Hädaitk ja võidulugu


Hädaitk ja võidulugu

Edu on nakkav. Kui väldime tarbetut hädaldamist ning kõneleme söakalt edasi meie edulugusid, siis imbub edu ka meie endi tuleva aasta tegemistesse.

Kahetsemine parandab meelt. Sõna otseses mõttes. Ülekohus, mida oleme tahes või tahtmata teinud, tuleb ikka ja jälle ka endale meelde ning rikub meeleolu. Parim, mida siis teha saab, on meelde tõusvale minevikule selgelt ja julgelt otsa vaadata, andeks paluda ja kahetseda, et nõnda läks.

Kahetsemine tähendab kaheks lõikamist. Andeks palumine ja vabandamine teebki vabaks. Veelgi parem on tänamine õppetunni eest. Nii leiab minevikumälestus rahu ja ei püüa enam oma häda ja valusõnumit kisendada tänapäeva tegemiste ning tulevikuunistuste vahele.

Katoliku kogudustes pakuvad preestrid kahetsuse kuulamise ja andestamise teenust, kehastudes seejuures ise Looja kõrvaks. Sügavalt südamest tulev kahetsus jõuab pärale alati, isegi siis, kõnelda oma lemmikpuule, kivile, merele, maale või taevale.

Taoline tahapoole vaatamine ja rahu tegemine on vajalik alati, kui midagi musta möödunust endast märku annab ja kõnetab. Samas ei tohi mineviku valusid ikka ja jälle torkida. Mis olnud, see olnud. Muistse ülekohtu tänapäeva toomine hädaitkuna seitsmesaja-aastasest orjapõlvest, küüditamisest ja okupatsioonidest kannab ja loob valu edasi. Kordades olulisem sellest on oma võiduloo ülerääkimine ikka ja jälle.

Seotud lood:

Villem Reimann sõnastas 1916. aastal Eestimaa orjusest vabastamise 100. aastapäeva kõne pealkirjaks "700 aastat kultuuritööd", kirjeldades kultuurilisi ja tehnilise uuendusi, millega meie rahvas nende aastate jooksul kokku puutus ja millest õhinal õppust võttis. Nendeks olid vesiveskid, müüriladumisoskused, uued aed- ja köögiviljad, mis kloostrite kaudu meie esivanemateni jõudsid ning muud. Villem Reimanni ajaloonägemust kokku võttev kõne oli tõeline võidulugu, jutustus toimetulemisest ja hakkamasaamisest kõige kiuste.

Võimsa võiduloo lõi meile Lennart Meri oma filmidega "Veelinnurahvas" ja "Linnutee tuuled" hõimurahvastest ning romaanidega "Hõbevalge" ja "Hõbevalgem". Võidulooks on meie regivärsiline laululooming, selle tagasitulek Veljo Tormise koorimuusikas, Arvo Pärdi tunderikas muusika, meie laulupeod, prügikoristustalgud. Võidulugu ununeb, kui me seda ise ikka ja jälle üle ei jutusta. Meist igaühel, igal perel, suguvõsal, külal, linnal, ettevõttel ja ühendusel on oma võidulugu, mis vajab uuestirääkimist.

Võidulugu pääseb mõjule, kui hädaitk on itketud, kahetsetud, tänatud, andestatud ja andeks palutud. Siis on süda puhas ja hääl võimas võidulool kõlada laskmiseks. Möödunud aegade võidulood on talletatud muuseumitesse ja arhiividesse. Kuid selleks, et need jätkuvalt toimiksid, tuleb neid järjepidevalt uuesti rääkida. Mitmedki võidulooks kavandatud ettevõtmised on hääbunud unustusse, teised on siiski suutnud ajaga sammu käia.

Jätkuvaks võidulooks on meie laulupidude tava, mis nüüd ka UNESCO maailmapärandiks on saanud. Üsna unustatud on aga laulupidudega seotud Tartu Peetri koguduse asutamise võidulugu. Esimese laulupeo pidamise aastal 1869 tuli rahvas kokku innustunud mõttega asutada kogudus ja ehitada eestlaste oma kirik laulupeoplatsi äärde. Plaan oli suurejooneline. Vähesed teavad tänapäeval, et see kirik on üks meie iseolemise ja iseseisvuse monumente. Ene Puusemp kirjutas Peetri koguduse ajaloo kohta ajalehes Postimees 2007. aastal:

"Kiriku juurde kuulusid I ja II pihtkonna pastoraadihooned (hävinud sõjas 1944) ja leeri- ning koolimaja. Kogudus on olnud läbi aegade eestluse kasvataja ning hoidja. Linna võõrkeelses kultuurimiljöös anti siin noorsoole esmakordselt eestikeelset haridust. Nõukogude ajal oli kirik tugipunktiks protestimeeleavaldusest osavõtnud koolinoortele nende kogunemistel Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi hauale kiriklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel.

1912.a. oli koguduses 22378 liiget, ent esimesel iseseisvusajal ulatus arv 27000-ni (ca pool linna tolleaegsest elanikkonnast). Pärast inimkaotusi sõjas ja sõjajärgselt kahanes liikmeskond järk-järgult, nõukogulike survemeetodite rakendamisel aga suure kiirusega. N.Hruštšovi ajal alguse saanud ja L.Brežnevi ajal väljatöötatud ateistliku survepoliitika tulemusena oli 1985.a. koguduses vaid 483 annetajaliiget."

Loe veel

Peetri kiriku edulugu on jätkumas tänu soojusettevõtja Tiit Veeberi annetustele, mis tõid sooja kirikusse ja vaskpleki katusele. Tänavu 26. aprillil meie hulgast lahkunud Tiit Veeberi nii isa- kui emapoolsed suguvõsad olid olnud 140 aasta jooksul koguduse liikmed. Tema ettevõtted tootsid aastas kasumit enam kui sada miljonit krooni. Üheksa kümnendikku sellest edust oli tema meelest mitte tema enda, vaid Jumala teene. Nii oli tema jaoks endastmõistetav osa sellest anda kiriku katuse vaskplekiga katmiseks.

Edu on nakkav. Kui väldime tarbetut hädaldamist ning kõneleme söakalt edasi meie edulugusid, nende hulgas meie oma laulupeokiriku edulugu, siis imbub edu ka meie endi tuleva aasta tegemistesse.

Autor: Mikk Sarv

KOMMENTEERI!