Miks on elurikkus nii tähtis? Ja keda see üldse huvitab?


Miks on elurikkus nii tähtis? Ja keda see üldse huvitab?
Foto: depositphotos.com

Kogu Maa ökosüsteemi bioloogilist mitmekesisust ehk biodiversiteeti nimetatakse sageli ka elurikkuseks. Elurikka planeedi kooslusse kuuluvad arvukad taime-, looma- ja mikroorganismide liigid, mille geneetiline mitmekesisus on üüratu. Elurikkuse alla arvestatakse ka Maa erinevad ökosüsteemid: kõrbed, vihmametsad ja korallrahud. Looduskaitse ja säästva arengu strateegiad on selle mitmekesisuse kaitsmist valdavalt tunnistanud kui elurikkuse säilitamise lahutamatut osa. Peaaegu kõik inimkultuurid on ühel või teisel viisil hakanud idanema just tänu meie planeedi elurikkusele. Seetõttu ongi elurikkuse vähenemine mitmel põhjusel murettekitav.

"Vähemalt 40% maailma majandusest põhineb loodusvaradel. Ühtlasi täidavad loodusvarad 80% vaeste vajadustest. Ja mida rikkalikum on elu mitmekesisus, seda suuremad võimalused avanevad uuteks avastusteks meditsiinis, majanduse arenguks ning kohanemisvõimeks uute väljakutsetega - näiteks kliimamuutustega - toime tulekul." - Konverentsilt "Life on Earth"

Miks on elurikkus nii tähtis?

Elurikkus suurendab ökosüsteemi tootlikkust ning igal pisimalgi liigil on selles täita oma tähtis osa.

Mõned näited:

  • Suurem taimeliikide hulk tähendab ka suuremat põllukultuuride mitmekülgsust
  • Liikide mitmekesisus tagab loomuliku jätkusuutlikkuse kõigile eluvormidele
  • Tugevad ökosüsteemid suudavad paremini vastu seista mitmesugustele katastroofidele ja nende tagajärgedest taastuda
Seotud lood:

Kuigi inimesed on selle planeedi valitsejad, tuleb meil looduses leiduvat mitmekesisust siiski säilitada.

Suur elurikkus võimaldab mitmeid looduslikke hüvesid


Ökosüsteemid nagu Amazonase vihmamets on suure mitmekesisusega. Metsaraie aga ähvardab väljasuremisega paljusid liike, teiste hulgas ka siin kujutatud suurt lehekonna. (pildi allikas: Wikipedia)

Suur elurikkus võimaldab meile kõigile mitmeid loodulikke hüvesid, muuhulgas:

  • Ökosüsteemi teenused, näiteks:
    • Veevarude kaitse
    • Muldade moodustumine ja kaitse
    • Toitainete talletamine ja taaskäitlus
    • Saaste tõrje ja kõrvaldamine
    • Kliima stabiilsusse panustamine
    • Ökosüsteemide hooldus
    • Ettenägematutest sündmustest taastumine
  • Bioloogilised ressursid, näiteks:
    • Toit
    • Meditsiinilised ressursid ja ravimid
    • Puidutooted
    • Ilutaimed
    • Tõuaretus, karjamaad
    • Loodusvarad tulevikuks
    • Geenide, liikide ja ökosüsteemide mitmekesisus
  • Sotsiaalsed hüved, näiteks:
    • Uurimused, haridus ja loodusvaatlus
    • Puhkus ja turism
    • Kultuuriväärtused

Päris suur hulk teenuseid, mis kõik on meile antud täiesti tasuta!

Nende asendamise kulu - kui neid üldse saabki asendada - oleks erakordselt suur. Seega on igati loogiline nii majanduse kui ka edasise arengu seisukohalt hakata püüdlema jätkusuutlikkuse taotlemise suunas.

Teadusajakirjas Nature avaldatud uuring selgitab, et geneetiline mitmekesisus aitab ära hoida liikide väljasuremist vabas looduses (ning esitab ka sellekohaseid tõendeid).

Takistamaks geneetilistest defektidest tulenevaid üldlevinud probleeme, mille on põhjustanud sugulusaretus, vajavad liigid eduka ellujäämise tagamiseks mitmesuguseid geene. Vastasel juhul suureneb nende väljasuremise tõenäosus.

Kui liikide elualasid hakatakse hävitama, piirama ja eraldama, väheneb ühtlasi ka suure geenivaramuga liigi isendite omavaheline läbikäimine.

Liigid sõltuvad üksteisest

Kuigi iga liigi siseselt valitseb looduses põhimõte "tugevamad jäävad ellu", sõltub iga liigi alapüsimine tervikuna teiste liikide teenustest. Selline koostöö põhineb vastastikusel ellujäämisel ning sageli viitabki ökosüsteemi tasakaalu mõiste just sellele.

Muld, bakterid, taimed; lämmastikutsükkel

Mulla, taimede, bakterite ja teiste eluvormide vahelist suhet nimetatakse ka lämmastikutsükliks:

Loe veel

(Pildi allikas: Wikipedia)

Mõtle näiteks sellele, kui palju loomaliike ja muid organisme on seotud ühe lihtsa põllumaaga. Järgnevalt kokkuvõte Vandana Shiva raamatust "Stolen Harvest" lk 61-62:

  • Põllukultuuride kõrvalsaadusi kasutatakse loomasöödana
  • Loomasõnnik toidab mulda, mis omakorda aitab kasvada põllukultuuridel
  • Kultuuride kasvatamisest saab lisaks viljale ka õlgi
    • Õlgedest saab orgaanilist ainet ja sööta
    • Seega on põllukultuurid nii inimeste kui ka loomade söögiallikaks
  • Ka mullaorganismid saavad põllukultuuridest kasu:
    • Bakterid toituvad õlgede tselluloosikiududest, millega põllumehed mulla viljakust tõstavad
    • Amööbid toituvad bakteritest, muutes nõnda ligniidkiud taimedele tarbitavaks
    • Vetiktaimed toodavad orgaanilist ainet ja täidavad loodusliku lämmastikusiduja rolli
    • Põldude alla käike kaevavad närilised õhutavad mulda ning parandavad mulla veemahutavust
    • Ämblikud, sajajalgsed ja muud putukad tarbivad pinnasemullas leiduvat orgaanilist ainet ja jätavad maha rikastatud väljaheited
    • Vihmaussid panustavad samuti mulla viljakusse:
      • Nad võimaldavad mulla aeratsiooni ja drenaaži ning aitavad säilitada mulla struktuuri
      • Charles Darwini sõnul on vähe teisi olendeid, kes on loomariigi hüvanguks panustanud sama palju kui vihmaussid
      • Vihmauss on nagu looduslik traktor, väetisetehas ja tamm kõik üheskoos!
  • Tööstuslik põllumajandamine rööviks neilt mitmekesistelt liikidelt nende toiduallikad ning ründaks neid kemikaalidega, hävitades mulla elurikkuse ning seega ka mulla viljakuse taastumiseks vajaliku aluse.

Raamatu autor Shiva on ühtlasi ka tuntud India teadlane ja aktivist ning kirjeldab oma teoses detailselt seda hinda, mis kaasneb elurikkuse ja loodussõbralike põllumajandusvõtete kõrvaldamisega, kui selline põllumajandamine asendada tööstuslike protsessidega, mis on risti vastu elurikkuse jätkusuutlikkusele.

Mesilased: ülitähtsad põllutöölised

Mesilased on põllumajanduses asendamatud. (Pildi allikas: Wikipedia)

Veel ühe näitena võib esile tuua mesilased, kellest on inimkonnale tohutu suur kasu.

Uudisvõrk CNN teadustas (5. mai 2000), et tervelt kolmandik kogu meie toidust - puu- ja juurviljad - oleks olemata, kui tolmeldajad neid ei külastaks. Ent mesilased, kes on toitu tootvate taimede peamised viljastajad, on viimaste aastate jooksul tugevalt kannatama pidanud ning seda peamiselt inimeste põhjustatud hädade tõttu.

Sama ütleb ka Saksa mesilasekspert ja Wurzburgi ülikooli professor Jürgen Tautz:

"Mesilased on elurikkuse seisukohast asendamatud. Olemas on 130 000 taimeliiki, mille tolmeldamiseks on mesilased hädavajalikud, alates melonitest, kõrvitsatest ja vaarikatest ning lõpetades kõiksugu puuviljadega ja taimseks söödaks kasutatavate taimedega nagu ristikhein. Inimeste toitumise seisukohast on mesilased tähtsamad kui linnuliha."

- Jürgen Tautz, intervjueerijaks Michael Leidig artiklis "Mesilasi ähvardab USA-s väljasuremine" (The Telegraph, 14. märts 2007)

Teadlaste jaoks on raske täpselt määratleda mesilaste arvukuse järsu languse põhust, aga kahtlustatakse mitme teguri koosmõju, mille hulka kuuluvad ka mitmesugused haigused, keskkonnareostus, keskkonnaolude halvenemine (mis tähendab, et mesilastel on toidujahil vähem valikuid) ning põllumajandusvõtted (näiteks putukamürgid, ulatuslik monokultuuride kasvatamine, jne).

Seos taimede, mesilaste ja põllumajanduse vahel - ning nende vastastikune sõltuvus - on niivõrd tähtis, et kaks teadlast, kes kulutasid selle probleemi uurimisele aastaid, on asja kokku võtnud järgneva hoiatusega:

"Inimkond peab tegutsema kiiresti, et tagada lillede ja tolmeldajate muistse koosmõju jätkumine, kaitsmaks meie toiduvarusid ning meie keskkonda ka tulevaste põlvkondade heaks. Meie jõupingutused aitaksid mesilastel tolmeldamist jätkata ning tagaksid selle, et meie toidulauale jagub ka edaspidi rikkalikult puu- ja köögivilju, mida me praegu peame enesestmõistetavaks."

- Diana Cox-Foster ja Dennis van Engeldorp, artiklist "Haihtuvate mesilaste saladuse lahendamine" (Scientific American, aprill 2009)

Vastastikku sõltuv mere ökosüsteem


Vaalapüük on tihti olnud vastuoluline teema. (Pildi allikas: Greenpeace)

Üks näide ka merelt, mida kirjeldati National Geographic Wild sarja ühes osas pealkirjaga "Elu vaalade seas" (eetris 14. juunil 2008).

Saates täheldati, et paarkümmend aastat tagasi korraldasid kalurid kampaania vaalade tapmise toetuseks, sest vaalad ohustasid kalavarusid ja seega ka kalurite elatist.

Sellest hakkas aga hargnema sündmusteahel, mis tõi lõpuks kaasa hoopis töökohtade kaotuse:

  • Kohaliku vaalapopulatsiooni järsk kahanemine tähendas seda, et tapjavaalad (kes tavaliselt jahtisid nooremaid vaalu) võtsid kõnealuses piirkonnas sihikule teised loomad, näiteks hülged;
  • Hüljeste arvukuse vähenedes hakkasid tapjavaalad jahtima saarmaid;
  • Kuna saarmaste arvukus langes järsult, said vabalt vohada merisiilikud ja teised liigid, kellest saarmad tavaliselt toitusid;
  • Selle tagajärjel hävisid vetikametsad, kus paljude kalaliikide maimud said suhteliselt turvaliselt kasvada;
  • Kaitsetud kalamaimud muutusid kergeks saagiks mitmetele mereelanikele;
  • Kalurid jäid elatusallikast ilma.

Suured kiskjad on tugeva ökosüsteemi jaoks hädavajalikud

Tervelt kolmveerand maailmas elavatest suurte kiskjate liikidest on hädas populatsiooni vähenemisega. Teadusajakirjas Science avaldatud uuringus täheldatakse, et suurte loomade - muuhulgas lõvide, leopartide, huntide ja karude - arvukus on kahanemas, sest inimesed piiravad nende elupaiku ja tegelevad nende loomade küttimisega.

See aga mõjutab negatiivselt keskkonda, osaliselt ka aegunud suhtumise tõttu, mille kohaselt kiskjad on teistele loomadele kahjulikud. Nagu uuringus on välja toodud, ei saa inimsekkumine täielikult asendada suurte kiskjate rolli, sest need kiskjad on ökosüsteemi elurikkuse lahutamatu osa.

Näiteks võib suure kiskja kaotus lühemas perspektiivis küll tähendada seda, et nende kiskjate saakloomade arvukus tõuseb, aga ühtlasi võib see ka kaasa tuua kahju keskkonnale, sest taimetoidulised loomad saavad vabamalt rohtu ja taimi süüa. Kui inimesed püüaksid kiskjate asemel ise nende loomade arvukust piirata, osutuks see rahaliselt väga kulukaks.

Vastastikune sõltuvus ja inimeste sekkumine

Loodus võib osutuda üllatavalt vastupidavaks ning vajab harva inimeste otsest sekkumist. Näiteks ühes 90ndatel linastunud BBC dokumentaalfilmis kirjeldati kaht Aafrika loodusparki, kus elevantide populatsioon oli pargi piirides kasvanud liiga suureks. Tavaliselt oleks sellisel puhul elevantide populatsiooni väevõimuga piiratud, et nõnda ökosüsteemi tasakaalus hoida. Vastasel juhul hävitaksid elevandid kiiresti kohaliku taimestiku, mõjutades nõnda ka teisi loomi.

Üks teadlane aga palus pargi juhtkonnal üleliigseid elevante mitte tappa, vaid lasta loodusel oma rada minna. Kuna selline suhtumine polnud sugugi levinud, ei tahtnud juhtkond nõusse jääda. Lõpuks lepiti kokku, et ühes pargis elevantide arvukust piiratakse, aga teises jäetakse nad rahule.

Paar aastat hiljem ilmnes, et piiratud elevantide arvukusega pargis oli olukord endiselt kehv, kuid omaette jäetud park oli suutnud taastuda. Suur elevantide populatsioon kahanes aja jooksul ise, sest elevandid laostasid oma toiduallikad. See juhtus aga pika perioodi vältel, nii et taimestik sai ise tagasi kasvada. Teiste loomade suhteline arvukus tõusis samuti, nii et ökosüsteem saavutas jälle taakaalu.

Elurikkus harib inseneriteadlasi

Teadlased on juba mitmeid aastaid pühendanud üha rohkem aega looduse uurimisele, et selgeks teha, kuidas erinevad liigid toimivad ning ressursse toodavad ja tarbivad, üritades nõnda jäljendada neid imetabaseid saavutusi, mis on miljonite aastate pikkuse evolutsiooni tagajärjena looduses esile kerkinud.

Ühe lihtsa näitena võib mainida teatud liiki ämblikke, kelle niidi tõmbetugevus on suurem kui mitmel terassulamil, olgugi et see koosneb valkudest. Seega uurivadki bioloogid neid protsesse lähemalt, selgitamaks, kas neid on võimalik jäljendada või tõhustada.

Tähtsam kui inimkasutus või bioloogide huvi

Paljud inimesed toetavad keskkonnasõbralikkust selleks, et aidata võidelda looduse ilu säilitamise nimel. Kuigi veidral kombel pole see tegelikult piisav põhjus, sest tegu on subjektiivse ja inimliku - ehk antropomorfiseeritud - vaatenurgaga.

Mitmed keskkonnakaitsjad, bioloogid ja teised teadlased on aastakümneid vaadelnud Maad tervikuna kui massilist eluorganismi või süsteemi, sest kõik sellel elavad liigid on omavahelises sõltuvuses. Osad kultuurid on seda vastastikust suhet juba ammusest ajast tunnustanud. Mõned on seda nimetanud Gaiaks.

Kuigi leidub erimeelsusi ja vaidlusi selle kohta, kuidas asi täpselt toimib, viitab see nähtus sellele, et ökoloogiline tasakaal ja elurikkus on tähtsad tervele planeedile, mitte ainult inimestele.

Elurikkusele rahalise väärtuse omistamine

Artikli alguses mainisime, et ökosüsteemid pakuvad meile palju tasuta teenuseid.

Kuigi mõnele on ehk vastumeelt elurikkusele rahalise väärtuse omistamine (mõned asjad on lihtsalt hindamatud), on seda siiski üritatud teha just selleks, et inimesed mõistaksid probleemi ulatust: seda, kui tähtis on keskkond inimkonnale ning millised kulud ja tulud võivad kaasneda inimeste tegevusega (või tegevusetusega).

Organisatsioon nimega The Economics of Ecosystem and Biodiversity (TEEB) teeb koostööd ÜRO ja mitmete Euroopa valitsustega selleks, et koostada, luua ja esitada veenvaid majanduslikke argumente ökosüsteemi ja elurikkuse kaitsmise nimel.

Ühes hiljutises aruandes kirjeldas TEEB turusektoreid, mis on sõltuvad planeedi geneetilistest ressurssidest:

SektorTuruosaKommentaar
(Aruandest The Economics of Ecosystems and Biodiversity for National and International Policy Makers 2009, lk 17)
Ravimitööstus$640 mld (2006)25-50% pärit geneetilistest ressurssidest
Biotehnoloogia$70 mld (2006) ainuüksi avalikest ettevõtetestPaljud tooted pärinevad geneetilistest ressurssidest (ensüümid, mikroorganismid)
Põllumajandus (seemned)$30 mld (2006) jaKõik pärit geneetilistest ressurssidest
Isiklik hügieen, botaanika-, toidu- ja joogitööstus$22 mld (2006) eest taimseid toidulisandeid$12 mld (2006) isiklik hügieen$31 mld (2006) toidutoodete eestMõned tooted pärinevad geneetilistest ressurssidest. Esindab turu „looduslikku" osa.

Lisaks on hinnanguliselt võimalik, et REDD-i (metsade hävitamisest ja raadamisest tulenevate heitkoguste vähendamise programm) kasutuselevõtt võib aidata muuhulgas:

  • 2030. aastaks vähendada raadamist poole võrra
  • Vähendada heitkoguseid 1,5 gigatonni CO2 võrra aastas

Kulupõhiselt (aruande lk 18) tähendab see, et:

  • Projekti kogumaksumuseks oleks 17,2-33 miljardit dollarit aastas
  • Kliimamuutuste piiramise hinnanguline tulu oleks 3,2 triljonit dollarit
  • Eelmainitu tasuks algse investeeringu kuhjaga ära. Kui aga asjaga oodata veel 10 aastat, väheneks raadamise kahandamisest saadav tulu 500 miljardi dollari võrra.

Lisaks mainiti aruandes üht varasemat uuringut, mille hinnangul on 3000 suurfirmat vastutavad enam kui 2 triljoni dollari väärtuses keskkonnaalaste välismõjude eest (teisisõnu on tegu kuludega, mis tuleb ühiskonnal kanda firmade eiratud tegurite arvelt, ehk ühiskondlike kuludega). See summa moodustab nende firmade kombineeritud tuludest 7% ja puhaskasumist tervelt kolmandiku.

BBC täheldab, et elurikkus on majanduse seisukohast ülitähtis. Näiteks:

  • G8 gruppi kuuluvad riigid ning viis kõige kiiremini areneva majandusega riiki - Hiina, India, Lõuna-Aafrika, Brasiilia ja Mehhiko - kasutavad ühtekokku peaaegu kolmveerand Maa elukooslusi kandvast pinnast
  • Hinnanguliselt 40% kogu maailma kaubandusest põhineb bioloogilistel toodetel või protsessidel

Eelmainitud tasuta teenustest hoolimata on juba ammu selgeks saanud, et inimestel on kombeks nende hüvede väärtust eirata või alahinnata. Ja lausa sedavõrd, et üldlevinud majanduse mõõdupuud nagu SKT sageli eiravad keskkonnakulusid täielikult.

Ühiskonna kaitsmisest tõusev majanduslik tulu on igati selge, olgugi et seda teadmist harva ka praktikas rakendatakse:

"Arvukad uuringud on näidanud seda, et looduskaitsealadesse investeerimine tasub end sageli ära tervelt 25-kordselt ning mõnikord isegi sajakordselt, nagu väidab TEEB-i analüütik Pavan Sukhdev. Näiteks maksab Vietnamis ligi 12 000 hektari ulatuses mangroovide istutamine ja kaitsmine pisut üle miljoni dollari, aga säästab igal aastal düüside hoolduskulude arvelt enam kui 7 miljonit dollarit. "

- Stephen Leahy, artiklist "Keskkond: päästa vähemalt pool planeeti või kaota kõik", Inter Press Service, 17. november 2009

Inimeste suhtumise muutmiseks on kulunud umbes kümme aastat - ning selleks läks vaja tõsist ülemaailmset majanduskriisi, mis tabas inimeste eksliku mõtteviisi tuuma. Kogu selle aja jooksul on aga jätkatud kasvuhoonegaaside tarbetut tootmist.

Majandusteadlased räägivad sageli kapitalismile omasest hinnasignaalist: hindade võimest anda märku sellest, kui mõne loodusvara kogus on märgatavalt kahanemas. Neil puhkudel loob turg ühise rinde ja hakkab automaatselt olukorda lahendama, otsides viise hindade alandamiseks. Seetõttu on loodusvarad väidetavalt piiramatud. Kui näiteks energia hind tõuseb, hakkavad firmad otsima viise, kuidas enda energiakulusid vähendada, ning just neil puhkudel kerkivadki esile alternatiivsed võimalused ning olemaolevad ressursid peavad kauem vastu, sest neid kasutatakse tõhusamalt. Seega peaks loodusvarade otsalõppemine olema välistatud.

Samas on juba pikka aega argumenteeritud, et hinnad ei peegelda asjade kogumaksumust, nii et signaal on kas ekslik või jõuab kohale liiga hilja. Hinnasignaal viitab ka sellele, et vaesed on sageli sunnitud maksma suurima hinna. Näiteks võib ühes kindlas piirkonnas tööndusliku kalapüügiga liialdamine tähendada seda, et kalapüük muutub raskemaks ja kulukamaks, mis võib omakorda anda ökosüsteemile aega taastumiseks (kuigi see pole garanteeritud). Olgugi et äriüksused võivad ka mujalt loodusvarasid jahtida, lähevad kohalikud kalurid sageli pankrotti ning vaesemad jäävad tõenäoliselt nälga. See kõik mõjutab suures plaanis ka mitmeid sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke punkte.

Seega on mitmed mõõdupuud nagu SKT olemuselt vigased ning kohati lausa tasustavad ebaproduktiivset või ebatõhusat tegutsemist, näiteks ebatervisliku toidu kasumlikku tootmist ning seeläbi ebatervisliku tarbijakultuuri edendamist, sest see võib tuua kasu toidutööstusele ja tervishoiu erasektorile, mis peab tulenevate probleemidega tegelema. See kõik nõuab mõistagi rohkemate ressursside kasutamist.

Inimesed muudkui jätkavad kasvuhoonegaaside pumpamist keskkonda, arvestamata sealjuures selle tohutut hinda, sest kliima on juba muutumas. Ühtlasi on tegu näitega sellest, kui hinnasignaal jõuab kohale liiga hilja või siis on liiga paljud inimesed juba muudatustest märkimisväärselt mõjutatud. Ressursid, mis võiksid olla meie jaoks saadaval palju kauem, muutuvad piiratuks, sest me ei suuda või ei taha midagi muuta.

"Turud ei suuda üldjuhul määrata ökosüsteemi teenuste õiget väärtust. Olemasolevad hinnasignaalid peegeldavad parimal juhul ainult kogu väärtuse seda osa, mis on seotud ökosüsteemiga seotud teenustega - nagu toit, kütus ja vesi - ning need hinnad võivad olla moonutatud. Isegi mainitud teenused jäävad sageli turu arvutustest kõrvale, kui need arvatakse ühiskondlikult kasutatavate ühisressursside hulka. Teiste ökosüsteemiga seonduvate teenuste väärtust tavaliselt turgudel üldse ei kajastata, kuigi paar erandit leidub (näiteks turism).

Põhiliselt selgitab seda tõsiasi, et paljud ökosüsteemi teenused on nn avalikud ehk ühised hüved: sageli pole neile ligipääs piiratud ning nende tarbimine on kõigile lubatud. Lisaks erinevad need hüved inimeste jaoks paikkonniti ja ajaliselt. Elurikkust puudutavad otsused - nii era- kui ka avalikus sfääris - ei arvesta tavaliselt hüvedega, mis jäävad väljapoole vahetult ümbritsevat geograafilist ala. Erahüvede taustal võivad kahe silma vahele jääda ka kohalikud avalikud hüved, isegi kui kaalul on kohalike inimeste elatis. Või siis keskendutakse lühiajalisele kasumile ning jäetakse tähelepanuta võimalike hüvede püsiv tulv suures plaanis.

Sageli eiratakse nimelt neid hüvesid, mis kannavad vilja alles pikas perspektiivis (näiteks kliimakontrolli tulemusena). Üheks tänapäeva elurikkuse kriisi peamiseks põhjuseks ongi see süsteemne ökosüsteemi teenuste alaväärtustamine ning suutmatus nende väärtust tabada. Liigagi sageli jäetakse tähelepanuta see väärtus, mis pole otseselt rahalisest seisukohast tähtis."

- artiklist "Ökosüsteemide ja elurikkuse majandamine rahvusvahelistele ja riiklikele poliitikasuunajatele", lk 10

Nagu on korduvalt kinnitanud TEEB ja paljud teised, on üheks suurimaks väljakutseks kohandada meie majandussüsteemi nõnda, et võiksime integreerida jätkusuutlikkuse ning inimeste heaolu, nagu ka teised keskkonnategurid, mis aitaksid kujundada selgemat pilti tõelistest kuludest. Turusüsteem peakski ju kõike paremini toimima siis, kui saadaval on kogu informatsioon.

Mõtle, millist mõju see võiks avaldada:

  • Osa tööstuslikust lihatootmisest, mis on loodusele väga kahjulik, võib muutuda kulukamaks.
    • Kui näiteks Ühendriikide lihatööstuse kasutatava vee eest ei peaks enam tasuma maksumaksjad, siis maksaks pool kilo tavalist hamburgeriliha 35 dollarit.
    • Inimeste harjumuste muutmise asemel peegeldaksid turud automaatselt tõelisi hindu; siis oleks tarbijatel võimalik langetada teadlikumaid otsuseid selle kohta, mida nad söövad, ning näiteks vähendada oma lihatarbimist või nõuda ökoloogiliselt jätkusuutlikumat alternatiivi mõistliku hinna eest.
  • Lihatootmise vähendamine võib kaitsta metsi või aidata vähendada karjakasvatuse nimel tehtavat metsaraiet, mis omakorda aitaks leevendada muret kliimamuutuse pärast.
  • Taastuvenergiasse investeerimine võiks ohustada fossiilkütuste tööstust, kuigi tööstus on üritanud oludega kohaneda (olgugi et aeglaselt ja esialgu vägagi tõrksalt). Ühtlasi saavad taastuvaid energiaallikaid kasutavad valitsused kokku hoida ressursside arvelt, mis muidu kuluksid fossiilkütuste kaitsmiseks või neile ligipääsu saamiseks geopoliitikas (nt välispoliitika, sõjavägi, terroristide võitlus Lääne jõududega Lähis-Idas jne).
  • Uue kauakestva disainiga tooted, mis on loodud nõnda, et neid saaks kasutada pikemat aega ja nende taaskäitlus oleks jätkusuutlikum, võiksid märkimisväärselt vähendada kulusid nii tootjate kui tarbijate jaoks ning ühtlasi kahandada ökosüsteemidele avalduvat koormust.
  • Maa-ala, mida kasutatakse ebatervislike või vähetoitvate toodete valmistamiseks (nt tubakas, suhkur, tee, kohv), võib kasutada kasulikumate või tervislikumate alternatiivide jaoks, võib-olla isegi aitamaks võidelda ülekaalulisuse ja teiste probleemidega. Kuigi keskkonnaalased väljaminekud võivad tervislike toitainete tootmise kulukamaks teha, suudab tervislikumate toitude tootmise laiendamine teatud määral alandada muid esilekerkivaid kulusid.

Kui palju võiksid sellised arvutused raha säästa? Raske öelda, aga olemasolevas süsteemis esineb suurel hulgal raiskamist. 90ndate keskpaigas arvutas mõttekoda nimega Institute for Economic Democracy, et tervelt pool Ühendriikide majandusest on läinud raisatud töö, rikkuse ja ressursside nahka (raamatust "World's Wasted Wealth").

Need, kes praegu kehtivast süsteemist kasu saavad,võivad muidugi muutustele vastu hakata - eriti siis, kui nemad muutuste arvelt rahaliselt midagi kaotavad.

Tegu on selgelt kahe omavahel seotud probleemiga: keskkonna tervis on tugevalt seotud meie majanduslike otsustega (ehk sellega, kuidas me loodusvarasid kasutame), aga meie majandussüsteemide põhiliste puudustega silmitsi seismine on hädavajalik poliitiline samm.

Allikas: Globalissues.org

Tõlkis: Joonas Orav

Loe lisaks: Uuring: inimkond moodustab vaid 0,01% kõigist elusolenditest, aga on hävitanud 83% kõigist imetajatest

Karm! Kas selliselt käituv olend väärib looduse kuninga tiitlit?

Karm reaalsus: kogu tõde banaanidest

Palmiõlitööstus hävitab paradiisi

KOMMENTEERI!