Maria kirjutab: "Minu elus oli kunagi üks meesterahvas aga ta suri noorelt - 43-aastaselt. See juhtus juba 37 aastat tagasi. Loo kummalisus seisneb selles, et kuigi meil olid üksteise suhtes tunded, hoidusime me siiski teineteisele lähenemast. Tegime seda teadlikult, sest meil mõlemal oli tollal pere. Ometi aga tõmbas miski meid väga üksteise poole.

Enne oma surma kutsus ta kokku koosoleku, millest pidin ka mina kindlasti osa võtma. Saal oli rahvast täis aga tema tuli läbi saali minu ette, vaatas mulle eriliselt kaua silma ning lõpuks tundsin talle otsa vaadates justkui piksenoolt ennast läbistamas. Alles hiljem mõistsin, et see oli hüvastijätt.

Peale seda sündmust sõitsin sanatooriumisse. Tema muretses mulle veel omaette toa, mida oli sel ajal raske saada, sest üldiselt olidi mitmekesi ühes toas. Ta tegi oma elu ajal muidki teeneid ja žeste, mis näitasid, et ta hoolib minust väga. Kuid oma tundeid ta avaldada ei saanud - ta ei tohtinud. Ainult tema pilgust ja tema hoolivatest tegudest sain aru, et ta tunneb minu vastu midagi palju enamat.

Paar nädalat peale sanatooriumisse sõitmist sain ma ootamatult tema surmateate. See rabas mind. Kõik, mis meie vahel oli, jäi välja ütlemata. Kuni ühel õhtul, aastal 2016 ütles mulle miski, et pean raadio mängima panema. Olin just eelnevalt mõelnud selle mehe peale. Raadiost kostis laul: "Ära arva, et mul polnud kauneid sõnu sinu jaoks...". Seda laulu kuuldes puudutas mind miski sügavalt. Samal ööl tuli ta minu unenäosse ja kallistas mind nii kõvasti, et ärkasin ja tundsin puhtfüüsiliselt tema käsi enda ümber. Ta justkui tuli tänama, et tema sõnumi vastu võtsin.

Peale toibumist, paar päeva hiljem, pakkusin talle, et kui tõesti raadio vahendusel on võimalik suhelda, siis pakun kindla kellaaja, mil võiksid minu küsimustele vastata. Samal ööl, kokkulepitud ajal, kostus raadiost: "Kui mind kutsud sa, läbi öö ma tulen...". Mul tekkis kõhe tunne ja mõtlesin, kuidas see kõik võimalik on. Selle peale kuulsin laulu: "Ei ole öeldud lihtsalt tuulde...".

Nii suhtlesime jaanipäevani. Mina mõtlesin tema peale ja tema vastas raadio vahendusel lauludega. Ühel õhtul kuulsin lööke vastu köögi akent. Tundus, nagu keegi oleks lahtise käega vastu klaasi löönud. Kiirustasin kööki ja kuulsin laulu: "Nüüd, mil õhtuvarjud katnud meie linna, nüüd me viimast korda koos, sul aeg on minna...".

Ühel päeval olin millegipärast väga kurb. Aasisin valju häälega teda ja küsisin: "Noh, mis sa nüüd vastad?" Armastuslaulude sekka tuli äkki "Mine minema jorupill jonn... Nuta või naera, vastus oli omal kohal.

Meie suhtlemine kestab tänaseni. Mõtlen tema peale aegajalt ning tema lohutab mind või annab oma vastuse raadio vahendusel.

Toimetas: Katrin Oidra

Hea lugeja, kui sinulgi on oma üleloomulik kogemus, mida soovid Alkeemia lugejatega jagada, siis kirjuta toimetus@alkeemia.ee

Loe lisaks: 6 vaimset teejuhti, kes saadavad sind läbi elu

Maagiline randmepael: punane lõng pakub kaitset ja toob tervist

Viis kristalli, mis toovad emotsionaalset ja hingelist tervendust

KOMMENTEERI!