Käes on kevadpühad: värvi mune, too tuppa kevadlilli ja järgi vanarahva traditsioone



Käes on kevadpühad: värvi mune, too tuppa kevadlilli ja järgi vanarahva traditsioone
Häid kevadpühi!Foto: depositphotos.com / kirjastus Pilgrim

Lihavõttepühi kutsutakse ka munadepühaks, ülestõusmispühadeks, kiigepühadeks ja kevadpühadeks. Need on liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Loe, millised on pühadekombed, millised uskumused olid meie esiisadel ja kuidas toimida, et kuri vaim sind ei kahjustaks.

Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetasid paastuaja. Paljudel maadel on selle päeva nimetustes ja kombestikus säilinud paganlikke jooni ja tavasid. Näiteks ingliskeelne Easter arvatakse tulenevat anglosaksi neljanda kuu nimetusest Eosturmonath, mida on seostatud jumalanna Eostrega või ka ida ja koiduga. See oli aasta koidik, algus. Sama on väidetud germaani Osterni kohta. Kombestikus on säilinud palju paganlikke jooni, ühtlasi on see tähtis kevadpüha. Pikki sajandeid eelnes lihavõttele karnevalide periood, paast ja vaikne nädal. Püha tähistati küünlaprotsessioonide, lillede ja kirikukellade helinaga.

Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist, nagu kogu vaiksel nädalal. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on meil noormehed käinud külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus toimus täisealiseks saamise, varem ka leeris käimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima.

Loe veel

Seotud lood:

Urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Tasuks saadi mune. Üldse kuulusid tuppatoodud pajutibud lahutamatult pühade juurde. Kes polnud neid varem soetanud, tõi nad munavärvimise ajaks vaasi. Kui õitsesid sinililled, siis toodi tuppa ka sammalt ja esimesi kevadlilli. 20. sajandil oli tavaks ajatada selleks päevaks taldrikul või kausis muru, millele sai värvitud mune asetada. On valmistatud okstest ja samblast pesi, kuhu on pandud värvitud mune. Samuti ajatati hiirekõrvule igasuguseid oksi, millega ehiti tube.

Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. Kiikumisel oli varem maagiline tähendus ja seetõttu ka kindel algus ja lõpp. Kuna algus sattus olulisele kriitilisele päevale, siis tähendas see ühtaegu tervise, elujõu ja õnne loomist endale ja karjale. Kiige püstitamine oli noormeeste ülesanne, 19. sajandil toodi selle tasuks kiigeseppadele kindaid ja vöid, kindlasti aga ka mune. Kiikumine oli erakordselt oluline noorte lõbustus, mille juurde kuulusid laulmine, mängud, jõukatsumine, tantsud.

Põhja- ja Kesk-Eestis tähistati lihavõtteid lauahüppamisega, mis oli noorte ja laste virtuoosne ettevõtmine. Kivile, kännule või postile asetatud laua kummaski otsas seisis hüppaja. Kui üks neist õhku hüppas, langes teine oma lauaotsaga vastu maad. Hüpata tuli nii täpselt, et õnnestus maanduda tagasi oma lauaotsale. Mänguna on lauahüppamist harrastatud tänini, mitte niipalju lihavõttepühadel kui suviti kiikumise asendajana. Sellegi tava siht oli algselt tervise ja õnne tagamine.

Lihavõteteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi.

Laialt levinud uskumuse kohaselt on see päev, mil päike varahommikul tõustes taevas tantsib. Seda on mindud välja vaatama, mõnikord tõustud mäe otsa või ronitud pööningule. Kes päikese kiikumist ei vaata, selle saab näiteks Inglismaal levinud uskumuse järgi kurat oma võimusesse. Päikesel on otsitud ja nähtud mitmesuguseid endelise tähendusega kujundeid. Inglismaal on nähtud lammast või ka lippu.

Teise laialt tuntud uskumuse järgi muutuvat lihavõtte ajal vesi minutiks magusaks, otsekui oleks sinna suhkrut pandud. Mõnel pool ongi lapsed suhkrut näiteks kaevu või allikasse visanud.

Nagu suurel nädalal nii ka lihavõtte ajal oli väikesi maagilisi tavasid, mille abiga sai kindlustada edu ja tervist. Enamasti on lihavõtte ajal keskendutud isiklikule edule: tuli vara tõusta, et - nagu kujundlikult on üteldud - vanakurat ei saaks ruunanahka silmile tõmmata. Päikesetõusu eelne silmapesemine tagas tervise ja virkuse. 20. sajandi alguses on silmapesuvette kaabitud hõbedat või kasutatud pesemiseks pajuurbade vett. Kiiresti tuli väljast haarata ja tuppa tuua linnulaaste, et leiaks suvel palju linnupesi, rahakotte, usse jm.

Keelud

19. sajandil keelati naistel esimesena külla minna, sest see tõi ebaõnne. Seetõttu on saadetud noormehi ees, olgu siis õlut küsima või tervitama. Kehtis veel teinegi keeld - nimelt ei lubatud lastel külla minna - neile visati vanad pastlad kaela.

Üldiselt oli keelatud tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama astme pühadel - uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval.

Toidud

Munad ja munavõi; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pasha ja kohupiim. Saiad. Tingimata aga lihatoit, sh vasikapraad. Lihatoite valmistati varem rõõmuga, sest see oli esimene võimalus pärast pikemat vaheaega liha süüa. 19. sajandi eestlasele oli liha üldse harv toit, mistõttu lihatoitudega pühad olid igal juhul erilised.

Kiriklik tähendus

Lihavõtted on sünkroniseeritud juudi paasapühadega (heebrea keeles pesah). Kristuse surma ja ülestõusmise pühana tähistatakse neid alates 8. sajandist.

Lihavõttemunad

Kogu Euroopas tuntud tava, mis tähistab uut elu ja kestvust. Varem oli oluline see, et kanad olid juba munema hakanud, s.t munad olid sel aastaajal juba olemas. Mune varuti pikemat aega - neid ei tohtinud süüa paastu ajal, nii säilis lihavõtteks suurem hulk. Sageli hoiti mune kõvaks keedetuna nii lihavõttetoiduks kui munaotsijatele jagamiseks. Paljudes keeltes nimetatakse lihavõttemune paastu- või ka paasamunadeks, sest keskaegne laialt levinud nimetus lihavõtete jaoks on paasapühad.

Inglismaal käisid keskajal vaeste perede lapsed majast majja salme lugemas ja mune korjamas. Meil on see olnud ikka noormeeste tava - kes neist enam mune sai, see oli igati tehtud mees. Oli tava anda oma lemmikule või muidu meeldivale poisile ilusamaid või rohkem mune ja poistel mune tüdrukutele vastu kinkida. Mune käidi otsimas üksinda ja kambaga. 20. sajandi alguses on mõnikord lausa korvidega külas kogumas käidud ja saagid olnud nii suured, et mõnel poisil tekkis suure munasaagi söömisega hiljem lausa raskusi. Mitmel pool on noored kogunenud tantsima ja ühiselt mune sööma.

Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna - nii tekkis koorele õrn taimekujutis.

Mitmevärvilised munad saadi vesivärve või munalakke kasutades, mis olid 20. sajandil väga levinud värvimistehnikad. Kui pärast Teist maailmasõda pikka aega munalakke saada polnud, siis asendati neid muude värvivate ainetega, koguni lillatera ehk kaaliumpermanganaadi, briljantrohelise ja muu käepärasega.

Üha laiemalt levis aga mitme tehnika kasutamine. 20. sajandil ja tänapäevalgi kasutatakse värvitud munade kaunistamiseks vesipilte ja kleepsukesi, väljalõigatud ja pealekleebitud pilte, muna külge liimitud värvitud sulgi. Eelmise sajandi alguses ja samuti selle lõpukümnenditel kirjutati munadele ka kallima või kingitusmuna saaja nimi, joonistati südameid ja lihtsamaid pildikesi.

20. sajandi teise poolde kuuluvad munad, millest on osava näputööga tehtud tibud, koomilised inimkujud või lihtsalt -näod, loomakesed või mida tahes, milleks jätkus fantaasiat.

Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid.

Munade värvile omistas kristlik traditsioon rangelt sümboolse tähenduse. Näiteks punased munad sümboliseerisid Jeesuse verd, munade veeretamine kivi veeretamist Kristuse haualt; munade aeda peitmine sümboliseeris oma poega aiast otsivat Maarjat. 19. sajandil kandus munadele üle üldine värvisümboolika, mis võimaldas värvi, nime ja jooniste abil väljendada munasaajale oma meeldimust ja tundeid. Punane tähistas armastust, sinine truudust, roosa sõprust.

Euroopa maades ja Venemaal valmistatakse hinnalisi munakarpe, mis sisaldasid kaunilt värvitud puust, šokolaadist või väärismetallist mune. Paljudel Euroopa rahvastel on olnud tavaks mustriliste dekoratiivmunade valmistamine.

Munakoksimine

See on vana lõbustus, mille juures olid mõned salanipid. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele. Setumaal, õigeusu aladel ja väga mitmel pool Euroopas, kuid ka nt Inglismaal, veeretati mune mäest alla või piki puust munarenni. Kelle muna teise muna vastu puutus, sai selle omale. Veeretada sai senikaua, kuni teistelt mune võideti, seejärel võis saagi kokku korjata ja järgmine pääses veeretama. Võidetud munad söödi kohe ära, kuid võitja võis need ka kokku koguda ja kaasa viia. Munaveeretamine nagu nende koguminegi oli eeskätt meeste tava.

Vembud munadega

Tooreid mune sokutati neile munakorjajatele, kes ei meeldinud või kellega oli mingi vimm. Kuna noormehed kogunesid ühiselt mune koksima või sööma, siis oli häbiasi, kui selgus, et sulle on sokutatud toores muna.

Teine tuntud trikk oli puumuna, millega oli võimalik munakoksimisel vastased üle lüüa. Osavasti värvitud muna ei erinenud millegagi loomulikust.

Poisid omakorda pigistasid rahvarohkust ettekäändeks tuues tüdrukutel taskus kaasavõetud mune puruks.

Usuti, et kui hoida lihavõttemuna seitse aastat, siis muutub munakollane helendavaks ja muna läbipaistvaks. Inglismaal jällegi usuti, et liiga kaua hoitud muna muutub kuradiks.

Lihavõttejänes toob mune

Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Komme on tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis šokolaadimune ja ka -kujukesi.

Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb 1572. aastast Saksamaalt. Ameerikasse ümberasujad viisid tava kaasa ja muutsid selle sealse kombestiku osaks. Ka jänesekujulised lihavõttekoogid on sama päritoluga.

Kõigis maades, kus jänes mune toob, räägitakse mune pabuldavatest jänestest. 20. sajandil lisandusid lihavõttelauale või munade juurde rosinad šokolaadis ja muud ümmargused šokolaadimunad.

Muna

Munast tekkis maailm, eeskätt tähed, kuu ja päike, samuti maa/kivid ja elavad olendid - väidab loomismüüt. Maailmalinnu munetud munadest, mille see pärast pesaotsinguid rajas kuldsesse põõsasse ja hiljem hautud munad laiali pildus, tekkis nähtav maailm ja selle objektid. Paljude rahvaste jumalad on sündinud munast. Eestlastel haudus salapäraselt karjateelt leitud munast välja ilmatütar, kes läks hiljem tähele või kuule mehele ja hakkas maailmaservalt üle ilma helkima. Muna leidjaks oli Salme, kelle nimi tähendab päikese tütart (läti Saule).

Tunti veel müütilist taevakana, kes muneb kuldmune, mis veerevad päikesena üle taevavõlvi.

Muinasjuttudes on müütilise vastase hing tihti hoiul linnu või muna sees. Kukemunast või kanamunast hauti varavedajat kratti. Teada on veel maagiline musta kuke muna.

Rituaalide ja pühade, samuti tööde alustamise juurde kuulus munade kinkimine: esimesel künnipäeval kündjale, lõikuspäeval lõikajale, esimesel karjapäeval karjusele; mälestuspäeval asetati kalmistul haudadele mune (õigeusklikel, eeskätt setudel säilinud tava), kiigeseppadele kingiti lihavõtte ajal, urbijale urbepäeval. Munad (eeskätt tühjakspuhutud munakoored) kaunistasid jõulukrooni ja jõulupuud, samuti pulmakrooni, neid asetati 20. sajandil aknakaunistusena topeltakende vahele vatile, kõrvuti õlelillede ja kuivatatud lillede, ilukõrvitsate ja muuga. Ka värvilisi lihavõttemune hoiti nähtaval, neist kaunimaid säilitati pikemalt eraldi vaagnal.

Lihavõttemunad olid sotsiaalse suhtlemise vorm, kuulusid kinkide ja vastukinkide hulka. Mune kingitakse sõpradele, õpetajale, kuid ka ämmaemandale, samuti ristivanematele, kellelt varem oli õigus mune saada.

Üle-eestiliselt on mune värvitud lihavõtteks, Põhja- ja Kesk-Eestis aga ka suviste- ehk nelipühadeks.

Muna oli ka oluline nõiduse- ja kahjustamisvahend: nn nõiamune jäeti võõra karja teele (katkiastuja suri), põllule, aeda. Muna oli ka liisk - esimesel karjapäeval asetati see laudalävele. Loom, kes muna katki astus, hukkus suvel.

Kukemuna

Üks maagilisi imevahendeid oli kukemuna. Et vanad kanad hakkasid üpris kuke moodi käituma ja nende munad olid väikesed ja nahksed, peeti neid mune ilmselt ekslikult kukemunadeks.

Lihaeit, Liha-Kai

Naisolend, kes käib paastu ajal, lihavõttepühade eel akna taga jälgimas, et keegi lubamatut käsitööd ei teeks ega paastu rikuks. Keelab ketramist. Kelle ta keelatud tegevuselt tabab, sellel keerab ta kaela kahekorra või tirib soolikad välja. Tegemist on paastuaja personifikatsiooniga, kes kontrollib paastupäevadest ja töökeeldudest kinnipidamist, nagu näiteks nälja-nimeline personifikatsioon aastavahetusel.

Allikas: Folklore.ee/Berta

KOMMENTEERI!