Inimeste 10 "vaimset" harjumust, mis on tegelikult täielik jamps



Inimeste 10 "vaimset" harjumust, mis on tegelikult täielik jamps
Mitmete inimeste jaoks on "vaimsus" vaid populaarne märksõnaFoto: depositphotos.com

Ma ei teadnudki, et vaimsus võib osutuda egolõksuks, millega endale hoopis kahju teha. Olen veetnud ligi kolm aastat vaimsete õpetuste kohta teadmiste omandamisele ning need teadmised oma elus ka kasutusele võtnud, enne kui avastasin, et vaimsusel on ka oma varjukülg. Mõistagi šokeeris see mind. Tundsin end isegi pisut reedetuna. Kuidas võib miski pealtnäha nii puhas ja süütu osutuda niivõrd kahjulikuks?

Vastuse võib leida nähtusest, mida psühholoogid nimetavad "vaimseks ümbersõiduks". 1980ndate aastate algul tuli psühholoog John Welwood välja terminiga "vaimne ümbersõit" viitamaks vaimsete harjutuste ja uskumuste kasutamisele eesmärgiga vältida silmitsi seismist igasuguste ebameeldivate tunnetega, ravimata hingehaavadega ning inimese põhiliste emotsionaalsete ja psühholoogiliste vajadustega.

Psühhoterapeut Robert Augustus Mastersi sõnul tähendab vaimne ümbersõit inimese eemaletõmbumist iseendast ja teistest ning peitumist metafüüsiliste uskumuste ja harjutuste nn spirituaalse loori taha. Masters ütleb, et see "mitte üksnes ei distantseeri meid oma valust ja rasketest isiklikest probleemidest, vaid ka meie enda tõelisest vaimsusest, viies meid lõksu metafüüsilisse seisundisse, kus valitsevad liialdatud lahkus, hellus ja pealiskaudsus."

Valusad tõdemused: minu enda vaimne ümbersõit

Seotud lood:

Robert Augustus Masters kirjutab oma teedrajavas raamatus: "Spiritual Bypassing: When Spirituality Disconnects Us From What Really Matters" järgmist:

Loe veel

"Vaimse ümbersõidu väljendusviiside hulka kuuluvad liialdatud eraldumine teistest, enda emotsionaalne tuimastamine ja tunnete allasurumine, positiivsuse ülerõhutamine, vihafoobia, pimesi või liialt ülepaisutatult teistele kaasa tundmine, nõrgad või liialt läbilaskvad isiklikud piirid, ebaühtlane eneseareng (kognitiivne intelligentsus on sageli emotsionaalse ja moraalse intelligentsusega võrreldes liiga arenenud), enese negatiivsete või soovimatute külgede karm hukkamõist, isiklike sihtide vähetähtsustamine võrreldes spirituaalsetega, ning väärkujutelmad kõrgemale eksisteerimise tasemele jõudmise kohta."

Esimest korda puutusin ma vaimse ümbersõidu mõistega kokku Mastersi teoseid lugedes. Kuigi mulle oli selle tõe tunnistamine vastumeelt, teadsin mingil tasandil, et see mõiste kehtis ka minu kohta.

Kui jätkasin vaimsele ümbersõidule mõtisklemist, hakkasin märkama üha rohkem ja rohkem vaimsuse varjukülgi ning taipasin, et olen ühel või teisel ajal neist paljusid isegi harrastanud.

Kuigi seda tunnistada oli valus, oli järgnevate tõdede realiseerimine minu jaoks ülitähtis. See on võimaldanud mul lõpetada moonutatud "vaimsuse" kuvandi kasutamise oma ego upitamiseks ning seetõttu olen ka hakanud võtma suuremat vastutust oma psühholoogiliste vajaduste täitmise ning mu elus esile kerkivate probleemidega tegelemise eest.

Inimeste 10 "vaimset" tegevust, millega oma arengut piiratakse

Parim moodus vaimse ümbersõidu mõistmiseks on näidete varal, nii et nüüd on aeg karmideks tõdedeks.

Kirjeldan nüüd üksikasjalikult vaimsete inimeste kümmet konkreetset negatiivset kaldumust.

Hoiatus: mõned järgnevatest võivad valusalt sinu endagi pihta käia.

Pea meeles, et pole mingit häbi tunnistamisel, et mõned punktid selles nimekirjas kehtivad ka sinu kohta. Usun, et mõned neist kehtivad kõigi kohta, kes on kunagi vaimsusest lähemalt huvitunud. Enamik neist on ühel või teisel eluhetkel minugi kohta käinud ning mõnega toime tulemisel on mul endiselt raskusi.

Mu eesmärgiks on siinkohal suurendada sinu eneseteadlikkust, et võiksid liikuda ausama, väestavama ja kasulikuma vaimsuse suunas. Hakkame aga pihta.

1. Osalen "vaimsetes" tegevustes selleks, et pidada end teistest paremaks

See on tõenäoliselt üks kõige levinum vaimsuse varjukülg ning väljendub mitmel kujul. Mõned inimesed peavad end teistest paremaks seetõttu, et loevad Alan Wattsi teoseid või siis sõidavad rattaga tööle või ei vaata telekat või ei söö loomaliha. Või siis kasutavad nad kristalle või külastavad pühamuid või tegelevad joogaga või meditatsiooniga. Või kasutavad näiteks psühhedeelseid uimasteid.

Ohtlikult lihtne on lasta oma spirituaalsetel vaadetel ja harjumustel muutuda egolõksuks - uskumuseks, et oled palju parem ja valgustatum inimene kui kõik need teised "pimedad lambad", sest sina tegeled kõiksugu vingete ja meeliülendavate asjadega. Kahjuks pole selline "vaimne" suhtumine sugugi parem sellest, kui pidada end teistest paremaks oma poliitilise suundumuse või lemmikspordimeeskonna alusel. Selline väärsuhtumine takistab tegelikult tõelise vaimsuse avaldumist, sest keskendume hoopis teistele inimestele "ära tegemisele", selle asemel et arendada oma ühendusetunnetust kosmosega ja tunda imetlust eksistentsi ülevuse kohta.

2. Kasutan "vaimsust" õigustamaks oma suutmatust enda tegude eest vastutust võtta

Käesoleva punkti sisu seisneb selles, et teatud spirituaalseid mantraid või vaateid on väga lihtne moonutada õigustusteks oma vastutustundetu või ebausaldatava käitumise kohta.

"Pole midagi parata" või "universum on niigi täiuslik" või "kõik juhtub põhjusega" on suurepärased laused õigustamaks oma osavõtmatust ning soovimatust oma käitumist lähemalt uurida. Ma ei püüa siin teha kommentaari nende väidete paikapidavuse või ekslikkuse kohta. Ütlen vaid, et kui sa pidevalt kokkulepitud kohtumistele mitu tundi hilined, sageli oma lähedased suhted unarusse jätad ning sinu toanaabrid ei saa sinu õigeaegsele üürimaksmisele loota, siis tasuks lõpetada endale ütlemine, et "ah, ükskõik, reaalsus on niikuinii üks suur illusioon," ning muutuda pigem kellekski selliseks, kellele teised võivad loota.

Samamoodi on üllatavalt lihtne end eksiteele viia ja hakata mõtlema, et kui kellelgi on sinu käitumisega probleem, siis on süüdi selle inimese "lugupidamatus minu tõe vastu" või peab ta siis "lihtsalt vaimselt veel veidi arenema". Palju raskem on endale tunnistada neid hetki, mil käitume mõtlematult, isekalt või läbematult ning seeläbi kellelegi teisele kannatusi põhjustame. Palju raskem on tunnistada, et me pole kaugeltki täiuslikud, ning areng ja õppimine on igikestvad protsessid.

3. Võtan omaks uued hobid, huvid ja uskumused vaid seetõttu, et need on "vaimsuse" vallas viimane sõna

Inimesed tahavad kõik kuskile sobituda. Meis kõigis on sügav vajadus tunda, et kuhugi kuulume. Ja selle vajaduse täitmiseks moodustame kõikvõimalikke gruppe. Vaimsus on samuti üks selline huviala, mille ümber inimesed on loonud mitmesuguseid gruppe. See võib küll kaasa tuua palju head, aga lisaks on sellel ka varjukülg.

Mitmete inimeste jaoks on "vaimsus" vaid populaarne märksõna, mis näib hõlmavat paljusid. Sellised inimesed võtavad endale pähe, et tahavad samuti vaimsusega tegeleda nagu kõik teisedki, ning hakkavad seega harjutama joogat, kandma new age'i riideid ja ehteid, käima muusikafestivalidel, jooma taimemahla ja mida kõike veel, öeldes sealjuures endale, et see teeb nad "vaimseks". Sellised "vaimsed bimbod" vähendavad tõelise vaimse eneseleidmise, mõtiskluste, kogemuste ja tõdede tähtsust. Enda kogemuse põhjal võin öelda, et sellised "vaimsed" inimesed kasutavad oma "vaimsust" ühtlasi ka ettekäändena end teistest paremaks pidada.

4. Mõistan hukka inimesi, kes väljendavad viha või teisi tugevaid emotsioone, isegi kui selline tunnete väljendamine on õigustatud

See on üks esimesi käitumismustreid, mida täheldasin endas pärast seda, kui olin tutvunud vaimse ümbersõidu nähtusega. Taipasin, et kui inimesed minu peale pahandasid või minu tõttu vihastasid, oli minu esimene reaktsioon öelda näiteks: "Vihastamine ei lahenda midagi" või "minu arvates oleks meil vähem probleeme, kui võiksime rahulikuks jääda." Sisimas aga mõistsin selle inimese vaikides hukka, mõeldes endamisi: "Kui ta vaid oleks pisut valgustatum, siis poleks meil praegu ka seda tüli." Paljudes olukordades oligi see minu lahenduseks, millega vältisin sügavaid ja lahendust nõudvaid probleeme.

Spirituaalsusega tegelema hakates on üks esimesi juhtlauseid, mida kuuled, tõenäoliselt midagi sellist: "Enda vihast kinni hoida on nagu hoida kuuma sütt, et sellega kedagi visata - põletada saad ikka sina."

Sageli omistatakse see tsitaat Buddhale, kuigi tegelikult on tegu 5. sajandist pärit Buddhaghosa ütluse ümbersõnastusega. Tsitaadi sisu seisneb sellest, et vihast ei tohiks küll kinni hoida, aga seda tuleks tunda, vajadusel ka väljendada ning seejärel lahti lasta. Paraku on lihtinimesel väga lihtne seda ütlust mõista nõnda, et viha on alati märk sellest, et inimene on rumal või mittespirituaalne. See pole nii. Viha on inimese loomulik emotsioon ning paljudes olukordades igati õigustatud reaktsioon. Sageli on viha ka märk sellest, et esile on kerkinud tõsised probleemid, millega tuleb silmitsi seista kas enda sisimas või suhtes kellegi teisega.

Iroonilisel moel suruvad paljud inimesed kõik "mittevaimsed" emotsioonid alla ning ülendavad kunstlikult "vaimseid" emotsioone ja hoiakuid nagu kaastunne, lahkus ja vaoshoitus. Selle tulemuseks on aga ebasiirus. Inimesel on keeruline pidevalt välja paista kui rahulik, hell, lahke ja kõigutamatu, mistõttu lõpuks näebki see välja võlts ja inimene ise hakkab tundma end petisena.

5. Kasutan "vaimsust" ettekäändena pruukida liigselt uimasteid

Paljud inimesed, mina teiste seas, usuvad, et psühhedeelsed uimastid võivad esile kutsuda müstilisi kogemusi ja võimendada ilmalikku vaimsust. See on muidugi kõik väga tore, aga mõned inimesed viivad selle suhtumise liiga kaugele ning kasutavad seda, et ratsionaliseerida uimastite kasutamise ennasthävitavaid mustreid, sulgedes sealjuures silmad eri uimastite kasutamise varjukülgede ees.

Ekstreemseimatel puhkudel võivad "vaimsed" inimesed hakata korraldama "kanepitseremooniaid" igal väiksemalgi võimalusel, kasutades uimasteid liiga tihti või ebasobivates kohtades, sealjuures täielikult eitades, et neil uimastitel on mingi negatiivne mõju. Mina küll isiklikult pooldan psühhedeelsete uimastite kasutamist, aga üht ütlen ma küll selgesõnaliselt: psühhedeelsetel uimastitel, sealhulgas ka kanepil, on varjukülg. Kui käitud vastutustundetult või saadab sind lihtsalt ebaõnn, võivad tugevamad uimastid nagu LSD või psilotsibüüni sisaldavad seened esile kutsuda traumaatilisi kogemusi, millel on pikaajalised negatiivsed tagajärjed. Ja kanep, olgugi et vaid kerge narkootikum, omab samuti tugevat sõltuvusttekitavat mõju, mis ajapikku mõistuse hägusaks muudab ja motivatsiooni hävitab, kui seda uimastit liiga suurtes kogustes ja liiga tihti pruukida. Suhtu sellistesse ainetesse ettevaatlikult ja kasuta neid arukalt.

6. Rõhutan "positiivsust" liialt, et vältida oma elus ja maailmas esinevaid probleeme

Lause "Lihtsalt ole positiivne!" on sageli "vaimsete" inimeste tõrjumismehhanismiks, kui nad ei taha silmitsi seista oma sisemiste probleemide, hingehaavade ja pagasiga, mainimata kogu maailmas valitsevaid probleeme. "Positiivsuse" liikumine on lääne kultuuris viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud. Internet on pilgeni täis lõputuid meeme ja artikleid, mis kõik kordavaid samu mõttelagedaid sõnumeid: "Mõtle positiivselt!", "Lihtsalt jää positiivseks!", "Ära keskendu negatiivsele!".

Kuigi kindlasti tasuks inimkogemuste paljude imeliste külgede eest tänulik olla, näib selline liikumine unustavat midagi väga tähtsat: elu negatiivsed küljed ei kao vaid seetõttu, et neid eirad. Tegelikult paistavad paljud probleemid meie isiklikus elus ja ka maailma mastaabis pigem süvenevat või keerulisemaks muutuvat, kui neid liialt eirata. Samamoodi nagu oleks kasutu soovitada heroiinisõltlasel oma probleemi lahendamiseks lihtsalt "positiivselt mõelda", on absurdne arvata, et positiivse mõtlemisega on võimalik lahendada selliseid tähtsaid ülemaailmseid probleeme nagu kliimamuutus, vaesus, intensiivne põllumajandus ja võimalikud eksistentsiaalsed ohud.

7. Surun alla ebameeldivad emotsioonid, mis ei ühti mu "vaimse" minapildiga

"Pole võimalik, et olen masenduses, üksik, hirmul või ärevil. Armastan elu selleks liiga palju ja olen liiga zen / tark / valgustatud, et lubada millelgi sellisel juhtuda."

Puutusin selle probleemiga kokku siis, kui kolisin aastaks Lõuna-Koreasse, et töötada seal inglise keele õpetajana. Olin enda arvates välja arendanud kõigutamatu rahu, Lao Tzu taolise võime lihtsalt "vooluga kaasa minna" ning hõljuda kui õngekork saatuse mäslevatel lainetel.

Siis kogesin ma aga kultuurišokki, rõhuvat üksindust ja teravat koduigatsust, mistõttu olin sunnitud endale tunnistama, et ma polnudki tegelikult mingi zen'i meister. Täpsemalt öeldes taipasin ma, et see oskus "vooluga kaasa minna" ning aktsepteerida kõik, mis elus toimub, on küll alaliselt hinnaline, aga mõnikord tähendab see, et tuleb aktsepteerida oma igavesti närust enesetunnet.

Lihtne on sattuda eksiteele ja hakata uskuma, et spirituaalsus muudab elu sarnaseks püsivalt pilvel hõljumise kogemusele, aga tegelikult asi nii ei käi. Elu on kõigest hoolimata täis kannatusi ning oma kogemustest tõeliselt õppimiseks ja nende abil arenemiseks peame enda vastu ausad olema oma tunnete kohta ja laskma endal neid tundeid täielikult kogeda. Minu puhul takistas mu soov alati säilitada igas olukorras zen ning "vooluga kaasa minna" mul nägemast tõde paljudes olukordades. Ma ei suutnud võtta vastutust nendega toime tulekuks, kuna jätsin nii teistele kui endale mulje, et minus valitses seesmine rahu.

8. Tunnen sügavat vastumeelsust ja enesepõlgust, kui oma varjukülgedega silmitsi seisan

Kui olin vaimse ümbersõidu kohta tõe teada saanud, hakkasin kõnealust punkti enda puhul üpris ruttu tähele panema. Märkasin, et minu pime kujutlus endast targa inimesena, kes on saavutanud "ülevad" teadmised, põhjustas tugevat kognitiivset dissonantsi. Olin enda vastu väga karm ning tundsin tohutut ja rõhuvat süütunnet iga kord, kui tegin mingi otsuse, mis polnud üdini vooruslik.

Vaimsusega tegelema hakates on lihtne idoliseerida selliseid inimesi nagu Buddha või dalai-laama ning uskuda, et nad on ideaalsed ja eksimatud kujud, kes tegutsevad alati täieliku teadlikkuse ja kaastundega. Tegelikult on see aga peaaegu läbinisti vale. Isegi kui mõned inimesed jõuavadki sellise teadlikkuse tasandini, kus nad suudavad igas olukorras jääda truuks "õigele tegutsemisele", peame endale tunnistama, et selline saavutus on jõukohane vaid väga vähestele. Mina isiklikult kahtlustan, et sellist asja polegi olemas.

Tegelikult oleme kõik inimesed, kes kohati eksivad ja vigu teevad. Muudmoodi polegi võimalik. Tavalisel täiskasvanud inimesel on sisuliselt võimatu elada kas või paar nädalat nõnda, et ta ei teeks oma elus mõnda väikest viga. Aastate jooksul tuleb kindlasti ette ka suuremaid vigu. Nii juhtub meie kõigiga ja sellest pole midagi. Anna endale andeks. Võid oma vigadest vaid õppida ja püüda tulevikus paremini hakkama saada.

Paradoksaalselt on enesele andestamise pealtnäha vaimne õppetund iseäranis raskesti omandatav neile, kes vaimsusest huvituvad. Spirituaalsed õpetused võivad inimesele sisendada võimatult kõrgeid ideaale, mille tulemuseks on tohutu süütunne ja enesepõlgus, kui inimene paratamatult nende ideaalideni ei küündi. See on ka üks peamine põhjus, miks vaimsetel inimestel on sageli kombeks vastutusest kõrvale hoiduda - sest oma puudujääkide tunnistamine oleks liiga valus. Iroonilisel kombel aga peame ausalt oma vead omaks võtma selleks, et neist õppida ja muutuda eneseteadlikumaks ja kaastundlikumaks. Pea ainult meeles, et oled kõigest inimene. Vigade tegemine on okei. Ausalt, see on okei. Aga tunnista endale, kui oled vea teinud, ning õpi sellest.

9. Satun täbaratesse olukordadesse, sest olen liialt salliv ja keeldun inimesi eristamast

See kehtib minu kohta 100%. Pikka aega uskusin ma tõsimeeli, et iga inimene väärib kaastunnet ja lahkust. Tänapäeval ma küll sellele otseselt vastu ei vaidleks, aga olen aru saanud, et elus tuleb tihti ette olukordi, kus teistsugune suhtumine peaks ajutiselt võitu saama minu soovist kõiki ühtmoodi kaastundlikult kohelda.

Olen välisriikides pahatihti sattunud potentsiaalselt lausa eluohtlikesse olukordadesse, sest usaldasin liialt selliseid inimesi, keda ma hästi ei tundnud, või olin liialt lahke inimeste vastu, kelles oleksin kohe pidanud suli ära tundma. Õnneks pole ma sellistes olukordades küll kunagi viga saanud, aga mind on mitu korda röövitud ja tüssatud. Iga kord tahtsin ma uskuda, et suhtlesin inimestega, kes olid südames "head" ja kohtlevad ka mind lahkusega, kui mina nendega sama teen. Selline mõtteviis oli kohutavalt naiivne ja ma püüan endiselt end ümber õpetada, et oskaksin teatud kontekstides endale teadvustada, et sõbralikkus ei ole õige lähenemine.

Kurb tõsiasi on see, et kuigi sina võid küll olla kõigest halvast eraldatud, on võitlus eluspüsimise nimel paljude selles maailmas elavate inimeste jaoks vägagi reaalne probleem. Paljud on üles kasvanud ümbritsetuna vaesusest ja kuritegevusest ning õppinud, et ainus viis elus püsida on teiste nõrkusi ära kasutada. Enamik inimesi küll nõnda ei mõtle, aga kui satud sellisesse linna või riiki, kus vaesus on suhteliselt levinud, peaksid kasutusele võtma mõned küllaltki loogilised ettevaatusabinõud, nagu näiteks:

1. Ära kõnni pärast pimedat kunagi üksinda väljas.
2. Püüa hoiduda piirkondadest, kus liigub vähe inimesi.
3. Ära jää vestlema inimestega, kes püüavad sulle midagi müüa.
4. Oska inimesi eristada; ütle endale, et võid usaldada oma aju kõrgelt arenenud mehhanismi, mis suudab ära tunda inimeste käitumismustreid ja öelda nende põhjal sulle, kas inimene on pilves, sõge, meeleheitel või ohtlik.

10. Tahan mingit "vaimset" uskumust nii väga tõeks pidada, et pööran teadusele täielikult selja

Paljudes vaimsetes kogukondades on levinud tugev teadusevastane suundumus ning minu arvates on see häbiasi. Mulle tundub, et paljud vaimsed inimesed suhtuvad teadusesse vaenulikult, sest teatud uskumusi ja harjumusi, mida nemad enda jaoks hinnaliseks peavad, peetakse teadlaste kogukonnas tõestamatuks või pseudoteaduseks. Kui mõni uskumus või harjumus on tõestamatu või pseudoteaduslik, siis tähendab see vaid, et inimesed pole veel suutnud korduvate laborieksperimentidega selle paikapidavust kinnitada. See ei tähenda, et uskumus on vale või väärtusetu.

Teaduslik meetod on üks parimaid meile saadaolevaid vahendeid nähtava universumi toimimise mõistmiseks. See on võimaldanud meil muuhulgas avastada bioloogilise evolutsiooni sügava tõe, näha kosmose kaugetesse avarustesse, pikendada oma eluiga aastakümnete võrra ning kõndida Kuu pinnal. See igaveseks kõrvale heita tähendaks ühe võimsaima vahendi kaotamist meie reaalsuse mõistmisel.

Nagu Carl Sagan on meeldejäävalt öelnud:

"Teadus pole mitte üksnes vaimsusega hästi ühilduv, vaid on ka ise sügav vaimsuse allikas. Kui me oskame ära tunda oma kohta valgusaastate keskel ning ajastute möödumisel, kui suudame hoomata elu peensusi, ilu ja keerulisust, siis selle tulemusena meis kerkiv lennuline emotsioon, see ülevuse ja alandlikkuse segu, on igas mõttes vaimne. Samuti on vaimsed meie emotsioonid uhke kunsti, muusika, kirjanduse või tõeliselt isetu julguse tunnistajaks olles, näiteks Mohandas Gandhi või Martin Luther King Jr. puhul. Arvamus, et teadus ja vaimsus mingil moel üksteist välistavad, on mõlematpidi solvav."

Lisa: Jätan end ilma materiaalsest edust, sest pean raha ja kapitalismi kõike kurja aluseks.

Paljud "vaimsed" inimesed teevad endale ise karuteene materiaalse edu saavutamisel. Põhjuseks on see, et pealtnäha on nad rikkuse vastu lausa allergilised, sest seostavad raha ahnuse, ebapuhtuse ja üldise pahatahtlikkusega. Kapitalismi nähakse kui ebavõrdsuse ja korruptsiooni juhtivat jõudu, mis tuleks maha kiskuda ja hävitada.

Ka mina jagasin kord sarnaseid vaateid, seega mõistan, kui lummav selline suhtumine võib olla. Kui sind tõmbab vaimsuse poole, siis on "materialismi" põlgamine ainult loomulik. Tegelikult on selline mõtteviis aga ülemäära lihtsustatud. Tõde kapitalismi kohta on keeruline. Jah, kapitalismil on tõsiseid puuduseid, kuid mitmeti on kapitalism olnud tohutuks headuse jõuks maailmas, aidates anda hoogu suurele innovatsioonile ning päästa vaesusest miljardeid inimesi üle kogu maailma. 1820. aastal elas 94% maailma rahvastikust äärmises vaesuses. 2015. aastaks oli võrreldavas vaesuses elavate inimeste protsent langenud 9,6%-ni ja seda suuresti tänu majanduse arengule, mida on edasi viinud (ja reguleerinud) kapitalism.

Lubage mul veel kord end selgesõnaliselt korrata. Soov raha teenida ei ole iseenesest kuidagi halb. Raha on imeline tööriist. Pealekauba on miljardärid nagu Elon Musk ja Bill Gates kasutanud oma rikkust maailma aitamiseks kaalukatel viisidel, tõestades nõnda, et raha on vahend, mida võib kasutada nii üllastel kui ka halbadel eesmärkidel. Tasub vaid mõelda neile 139 miljardärile ja teistele rikastele, kes on annetanud oma eluajal heategevusele ühtekokku 732 miljardit dollarit. Tegelikult vajaksime pigem seda, et veel rohkem heatahtlikke inimesi saaksid rikkaks ja kasutaksid seda rikkust tõhusalt ja omakasupüüdmatult maailma parandamiseks.

Täpsustan veel, et mina pooldan kapitalismi reguleerimist ja täiustamist, et see võiks tõhusalt toimida kõigi inimeste ja planeedi hüvanguks. Näiteks arvan ma, et kehtestada tuleks eeskirjad kaitsmaks keskkonda ja ära hoida kapitalismi väärkasutamine nagu kasumitaotlus ja riikliku reguleerimise ebaõnnestumine. Kokkuvõttes pooldan ma sellist majandussüsteemi, mis soodustab innovatsiooni ja ettevõtlust ning on samas jätkusuutlik ja vastab kõigi põhivajadustele. Ma pole küll päris kindel, kuidas kõige paremini need kõrged eesmärgid saavutada, aga meie kapitalism praegusel kujul on palju tõhusam, kui inimesed seda arvavad, eriti arvestades seda, kui suure väljakutsega on tegemist.

Ma pooldan täiesti meie majandussüsteemi parandamist ja täiustamist süstemaatilise ning andmepõhise töö abil, aga kõigepealt ikka tasuks tunnustada kõike seda, millega kapitalism väga hästi toime tuleb, enne kui kiirustame seda maha laitma.

Me kõik õpime veel...

Ma arvan, et kõik maailmas leiduvad vaimse liikumise suunad saaksid maksimaalselt mõjusaks ja kasulikuks siis, kui tegeleksid ka oma varjukülgedega.

Selles artiklis olen ma püüdnud heita valgust paarile asjale, mida vaimsed kogukonnad sageli ise tunnistama ei kipu. Nagu öeldud, kehtisid paljud mainitud punktidest kord ka minu kohta. On väga lihtne langeda spirituaalsuse lõksudesse ning omaks võtta mitmed piiravad uskumused ja käitumismustrid, sealjuures ise tundes, et oled saavutanud "kõrgema" olemise tasandi.

Õppetund seisneb selles, et areng ja õppimine on lõputa protsessid. Kui arvad, et sul pole enam midagi õppida, siis tõenäoliselt teed sellega endale mitmes mõttes karuteene. Võib osutuda erakordselt raskeks tunnistada, et oled pikka aega milleski eksinud või millestki valesti aru saanud, aga alternatiiv on palju hullem, nimelt vaimne ja intellektuaalne surm - selline alalise stagnatsiooni seisund, milles inimene arvab, et teab kõigele vastust ning on saavutanud elamise kõrgeima taseme. Meie kiirelt muutuvas maailmas on aga väga tähtis pidevalt asju juurde õppida.

Vaimsus on parimal kujul selline jõud, mis suudab inimkonnal aidata mõista oma ühist identiteeti maailma tajuvate olenditena, suurendada keskkonnaalast teadlikkust, tunda ühendust kosmosega ning lahendada meie aja suurimaid probleeme, tehes seda kaastunde, leidlikkuse, kõikumatuse ja nagu ütles Einstein, "püha uudishimuga".

Vaimsus on parimal kujul jõud, mis viib meid edasi harmoonilisema, koostööaltima ja jätkusuutlikuma tuleviku suunas. Loodan, et suudame oma ühist vaimsust täiustada ja üheskoos luua ilusama maailma.

Autor: Jordan Bates

Allikas: Highexistence.com

Tõlkis: Joonas Orav

KOMMENTEERI!