1. Mõnisada aastat tagasi viis hirm nõiakunsti ees Euroopas nõiajahi ja hukkamisteni. Peamiselt levis nõiajaht Prantsusmaal, Põhja-Itaalias, Saksamaal, Šveitsis ja Madalmaades (Belgia, Holland ja Luksemburg). "Euroopas ja Euroopa kolooniates suri kümneid tuhandeid inimesi" ning "miljoneid piinati, vahistati, kuulati üle, vihati, süüdistati ja hoiti hirmu all".

2. Nõiajahis oli suur roll inkvisitsioonil. Selle rajas roomakatoliku kirik 13. sajandil eesmärgiga "pöörata ärataganejad taas usku ning vältida usust taganemist".

3. 1484. aasta 5. detsembril andis paavst Innocentius VIII välja bulla ehk määruse, mis mõistis nõidumise hukka. Samuti volitas ta probleemiga võitlema kaks inkvisiitorit: Jakob Sprengeri ja Heinrich Krameri (viimane tuntud ka ladinakeelse nimega Henricus Institoris). Need kaks meest andsid välja raamatu pealkirjaga "Malleus Maleficarum" ehk "Nõiahaamer". Nii katoliiklastele kui ka protestantidele sai see raamat nõiakunsti vallas autoriteediks.

4. Kellegi nõiduses süüdistamiseks polnud vaja mingisuguseid tõendeid. Raamatus "Hexen und Hexenprozesse" ("Nõiad ja nõiaprotsessid") märgitakse, et kohtuprotsesse "peeti vaid selleks, et panna süüdistatavat veenmise, surve või jõu abil end süüdi tunnistama". Piinamine oli üldlevinud.

5. Tublisti üle 70 protsendi süüdistatavatest olid naised, eriti lesed, kellel polnud kedagi, kes nende eest seisaks.

6. Neid, keda peeti nõidadeks, süüdistati kõiksuguses kurjuses. Arvati, et nad "põhjustasid öökülmasid ning tigude ja tõukude vohamist, et hävitada seemned ja viljad," öeldakse Saksa ajakirjas Damals. Kui viljapõldu tabas rahesadu, lehm ei andnud piima, mees oli suguvõimetu või naine ei saanud lapsi, olid selles kindlasti süüdi nõiad.

7. Mille järgi tehti kindlaks, kes on nõid? Mõned nõiduses kahtlustatavad seoti kinni ja visati "õnnistatud" külma vette. Kui nad vajusid põhja, tunnistati nad süütuks ja tõmmati välja. Kui nad jäid pinnale, peeti neid nõidadeks ja hukati kohapeal või anti üle kohtupidamiseks. Teisi kaaluti, kuna arvati, et nõiad on kerged või ei kaalu üldse midagi.

8. Kõige tuntuim Rootsi nõiaprotsess toimus Mora linnas 1669. aastal. Mitmed lapsed kinnitasid, et nõiad olid nad viinud Blåkulla nimelisse paika, kus nad pidasid Saatana juhatamise all Sabatit. Paljud kohtualused said ihunuhtlust ja 22 põletati tuleriidal. Rootsi kohtute juurde moodustati spetsiaalne komisjon nõiasüüdistuse saanutele. Nõidade paljastamiseks kasutati peale kõige muu ka selgeltnägijate abi, keda leidus igas külas. Tasu eest olid nad nõus paljastama iga nõiakunstiga tegeleja. Tunnistajatena ei tahtnud lapsed jätta endist valetajate muljet. Kui paljastatigi mõni valetaja, arvati ta automaatselt nende hulka, kes Saatana mõjutusel püüavad uurimisi nurjata. Kui mõni aga vastamisel vastu puikles, peeti teda kohe juba täieõiguslikuks nõiaks.

9. Tuntuim Blåkulla kohutprotsessidel hukatu oli Soome päritoluga Malin Matsdotter (1613-1676), tuntud ka Rumpare-Malin nime all. Ta on Rootsi kohtupraksises teadaolevalt ainus, kes hukati elusalt tuleriidale saatmise läbi, kuna naine vaatamata piinamisetele end süüdi ei tunnistanud. Mõnede pealtnägijate sõnade kohaselt käitus Malin kogu hukkamisprotsessi eel väga rahulikult ega tundnud eesootava tuleriidale saatmise ees mingitki hirmu. See olevat olnud veelkord tõestuseks, et tegemist oli tõepoolest nõiaga, kuna neid usuti mitte valu tundvat. Rumpare Malin oli viimane nõiasüüdistuses hukatu Stockholmis ja eelviimane terves Rootsis.

10. Mõned uskusid, et Anne Boleyn, Inglise kuninga Henry VIII teine naine oli nõid, sest tal oli ühel käel kuus sõrme ja kaelal muhk. Neid peeti tüüpilisteks nõia tunnusmärkideks. Kuulujutud rääkisid, et ta viis kuninga loitsudega oma esimesest naisest eemale.

11. Eestis põletati esimene nõid väidetavalt 1588. aastal.

12. Rooma õigusk tegi vahet valge ja musta maagia vahel. 1532. aastal koostatud kriminaalseaduses "Constitutio Criminalis Carolina" ("Carolina") on kirjas: "Kui keegi tekitab inimestele kahju või viga nõidumisega, tuleb teda surmaga karistada ja see karistus tuleb tulega läbi viia. Kui keegi kasutab nõidumist ja ei tee sellega kellelegi kahju, tuleb teda asjade seisu järgi teisiti karistada."

13. Võib öelda, et eestlased olid omamoodi "nõiarahvas". 1636. aastal kirjutas Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille kantslerile Taani, et "lihtrahvas on suuremalt jaolt veel paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti, samuti leidub Saaremaal palju nõidasid". Üks Saaremaalt pärit "nõid" jõudnud lausa Taani Kuningliku Ülemkohtu ette.

Tee test, kui hästi tunned sina nõidu ja deemoneid!

Loe ka, milliseid nõidu võib volbriööl kohata.

Koostas: Rain Siemer, www.taskutark.ee

KOMMENTEERI!