Nädala Alkeemik. MIHKEL KAMA: Kohtumine maavälise mõistusliku eluga aitaks meil näha end ühe planetaarse majapidamisena ja kohelda inimlikumalt kõiki planeet Maa olendeid

 (2)

Nädala Alkeemik. MIHKEL KAMA: Kohtumine maavälise mõistusliku eluga aitaks meil näha end ühe planetaarse majapidamisena ja kohelda inimlikumalt kõiki planeet Maa olendeid
astrofüüsik Mihkel KamaFoto: erakogu

Juba homme õhtul kell 18 astub Teletornis põneva aruteluteemaga "Kosmosejaam Maa ja elukõlbulikud planeedid universumis" publiku ette Hollandi Leideni ülikooli järeldoktorant astrofüüsik Mihkel Kama, kelle erialaks on tähtede ja ka eksoplaneetide uurimine. Uurisime homse saate "Hallo, Kosmos!" avaliku salvestuse esinejalt natukene lähemalt imelise universumi ja inimkonna tulevikuvisioonide kohta.

Miks just astrofüüsika? Mis sind selle juures eriti võlub?

Öötaeva ilu on mind alati juba iseenesest võlunud, rahustanud ja kutsunud Universumi suurtele küsimustele mõtlema. Üks olulisemaid aspekte on võimalus avastada täiesti uusi asju, uurida Universumi sügavusi ning seal nähtu põhjal arendada edasi meie arusaama maailmast meie ümber. Kui jõuad uue teadmiseni, mis läbib kolleegide tõsise kriitikaveski, see on suurepärane tunne. Samuti on hea näha, kuidas inimeste silm särama läheb, kui neile teaduslikke avastusi selgitada.

Mis on kõige põnevam asi, mida sa seni taevalaotuses näinud oled?

Tõdemus, et Universum on tohutult kaunis, huvitav, ja kutsuv! Koolipoisina öösiti läbi oma esimese teleskoobi tähti vaadates oli kõik uus ja põnev, näha Kuu pinnavorme ja Jupiteri kaaslasi. Palja silmaga on põnev näha virmalisi ja Rahvusvahelist Kosmosejaama, mis meist heleda täpina üle liugleb -- seal sees töötavad ju igapäevaselt inimesed. Professionaalsete hiidteleskoopidega saab muidugi vaadelda palju kaugemal asuvaid ja tuhmimaid asju. Siiani kõige põnevam on olnud süsiniku aatomite kiirguse vaatlemine ühes tekkivas planeedisüsteemis, meist kolmesaja valgusaasta kaugusel. See Tšiilis asuva ALMA teleskoobiga tehtud vaatlus on esimene, kus on olnud võimalik näha süsiniku ruumilist jaotust sellises keskkonnas ning hetkel tegelen nende andmete analüüsiga. Süsinik on aga bioloogilise elu alus...

Loe veel

Seotud lood:

Aga mida veel tahaks näha?

Elu märke kuskil mujal Universumis, muidugi!

Viimaste aegade üks kuumimaid teemasid on eksoplaneedid: palju neid tänaseks leitud on ja kas on leidunud ka mõni Maa sarnane, kus inimesed saaksid reaalselt ellu jääda, elada?

Eksoplaneedid on planeedid nagu meie Päikesegi omad, näiteks Maa või Jupiter. Nad lihtsalt tiirlevad teiste tähtede ümber. Enne 1995. aastat oli nende olemasolu kinnitamata, ehkki oli alust arvata, et nad võivad olemas olla. Tänaseks on kinnitatud avastusi ligi 2000 ning veel ligi 5000 võimalikku planeeti ootavad lisauuringuid. Statistiliselt võime aga juba öelda, et keskmiselt on igal tähel vähemalt üks planeet.

Mõistet "Maa-sarnane" võib üles ehitada mitmeti. Üks levinud lähenemine on, et nimetame selliselt planeete, millel on tahke pind ja millele jõuab oma tähelt enam-vähem sama energiavoog nagu Maale Päikeselt. Hetkel teadaolevalt on kõige lähem selline planeet meist umbes 20 valgusaasta kaugusel asuva punase kääbustähe ümber. Kas inimesed ja muud maised eluvormid seal päriselt elada saaksid, seda me esialgu veel kindlalt ei tea, kuna planeedi täpsemate omaduste uurimine alles käib ning võib võtta aastakümneid. On võimalik, et atmosfääri koostis on mingil moel kummaline, või et kogu planeet on kuiv kõrb, on palju küsimärke millele saab vastata vaid järjepidevate uuringutega.

Aga kui leiamegi niiöelda Teise Maa - mis sellest? Kuidas inimkond sinna peaks jõudma...? Mida oleks meie teadustehnilises arengus selleks vaja?

Esimese küsimuse vastus on lihtne. Elu leidmine väljaspool Maad oleks esiteks fundamentaalse tähtsusega avastus, millel oleks tohutu mõju meie teaduslikele, teoloogilistele ja filosoofilistele aruteludele ning tõenäoliselt ka inimkonna loometegevusele. Need teemad on inimeste jaoks mingil mitte igapäevasel, aga sügavamal tasandil olulised, see paistab selgelt välja sellest, et kui on võimalus inimestega neil teemadel vestelda, siis nad tihti põlevad uudishimust.

Kuidas inimkond teiste tähtede ümber olevatele planeetidele jõudma peaks? Esialgu läbi oma kujutlusvõime ning kasutades kaugvaatlusi. Tehnikat inimeste sinnalennutamiseks meil hetkel ei ole, vähemalt mitte sellisel moel, et inimesed reisi vältel ka elus püsiksid. Lisaks on küsimus muidugi vahemaades. Kui lennata samadel kiirustel, mis on kättesaadavad meie praegustele rakettidele, siis peame leppima sellega, et ehitame suure kosmoselaeva, kus on piisavalt inimesi, et luua oma miniühiskond. Selleks ajaks, kui laev tuhandete aastate pärast kohale jõuab, koosneb see ühiskond-meeskond muidugi juba esialgsete uurijate kaugetest järeltulijatest. Uued arengud, mida meil vaja oleks, võiksid olla näiteks uute energiaallikate ja kiirendustehnoloogiate väljatöötamine, tohutud arengud kosmosemeditsiinis, psühholoogias, ühiskonnateadustes. Sest me peaksime inimesed võimalikult kiiresti sihtkohta toimetama, samas kindlustades, et nad jäävad ellu. See nõuab kosmoselaevas tohutuid energiaressursse, väga stabiilset sisekeskkonda, värsket õhku, õiget mikroorganismide kooslust, nõuab inimestevaheliste tülide efektiivset lahendamist, stabiilset meeskonna juhtimist läbi paljude aastate. Hetkel me selgelt selleks valmis ei ole, aga milline põnev väljakutse!

Eelmise aasta üks suurimaid kosmoseuudiseid oli see, et Marsil leidub vett. Obama lubas 2030 Marsile minna, Venemaa plaanib veidi varem või hiljemalt samaks ajaks baase Kuule. Kuidas sulle täna tundub, kui reaalsed need homsed ja ülehomsed plaanid on?

Kui nende sõnade taga oleks siduvad lubadused rahastuseks, siis võiks muidugi kahe aastakümnega palju saavutada. Tehnoloogiliselt on inimkond potentsiaalselt sellisteks ettevõtmisteks valmis, kuid peab meeles pidama, et vastavad lahendused vajavad põhjalikku katsetamist. Näited suurtest probleemidest on kiirguskaitse (kosmos on täis kõrge energiaga aatomituumi, nn. kosmilisi kiiri, mille eest meid siin kaitsevad Maa magnetväli ja atmosfäär) ja üldine tervise tagamine kuid kestval reisil Marsile või tööperioodil kuskil Kuubaasis. Kuid töö selliste ettevõtmiste suunal käib ning usun, et mingil hetkel saavad mõlemad teoks, olgu see siis mõne suurriigi sooloetendusena või rahvusvahelise koostöö läbi.

Stephen Hawking hoiatas hiljuti - taaskord - et samas vaimus kiirelt progresseerudes (mitte ainult populatsioonis, vaid just tehnoloogiliselt) hävitab inimkond end lähima sajandi jooksul ise ära. Mida arvad sellisest mõtteavaldusest?

Kindlasti on hea, kui kõrge avaliku profiiliga intellektuaalid üritavad hoida inimkonda kursil, mis säästab nii meid kui meid ümbritsevat keskkonda. Seda, et me end kindlasti ise ära hävitame, ei saa muidugi keegi "ennustada". Ajalugu on näidanud, et tehnoloogia võimalikkus või olemasolu iseenesest ei vii hävinguni, hävinguni viivad ikkagi väga halba allakäiguspiraali sattunud valitsejad. Meie kõigi üks põhimure on tagada inimeste mõtlemisvõime ja inimlikkus, et igasugu vastastikuse viha ülespuhumine võimalikult raskeks teha, et inimesed saaksid keskenduda elu elamisele ja enda igakülgsele mitte-hävitavale teostamisele.

Millised võiksid olla inimkonna tulevikuvisioonid kosmose suunal?

Inimkond peaks kosmosevallas keskenduma enda teadmiste ja arusaamise laiendamisele, eelkõige mis puudutab meie teadusliku teadmise piire (kas on elu väljaspool Maad? mis on tumeenergia? jne). Usun, et pikas perspektiivis on inimkonna visioon rajada asulaid ja uurimisjaamu ka muudele objektidele kui planeet Maa. See on ju inimkonna suurim võimalik seiklus.

Mida tähendaks inimkonnale see, kui selguks, et on olemas mitte ainult maaväline elu mingi põneva bakterina kuskil meteoriiditükil, vaid maaväline mõistuslik elu?

See on muidugi igaühe enda otsustada. Inimkonna reaktsiooni ma ennustada ei julge, aga loodan, et see aitaks meil veel rohkem kohelda inimlikult kõiki planeet Maa olendeid, näha end ühe planetaarse majapidamisena. Kindlasti tekiks meil suurem huvi küsimuste vastu nagu nende eluvormide mõttemaailm, ühiskonnakorraldus, bioloogia, keel... Arvatavasti toimuks suur avanemine filosoofias, kunstides, teadustes, tekiksid uued valdkonnad. Minule tähendaks see esiteks kinnitust, et elu on loodusnähtus, mis on levinud kõikjal Universumis; ja teiseks võimalust saada uusi teadmisi elu, mõistuse ja kosmose enda tekke ja olemuse kohta.

Kuidas peaks inimkond muutuma, et olla valmis suhtluseks teiste kosmiliste tsivilisatsioonidega?

Peaksime keskenduma rohkemate tehnoloogiliste kanalite loomiseks, et leida võimalikke signaale, mida meile saadetakse, ning ka ise aktiivselt signaale välja saatma. Kui side on loodud, siis kõik muu järgneb -- üksteise keele õppimine, signaalide dekodeerimine, tõlkimine, tähenduse otsimine. Ma ei pea eriti tõenäoliseks, et maaväline mõistus saaks meile reaalselt halba teha nagu paljud inimesed kardavad. Kui sul on olemas tehnoloogia ja energia, et rännata tähtede vahel (mis võib ka üldse tehniliselt täiesti ebapraktiliseks osutuda), siis ei ole planeet Maal sulle pakkuda ühtki ressurssi, mida sa mujalt vähemalt sama kergesti kätte ei saaks. Meie oleksime vaid uus põnev tutvus, kellega koos kosmilises kohvikus maailma asjadest rääkida.

Millest tuleb juttu kolmapäevasel Teletorni aruteluõhtul?

Ülaltoodud teemadest kindlasti ja paljust muustki põnevast!

Astrofüüsik Mihkel Kama esineb homme, kolmapäeva õhtul kell 18 Tallinna Teletorni näituse "Elus universum" raames toimuval teemaõhtul "Kohtumine kosmoseteadlasega", mis on ühtlasi ka Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" avalik salvestus. Uuri lisa SIIT.

Mihkel Kamaga ajas juttu Ingrid Peek

* * *

Mihkel Kama õppis Tartu Ülikoolis füüsikat ning oma bakalaureusetöö tegi ta Tartu Observatooriumis. Sealt edasi viis kosmoseteaduse kirg teda Hollandisse, Amsterdami Ülikooli, kus tema magistritöö teemaks oli kosmiliste tolmuterade (ehk planeetide ehituskivide) aurustumise ja kondenseerumise mudeldamine noorte tähtede ümber. Sealtsamast sai ta ka doktorikraadi ja tema doktoritöö teemaks oli tähti sünnitavate kosmiliste gaasipilvede ehitus ja keemiline koostis, oma töös kasutas ta Euroopa kosmoseteleskoopi Herschel. Hetkel on Mihkel Kama järeldoktorant Hollandis Leideni Ülikoolis, kus tegeleb planeeditekke keskkondade keemiliste ja füüsikaliste omaduste ja protsesside uurimisega. Ta on käinud praktikal Ameerikas Hubble'i kosmoseteleskoobi teadustööd koordineerivas Kosmoseteleskoobi Teaduse Instituudis (STScI ehk Space Telescope Science Institute) ning tegeleb ka aktiivselt teaduse populariseerimisega.

Kuula Mihkel Kama rääkimas maavälise elu otsingutest Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!" (28.12.2014)

KOMMENTEERI!