Iga kord, kui neid on ähvarduste saatel lahkuma sunnitud, on nad tagasi tulnud ja uuesti samale maale elama asunud, aga möödunud kuul käskis Brasiilia kohus Apy Ka'y kogukonnal jäädavalt lahkuda maalt, mis oli neile kuulunud sadu aastaid, aga mille hõivasid 1970ndatel jõukad istanduste omanikud, sealjuures pärismaalastele mingitki hüvitist pakkumata.

"See on meie jaoks surmaotsus," ütleb antropoloog ja kogukonna juht Tonico Benites, kelle hinnangul on umbes tuhatkond noort guarani indiaanlast viimase kümne aasta jooksul Brasiilias endalt elu võtnud - see on sadu kordi rohkem kui keskmine enesetappude arv Brasiilias ja ületab kaugelt kõigi teiste Ladina-Ameerikas elavate põlisrahvaste oma.

Kuid Tonico sõnul valitseb niivõrd suur meeleheide ja lootusetus tema hõimus, mis on ilma jäänud ligi 95% oma esivanemate maast biokütusetööstuse, suhkruroo- ja sojaistanduste tõttu, et tegelik enesetappude arv võib osutuda veelgi suuremaks.

Noorte enesetapulained

"Väga paljud noored guaranid tapavad end, iga nädal vähemalt üks. Nad on jõudnud elus sellisesse punkti, kus nad loobuvad ootamast olukorra muutumist. Nad küll püüavad endasse sisendada lootust, aga siis hävitab kohtuotsus igasuguse lootuse. Nende pere kannatab nälja ja alatoitumise all, meeleheide kasvab üha, pole mingit turvatunnet, väljavaateid ega lootust elu paranemisele. See on väga kurb," sõnab ta.

Isa ja kogukonnajuhina mõistab Tonico enda sõnul oma lapsi ja muretseb nende pärast. "Meeleheide kasvab iga päevaga üha enam. Kuidas küll edasist elu planeerida? Kuidas küll vabana elada? Maa kaotamine muudab meid haavatavaks. Meist saavad kerjused."

Ametlike näitajate kohaselt elab Brasiilias kokku umbes 47 000 guarani pärismaalast ning Paraguais ja Argentinas samuti paar tuhat. Neil on oma keel, uskumused ja kultuur, kuid inimõiguste rühma Survival International kohaselt on enamik neist sunnitud elama pisikestel maalappidel, mida ümbritsevad igast küljest karjafarmid ning üüratud soja- ja suhkruroopõllud.

Paljud on paigutatud väikestesse reservaatidesse, samas kui teised - nagu Apy Ka'y kogukond Mato Grosso do Suli osariigis Douradose linna lähedal - on ilma igasuguse maata ja peavad elama tee ääres.

Tappev võitlus oma maa eest

"See on kui pika toimega genotsiid. Meie vastu peetakse sõda. Elame pidevas hirmus. Meie juhte tapetakse ja nende surnukehad peidetakse, meid ähvardatakse ja hirmutatakse. Mindki on korduvalt ähvardatud. Möödunud kuul helistati mulle ja hoiatati, et mind ootavad tõsised tagajärjed, kui otsustan poliitikutele näidata guarani põliselanike elust valmistatud filmi," ütles Tonico, kes on viimase kuu veetnud Euroopas poliitilist abi otsides.

Tema sõnul on nende probleemi aluseks maast ilmajäämine. "Võitleme pidevalt oma maa nimel. Meie kultuur keelab vägivalla, aga rantšopidajad on meelsamini valmis meid tapma kui maad tagasi andma. Suurem osa maast võeti meilt 1960ndatel ja 70ndatel. Rantšopidajad tulid kohale ja tõrjusid meid välja. See maa on väga hea, paljude jõgede ja metsadega. Tänapäeval on see maa väga hinnaline. Guaranid elasid seal sadu aastaid ega pidanud iialgi kannatama. Meile kuulus toona 4 miljonit hektarit, aga nüüd vaevalt 200 000."

Survival Internationali sõnul on guaranide jõhker väljatõstmine nende maalt kestnud juba viimased 20 aastat. Maaomanikud palkavad selleks püssimehi, politsei ja sõjavägi tulevad kohale tankide ja helikopteritega ning kohtud pooldavad enamjaolt rikkaid rantšopidajaid.

"Meie noorte ainsaks võimaluseks on töötada olematu palga eest ja kohutavates tingimustes suhkrurooistandustes, mis on nüüd enda alla võtnud meie esivanemate maa," ütleb Tonico. "Kui me ise midagi istutada ei saa, siis mis tulevikku meil on? Kerjamine pole mingi tulevik. Kogukonnast lahkumise järel on meil võimalik tööd leida üksnes ehitusplatsidel või suhkrurooistandustes. Meie noortel pole muud valikut kui teha alandavat tööd."

"Me kannatame ka rassismi ja tagakiusamise all. Brasiilia põlielanikke ei peetud veel kuni 1988. aastani põhiseaduse järgi inimesteks. See ajendas rassismi ja eelarvamusi, andes mõista, et pärismaalasi tohib tappa, et me oleme teistele lubatud sihtmärgiks."

Hoolimata kurvast ajaloost, mis on täis rõhumist ja tapmisi, on guarani pärismaalased säilitanud oma uhkuse, kultuuri ja lootuse oma maa tagasi võita.

"Kui aga mitte midagi ei muutu," ütleb Tonico, "jätkavad noored inimesed enda tapmist ning paljud teised surevad alatoitumise tõttu. Rantšopidajad jätkavad karistamatult tegutsemist ning Brasiilia valitsus jätkab vabalt meie tapmist. Kümne aastaga oleme juba väljasuremise piiril."

Allikas: www.theguardian.com

KOMMENTEERI!