1. Karusloomafarmides puuris peetavad loomad pole metsloomad

Karusloomafarmis kasvatatav rebane kuulub samasse liiki nagu looduses vabalt elav rebane. Sama kehtib ka minkide ja tšintšiljade kohta, keda Eesti karusloomafarmides peetakse. Loomaliigid on välja kujunenud tihedas kontaktis loodusliku keskkonnaga, nende füüsis ja närvisüsteem on loodud elama vastavalt selle keskkonna võimalustele ja väljakutsetele. Siinmail rajati esimesed karusloomafarmid 20. sajandi alguses. Vähem kui sada aastat kestnud selektiivse, kunstliku paljundamise teel on saavutatud muutused loomade karvastikus, näiteks rebase hõbedane kohev karv ja laiem nahapind, mis mõne looma seljas lausa lotendab. Kuid see ei tähenda, et kasuka alla peitunud loom oleks mõnekümne aastaga minetanud olemuse, millest tema eluvajadused tulenevad.
Karusloomafarmide keelustamise poolt on muuhulgas ka spetsialistid etoloog Aleksei Turovski ja zooloog Tiit Maran.

2. Karusloomafarmide loomad ei saaks vabas looduses hakkama

Kui puuriuksed avada, jääksid looduses ellu vaid mõned loomadest, teised hukkuksid. Farmide keelamine ei tähenda aga olemasolevate loomade puuridest vabastamist. See tähendaks, et uusi loomi ei kasvatataks juurde. Praeguse eelnõu kohaselt toimuks keelustamine üleminekuajaga, mille jooksul on võimalik tootmine sujuvalt lõpetada. Seega pole jutul farmiloomade hakkamasaamisest vabas looduses mingit pistmist tegelikkusega. Kui karusloomafarmid on keelatud, siis pole enam ka abituks muudetuid puurimetsloomi.

3. Karusloomafarmid võiksid olla lubatud, kui loomade heaolu eest hoolitsetakse

Elamisväärseks eluks vajalikku keskkonda on võimalik ka tehislikult luua, aga sel juhul peab arvesse võtma liikide füüsilisi ja käitumuslikke vajadusi. Looduses elavad punarebased 0,5-10 m2 suurusel looduslikult mitmekülgsel territooriumil, moodustavad sotsiaalseid pererühmi ja liiguvad päevas 6-10 km. Mingid veedavad suure osa oma elust vees ning kaevavad mitmeid eriotstarbelisi urge puhkamiseks ning toidu säilitamiseks. Nad elavad 1-6 km pikkusel territooriumil. Tšintšiljad on kohastunud eluks kuni sajaliikmelistes rühmades mägiurgudes ja koobastes. Inimtegevuse tõttu ei leidu neid enam looduslikel levialadel Lõuna-Ameerikas.

Lugematud salaja filmitud kaadrid karusloomakasvandustest Põhjamaades, Eestis ja mujal maailmas on tõestanud, et karusloomafarmides loomade heaolu ei tagata. Kitsad traatpõrandaga puurid pole ehitatud lähtuvalt loomade heaolust, vaid sellest, kuidas maksimeerida kasumit nende nahkadega kauplevas tööstuses. Ajalooliselt elasid esimestes karusloomafarmides loomad muldpõrandal, mis varsti vahetati puitpõranda ja hiljem traatpõranda vastu (mida juba toona laialdaselt kritiseeriti).

Heaolustandardite tõstmine viiks lõpuks samuti tööstuse välja suremiseni. Erinevus on selles, et vahepeal jõuaks surra sadu tuhandeid loomi.

4. Töökohad kaovad

Eesti karusloomakasvandustes oli 2014. aastal ligikaudu 100 täiskohaga töötajat, mis moodustas 0,016% Eesti hõivatud tööjõust samal aastal. Avaliku huvi alusel algatatud keeldu (2016. aasta lõpus läbi viidud Kantar Emori uuringu andmetel ei poolda karusnahakasvatust 69% Eesti elanikest) tasakaalustab 10 aastat kestev üleminekuaeg, mille vältel karusloomakasvandustes hõivatud isikutel on tagatud võimalused leida endale uued töökohad.

5. Eesti majandus kannatab

Karusloomakasvanduste toodang läheb valdavalt ekspordiks, moodustades seejuures Eesti ekspordimahust väga väikese osa. Näiteks oli 2014. aastal eksporditud karusnahkade väärtus 0,09% Eesti ekspordi väärtusest. Seega ei mõjuta karusloomakasvatus oluliselt Eesti majandusarengut ning selle keelustamine ei ohusta Eesti elanikkonna majanduslikku turvatunnet.

6. Karusnahk on keskkonnasõbralik

Sageli võrreldakse karusnahka kunstmaterjalidega ja väidetakse, et karusnahk on keskkonnasõbralikum. Tegemist on ühe enimlevinud müüdiga, mida karusnahatööstus kasutab. Tegelikult kasutatakse enamikku karusnahatoodangust selleks, et toota detaile (kraed, äärised, võtmehoidjad, ripatsid jne.), mitte täispikkade kasukate tootmiseks. Need karusnahksed detailid on ebavajalikud ja nende tootmise võib lihtsalt lõpetada, ilma et neid mingi muu materjaliga asendama peaks.

Lisaks on Maailmapanga hinnangul karusnahatööstus üks viiest kõige enam keskkonda reostavast tööstusharust. Karusloomade nahkade loodusliku lagunemise vältimiseks töödeldakse nahku sageli kemikaalidega, nagu kroom ja formaaldehüüd, mis võivad olla kahjulikud nii keskkonnale kui ka inimeste tervisele. Kiskjalisi kasvatavad kasvandused muudavad kasvandust ümbritseva puhvertsooni elamiskõlbmatuks, sest loomade sõnnikus leiduva ammoniaagi lendumine põhjustab spetsiifilise tugeva haisu, aga ka tervisehäireid. Karusnaha tootmine pole ka süsinikdioksiidijalajälje poolest jätkusuutlik, olles näiteks kahjulikum keskkonnale kui puuvillast, akrüülist või polüestrist toodetud riideese.

7. Karusnahkade kandmine on sobiv/vajalik meie kliimas

Enamus Eestis kasvatatud karusloomade nahkadest eksporditakse luksustootena välisriikidesse, olemata seega olulised või eelistatud riideesemed Eesti tarbijate hulgas. Ühtlasi ei realiseerita enamus karusnahast kasukate või talveriiete kujul, vaid dekoratiivsete ääriste ja tupsudena teisest materjalist riiete küljes. Karusnahal puudub järelikult funktsionaalne eelis võrreldes muude materjalidega ja tekstiilidega, mis võivad lisaks otstarbekusele olla keskkonnasõbralikumad, odavamad ja kooskõlas Eesti elanikkonna eetiliste tõekspidamistega.

8. Karusloomakasvatus ei erine teistest loomakasvatusvormidest

Riigikogule esitatud karusloomafarmide keelustamise märgukirjale on oma allkirja andnud üle 10 000 eestimaalase. Kantar Emori poolt läbi viidud uuringu kohaselt ei toeta 69% eestimaalastest loomade kasvatamist ja hukkamist farmides karusnaha saamise eesmärgil. Eesti inimesed ei poolda loomade tapmist ebavajaliku luksustoote nimel, samas kui suur osa ühiskonnast näeb muude loomsete põllumajandusproduktide tarbimist eluks vajalikuna.

9. Keeld ei muuda midagi, sest farmid tegutsevad teistes riikides edasi

Eesti ei seisa üksi. Karusloomafarmide keelustamine Eestis on osa pikemast ahelast: karusloomafarmid on täielikult keelanud Inglismaa, Põhja-Iirimaa, Austria, Horvaatia, Holland, Makedoonia, Brasiilia, Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, Saksamaa Baieri, Hesse, Nordrhein-Westfaleni ja Schleswig-Holsteini liidumaad ning Belgia suurim piirkond Valloonia. Osaline keeld kehtib Šveitsis, Taanis, Rootsis, Uus-Meremaal ja USA-s. Keelustamine on arutelu all Belgia, Saksamaa ja Tšehhi parlamentides.

Karusloomafarmide keelustamise protsessiga kaasnev teavitustöö loomade olukorrast karusloomafarmides viib väärtushinnangute muutumiseni. Eetilisel veendumusel põhinev hukkamõist vormib ühiskonnas levinud arvamusi ning ajapikku väheneb sotsiaalse surve tõttu ka nõudlus. Tuleb aeg, mil karusnahkade kandmine tundub Eestis ja välismaal kujuteldamatu.
Samuti võib tootmise keelustamine paljudes Euroopa riikides järgmise sammuna kaasa tuua impordikeelu, mis otseselt mõjutab vajadust globaalse karusnahatööstuse toodangu järele.
Seetõttu oleks kasulik võimalikult varakult olukorraga kohaneda ja keskenduda hääbuva karusnahatööstuse asemel muudele aladele.

Andmed loomade looduslikest eluviisidest pärinevad 2015. aastal Euroopa Parlamendis esitletud mahukast aruandest "Mis on moe taga? Loomaheaolu ja Euroopa karusnahakaubandus".

KOMMENTEERI!