Esimene ühisjoon on põlisrahvastel väga tugev suhestumine loodusega. Inimese elu-olu on läbipõimunud loomade ja taimede maailmaga ning maastikuvormidega, kus loodusvaimude vägi on kõikjal esindatud.

Samuti usuvad kõik põlisrahvad, et maailmas on üks, nähtav reaalsus ja teine, selle sügavam, nähtamatu ning salajane olemus. Vaatamata nende kahe maailma erinevusele, eksisteerivad nad üheskoos ning on omavahel tihedalt seotult. Vanades traditsioonides ei ole materiaalset maailma ja üleloomulikku võimalik mingil viisil üksteisest eraldada.

Selleks, et mitte saada kahjustatud ning selleks, et õnnistus saadaks igapäevaelu ja tegemisi, tuleb kõike ümbritsevat kohelda austuse ja hoolega. Väga tavaline on uskumus, et eetiline on loodusest võtta vaid niipalju, kui on enda jaoks vaja, ja kasutada nii loomast kui taimest ära kõik osised. Loomadega räägitakse sageli kui oma sugulastega, õdede-vendadega, või nagu teise hõimu inimestega.

Teine väga oluline ühisjoon põlisrahvaste uskumustes on seotud identiteediga, mis on omakorda läbipõimunud püha aja ja ruumi kontseptsiooniga. Seega on päris tavapärane sisenemine nn pühasse aega, kus elavad esivanemad ja jumalused. Sisenemine sellesse aega toimub aga läbi lugude vestmise ja teatud traditsiooniliste tegevuste. Läbi püha aja rituaalide silmas pidamise on võimalik tuua maagiat ka igapäevaellu. Silmas peetakse ka püha aja tsüklilisust aastaaegade osas, mis väljendub selges arusaamas millal mida istutada, küttida, ühest kohast teise liikuda jne.

Samasugune suhtumine on ka pühasse ruumi, põlisrahva olulisse kohta, nn portaali, kus saab ligi jumaluste ja esivanemate väele ja jõule. Eestis võiks nendeks kohtadeks olla hiied.

Kolmas oluline ühisjoon kõikidel põlisrahvastel ongi seotud oma pärimuse, jumaluste ja esivanemate austamisega. Kõikide põlisrahvaste pärimuslood räägivad ka sellest, kuidas see rahvas, hõim, klann siia maailma jõudis. Jumalused ja vaimud on sageli seotud loodusjõududega, mis aitavad omakorda kaasa sellele, kas elu on hea või halb. Samuti võivad heaolu määrata esivanemad, ennekõike see, kuidas neid koheldakse. Esivanemaid koheldakse armastusega, kuid samas on ka aukartus nende väe ees. Rituaalsed tegevused ongi suunatud selleks, et luua harmoonilist koostoimimist jumaluste ja vaimude, esivanemate ja loodusega. Samuti on rituaalid olulised inimese üleminekul ühest elutsüklist teise.

Nähtava ja nähtamatute maailmade vahel "vahemehena" tegutsevad sageli šamaanid. Läbi transiseisundi liiguvad nad vaimuilma, tuues sealt tervenemist ja taipamist oma kogukonna inimeste hüvanguks. Ka mitmetel kunstiliikidel, näiteks tantsul on põlisrahvaste hulgas religioosne funktsioon, kus on rohkelt sümbolite keelt.

Ka Eestis on aina enam levimas oma juurte otsimine, oma vanade traditsioonide taaselluäratamine. Juuli lõpus on toimumas esivanemate väe kursus, mis püüabki leida oma suguvõsaliinis üles seda, mis kaduma läinud, ning seeläbi väge ja õnne ka tänapäeva tuua. Vaata kursuse kohta lisa SIIT.

Augustis on aga võimalik osa saada iidsest tedmaratta õpetusest indiaanlase Lendava Kotka juhendamisel. Vaata lisa SIIT.

Allikas: Highered.mheducation.com

Toimetas: Kaia-Kaire Hunt

KOMMENTEERI!