtled nüüd, et milleks ma kõigest sellest kirjutan? Maal olles avastasin ma, et tegelik jõud saab avalduda vaid siis, kui meie ees on jõukatsumus, sest jõud on alati võrdsed. Õppisin seda, kuidas "asju" eest ära lükata. Minu tarbimisharjumused muutusid, mis peamiselt väljendus selles, et kui mulle tundus, et ma "vajan" midagi, siis üritasin seda vajatavat eset käepärastest materjalidest teha. Mis kõige olulisem, ma muutusin loominguliseks ja hakkasin maal üle pika aja uuesti kirjutama. Tahan sulle, armas lugeja, öelda, et igas raskuses peituvad võimalused. Ja mõnikord kui tundub, et elu materiaalne pool hakkab kiiva kiskuma, siis on see märk sellest, et hingel on aeg kasvada.

Kui palju võib anda üks suvehommik kohvitassiga maakodu ukselävel... Foto: erakogu

Autor: Nõid Anete

Kuula nõid Anetet oma ilmavaatest rääkimas ka Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

Loe lisaks: Nõid Anete kirjanurk: milline on leppimise võluvõte ja vabaks laskmise salakomponent?

KOMMENTEERI!