Kui naine ei taha sünnitada oma last, siis elava vaikuse lapse räbalates süda ei laula


Kui naine ei taha sünnitada oma last, siis elava vaikuse lapse räbalates süda ei laula
Foto: depositphotos.com

Vaikuse laps on vaikselt sündinud laps. Laps, kes oli, kuid ei jäänud siia maailma. Ometi on ka see laps, keda tema ema ei tahtnud sünnitada, omal moel vaikuse laps. Laps, kes sai märgitud hetkel, kui ema oma mõtete või tegudega avaldas oma tahet ja võideldes eluga, keeldus vastuvõtmast elu imet, kes talle oli antud. Sel hetkel, kui ema ütles EI elule enda sees, vaikis laps ja tema süda ei laulnud enam, sest laps tundis, et tema ema ei soovi teda - üks hetk, mis kestab edasi terve igaviku, on jälg lapse hinges.

Ema annab lapsele koha enda südames, kui võtab ta iseendas armastusega vastu ja kingib lapse armastusega maailmale. Armastuseta süda räbaldub.

Naine oli solvunud ja vihane elu peale, sest tundis ennast karistatuna - laps on pommideks tema jalgade küljes. Naine tundis, et peab andma endast ja oma elust osa ära, jagama seda lapsega, kes on teinud talle valu, sest on tulnud läbi tema vere. Naine ei taha last, kuid ta teab, et tal ei ole valikut - tema peab leppima/ kannatama/ taluma, sest ta on sündinud siia maailma naisena. Naine ei usu armastusse, sest tunneb end elu poolt petetuna - tema silmis on see, mida tema endast andma peab kordades suurem, kui selle lapse väärtus, kelle ta vastu saab.

Laps sulges oma kõrvad, sest ei tahtnud oma ema mõtteid kuulata. Laps sulges oma silmad, sest ei tahtnud oma ema tegusid näha. Laps sulges oma südame, sest elu oli nii valus. Laps ei hinganud enam sügavalt sisse, sest iga elu hingetõmme tegi kraapivalt haiget. Kaelused ahistavad ja keed poovad, õhku ei jätku. Laps ei hinga oma elus sügavalt sisse, sest ta ei usalda elu end hoidma. Elu imede tundmine ja nägemine panevad teda eneses kokkutõmbuma ja ta ei saa hingata, tema sees oleks kui takistus ees. Hirm tunde ees, ei lase lapsel sügavalt välja hingata, sest muidu võib sissehingatud tunne pinnale tõusta ja tema uuesti valu tunda. Laps ei usu armastusse, tema süda vaikib ja räbaldub. Laps sulges ukse ema ees.

Seotud lood:

Kui laps ei usalda oma elu andjat - ema ja suleb tema ees ukse, siis jääb ta üksildasena maailma ja tunneb ennast väljajäetuna. Tema alaliseks kaaslaseks saab teda endas hoidev kurbus, tunne, mida ta vajab oma üksilduses. Laps on kogu elu võidelnud maailmaga armastuse, iseenda ja kuulumise nimel, kuid mitte keegi peale lapse ei saa avada ust, mille tema ise sulges.

Laps tahab olla oma elus peaauhind, olla väärtus, keda hinnatakse. Laps mäletab, et ema ei võidelnud tema nimel, vaid enese elus olemise eest. Laps ei olnud kullast kallim, vaid koorem. Laps ei tea, kuidas panna oma ema uskuma, et ta on armastus, mis suurendab, mitte ei vähenda. Haiget saanud laps soovib anda iseennast ja oma armastuse sellele, kes tema nimel pingutab, kuna oma ema teda ei tahtnud, siis see, kes lapse armastuse välja teenib, saab ta endale. Laps tahab nii väga, kellegi juurde ja kuhugi kuuluda, sest see on side, mis teda elus hoiab. Laps on püüdnud armastust ja oma elu välja teenida. Ta usub, et kui ta teenib ära oma ema armastuse, siis on tal õigus elule. Laps ei mäleta teadmist, et ta sai armastuse kingiks sel hetkel, kui alustas kasvamist ema sees ja seda ei saa mitte keegi temalt ära võtta.

Elu osutus tugevamaks kui naise tahe. Ema ei julge oma lapsele silma vaadata, sest usub, et laps näeb sügaval tema sees tõtt ja mõistab tema üle kohut, kuid seda teeb ta oma hinges ise. Laps on oma ema ja elu peegel. See, mis paistab emale lapse silmadest, sõnadest ja tegudest on tema enese sees. Ema ei oska armastada iseennast, ei näe ega tunnista oma väärtust naisena ja emana - tema tunneb end ohvrina suures elu mängus. Naine austab end emana, kui tunnistab iseennast elu ime loojana ja endast sündinud last elu imena. Laps saab oma ema tervendada, kuid ema ei vabane enne, kui laps on mõistnud ja armastusega oma ema vastu võtnud.

Loe veel

Laps võib emale silma vaadata, kuid näeb seal igavikulist hetke - mälestust olnust, kohta, kus tema ema teda ei tahtnud. Laps näeb ennast läbi nende tunnete, mida tema ema sellel murdumise hetkel tundis. Ta ei tea, miks ema just neid tundeid vajas, midagi oli ema elus puudu või üle ja nii need tunded kasvasid - tulid tema emale toeks, et ta jaksaks edasi kõndida. Ema ei teadnud ega mõelnud sel hetkel, mida tema tunded lapsele tähendavad ja endaga kaasa toovad. Ema tajus, et laps jättis end välja, sulgedes ukse tema ees ja ta ei pääse enam oma lapsele ligi. Ema ei saa kustutada pilti lapse mälust ega muuta tema uskumust. Laps aga ei saa aru, miks tema ema oma silmade vaadet ei muuda. Laps ei mõista, et tegelikult näeb ta ema silmades iseenda seest peegeldunud ja tema enese poolt alles hoitud tunnete pilti, millel ei reaalse eluga enam midagi ühist.

Laps soovib hingata, kuid õhule ei jää ruumi, tema sees on tunnetest tulvil blokk, mis ei luba õhul sügavamale ulatuda. Selleks, et sügavalt sisse hingata, tuleb lapsel kõigepealt välja hingata need tunded, mida ta enese sees nii kaua kinni on hoidnud. Laps ootab, et ema jagaks oma armastust esimesena, alles siis sirutub ta tema kui päikese poole. Seni kuni laps oma valust lahti ei lase, näeb ta ema valutekitajana. Ema vajab, et laps näeb ja võtab ta vastu Inimesena, just sellisena, kes ta päriselt on - naisena, kes andis ja tegi oma elus parima, mida ta oskas ja suutis. Laps, mõistes ema, ulatab esimesena emale käe ja annab talle oma armastuse, sest nüüd laps tunneb, et kuulub oma ema juurde. Kätt ulatades tunnistab laps, et on ema endas vastu võtnud ja andnud talle koha enda sees, armastusega.

Laps on oma elu vastu võttes tunnistanud ema oma elu andjana ja andnud talle endas koha. Usaldades armastust laps naerab, avardub ja hingab sügavalt sisse - tema süda laulab taas. Lapse sees on teadmine: "Ma olen, sest mina olen olemas. Ma ei hoia kinni uskumusest, et saan olla alles siis, kui keegi teine mind tahab. Mina olen elu ime, sest olen maailmale kingituseks sündinud."

Autor: Marianne Umborg

Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com

Loe lisaks: Kõik saab alguse lapsepõlvest

Lapsepõlves kogetud hingehaavad mõjutavad meie suhteid täiskasvanueas

Depressioon võib alguse saada lapsepõlvest

KOMMENTEERI!