Mis on kärgpere?

Kärpere tähistab perekonnatüüpi, kus vähemalt üks vanem on loonud uue suhte. Sel vanemal on oma eelmisest suhtest laps, kes osaliselt või kogu aeg elab vanema uues peres.

Miks sa selle raamatu kirjutasid?

Eestis purunevad umbes pooled kooselud, neist paljudes on lapsed. Päris suur osa neist lahkuläinud partnereist läheb uuele ringile. Kuigi partneritevaheline suhe lõpeb, ei tohi lõppeda endiste partnerite vanemlik liit. Ma soovin juhtida endiste partnerite tähelepanu lapse emotsioonidele selles protsessis ning ärgitada neid koostööle. Kui me vaatame kärgpere mudelit lapse seisukohalt, võiksid kõik täiskasvanud - lapse vanemad ja ühe või mõlema vanema uus partner - moodustada ühtse tiimi, kelle kõigi eesmärk ning huvi peale oma isikliku õnne saavutamise oleks lapsele emotsionaalselt stabiilse, arendava kasvukeskkonna loomine.

Sageli öeldakse, et lahkuminekud ja uute suhete moodustamised toodavad haavatud tiivaga lapsi, kes on määratud igaveseks valujõgedesse kümblema. Ma soovin kummutada selle raamatuga müüdi, et vanema valiku tagajärjel kärgperre sattunud lapsest sirgub tingimata traumeeritud hingega inimene, kes tänu „õige" perekonnamudeli puuduvale kogemusele ei suuda tulevikus samuti täisväärtuslikku pereelu elada.

Jah, mõnikord lahkutakse suhtest liiga kiiresti. Enne minekut peaks proovima suhte kallal tööd teha, eriti siis, kui seal on laps(ed). Aga täiskasvanud, kes on lapsena lahutuse läbi elanud, kinnitavad uuringuis, et nad poleks tahtnud, et nende vanemad oleksid ohverdanud oma õnne, jäädes suhtesse, kus nad polnud õnnelikud. Suhe ei ole vangla, kus peab oma 18 aastase (või halval juhul eluaegse) karistuse patustamise eest ära kandma, kui selles suhtes hing ei laula ja süda ei rõõmusta. Suhtest võib ja mõnikord peabki lahkuma, kui see üldse rahuldust ei paku ning aina negatiivseid emotsioone tekitab.

Lapsed ei saa lahutuse protsessist ja kärgpere elulaadist kui sellisest tingimata traumeeritud. Laste hingehaavad tulevad enamasti sellest, kuidas lahutakse, kuidas vanemad teineteisesse suhtuvad ja kas/kuidas laps integreeritakse uude perre.

Mu endagi elu kulgeb kärgperes, kus on "minu, sinu ja meie" lapsed. Olen kogenud, mida tähendab olla lahutusejärgselt üksi jäänud naine, kelle laps sai kärgpere liikmeks. Olen seejärel olnud ise kärgpere looja, siirdudes suhtesse inimesega, kel endal last polnud. Tänasel päeval elan õnnelikult mehega, kel on "esimeselt ringilt" kaks tütart, mina olen omalt poolt panustanud kärgperre kahe poja näol ning "meie" lapsena kasvab peres väike tütretirts. Seega saan öelda, et järgmise ringi ja kärgpere teema on mulle tuttav mitte ainult terapeudi, vaid ka inimesena.

Milline on su oma kogemus - mis on lahku läinud paaride vahel peamised probleemid, mille tõttu lapsed kannatavad?

Uude suhtesse siirduva partneri suurim viga on hüljata oma laps. Selle asemel, et olla integreeritud kärgperre, saab lapsest justkui "ekslaps". Mõnikord tehakse seda heast soovist tagada mahajäänule võimalikult stabiilne keskkond, kus too ei peaks taluma lapsest mõnekski ajaks eemalolemise ängi. Liiga tihti jäädakse uskuma müüti, et lapsel peab olema üks ja ainus kodu ning kahe vanema vahel liikumine oleks justkui lapse solgutamine.

Mahajäänud vanema suurim viga on kättemaks ekspartnerile tema "väljakirjutamise" näol lapse elust. Eluterve talupojamõistus ütleb, et kui keegi on sulle väga haiget teinud, sind petnud, su unistused purustanud, siis parim moodus tervenemiseks on sellisest inimesest eemale hoida. Ta lihtsalt unustada. Nii mitmedki üksijääjad valiksid selle mooduse toibumiseks. Kui last poleks mängus, võikski nii teha. Aga laps on mängus. Sellest mängust sõltub lapse närvisüsteemi seisund, turvatunne ja minapilt. See, mis aitaks paraneda üksijääjal, kahjustab last. Lapse nimel peab ekspartneriga suhtlemist jätkama. See võib mõnikord olla tõesti raske ülesanne. Antud olukorras peab üksijääja eelistama lapse huve, kuigi see võib enda toibumisprotsessi aeglustada või saboteerida.

Kumbki teguviis - lapsest lahtilaskmine ega lapsest kinnihoidmine - pole lapse huvides. Lapsel on õigus õppida tundma oma mõlemat vanemat temaga koos viibides. Vähe sellest, tal on õigus kummagi vanema juuresolekul ka välja näidata, et ta teist vanemat armastab. Laste sügavad hingehaavad tulevad sellest, kui nad tunnevad, et peavad varjama ühe vanema eest oma teise vanema armastamist või kui nad kardavad tunda teise vanema suhtes üldse mingeid positiivseid tundeid, sest need teevad ühele vanemale kriipivat valu.

Kolmas komistuskivi on peidud vanemate võimuvõitlusesse, kui ei suudeta olla üksmeelsed selles, mis on lapsele antud oludes parim. Vanemad ei jõua kokkuleppele, kelle juures laps viibib. Võib-olla aitab siinkohal mõte, et see pole mitte ühe ega teise vanema aeg lapsega, vaid LAPSE aeg ühe või teise vanemaga. Kuigi sõnad on lauses samad, on mõte täiesti erinev - ühel juhul võitlevad vanemad enda huve silmas pidades, et nemad saaksid veeta aega lapsega, teisel juhul seisavad vanemad oma lapse huvide eest, et lapsel oleks ligipääs oma inimõigusele - kahele vanemale.

Lapse elust teise vanema kustutamine või tema rolli pisendamine on aktsepteeritav vaid siis, kui see vanem on füüsiliselt või emotsionaalselt vägivaldne ega hooli lapsest üldse või on lausa pahatahtlik.

Kumbki vanem on lapse poole geneetilise koodi algallikas. Vanemate ülesanne on anda oma lastele juured ja tiivad. Kummalgi vanemal pole õigust lapse tiibu kärpida ja pooli juuri läbi lõigata. Vanemad on lastele justkui maamärgid - sadamasse turvaliseks sissesõiduks on vaja kaht maamärki. Tore, kui nad elavad rahumeelselt ühe katuse all. Aga ka eraldi olles on võimalik maamärkidena edukalt koostööd teha ja lapse eluteed suunata.

Neljas suur viga on panna lapsele otsustamiskohustus, kus ta elab ning millal ta teise vanemaga kohtub. Lapsele selle otsuse jätmine on vastutuse endalt lapsele veeretamise viis. See on lubamatu. Laps ei adu veel enda vajadusi, ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe VÕI teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida NII ÜHE KUI teise.

Uue partneri poolt on andestamatu viga, kui ta ei suuda avada oma südant oma partneri eelmisest suhtest pärit lapsele ja tahab lapse tähtsust oma partneri elus vähendada, keelates tol lapsele aja, raha ja vanemliku tähelepanu jagamist.

Aga muidugi, vigu, millega last traumeeritakse, on veel müriaad, neist pikemalt raamatus.

Mis on kõige olulisemad asjad, mida äsja lahku läinud vanemad peaksid silmas pidama oma ühiste lastega tegelemisel?

  • Mõelge, kuidas korraldada elu, et lapsel oleks võimalik kohtuda iganädalaselt mõlema vanemaga.
  • Ärge kumbki halvustage teist vanemat /või tema uut partnerit lapse ees ning kohelge teist vanemat lugupidavalt. Kui te halvustate "teist osapoolt" tekitate te oma lapses lojaalsuskonflikti, sest temale on armsad mõlemad vanemad.
  • Ärge kumbki toetuge oma raskustes lapsele, leidke selleks sobilikud täiskasvanud sõbrad või nõustaja.
  • Ärge kunagi öelge: "Ma pidin lahkuma, sest su ema või isa on üks isekas mõrd või süüdimatu kaabakas!" Last ruineerib teadmine, et üks vanem arvab, et teine on millegi pärast väga halb.
  • Ärge kunagi öelge: "Emme või issi jättis MEID maha, sest ta ei armasta MEID enam". See üks lause võib muuta Te lapse enesehinnangut ja seeläbi saatust. Selle lause tulemus võib olla otsus väikeses peas: "Ma pole armastusväärne". Nii raske kui seda ka tunnistada on, minnakse ära siiski partneri, mitte lapse juurest.
  • Kaasake tiimitöösse ka uus partner (uued partnerid).

Värskelt kärgperre sattunud lapse elu mõjutavad peale vanemate ka teised tema elus tähtsat rolli mängivad inimesed. Sellepärast olengi kirjatanud raamatus peatükid igale kärjele eraldi - uude suhtesse siirduvale partnerile, uuele partnerile, ekspartnerile, vanavanematele ja lapsele, sest nõuanded on erinevad erinevatele rollidele.

On sul mingi hea nõuanne või nipp, kuidas vanemad saaksid oma võimsatest valu, solvumise ja viha emotsioonidest ning võimuvõitlusest üle ning suudaks normaalselt asjasse suhtuda, mitte ei hakkaks lapse abil oma valu eest kätte maksma ja manipuleerima?

Kui lahkuläinud vanemad ja nende uued partnerid suudaksid lahku minnes ja uut suhet luues elada reegli järgi, et teeme antud oludes nii, nagu on lapsele parim, ei peaks me rääkima traumeeritud valujõgedes kümblevatest lastest, kelle õpitulemused on kehvad, sotsiaalsed oskused madalad ja närvid krussis.

Tehke koostööd, mõeldes, mis on antud oludes lapsele parim, mitte teile enestele. Väga võimalik, et teil endil oleks parem, kui te teineteisest enam midagi ei kuuleks, aga see pole lapsele parim. Pigem halvim. See raamat ongi sellest, mis siis on lapsele parim.

Kuidas luua ja hoida meelerahu?

Kärgpaar - uude suhtesse siirdunud partner ja uus partner - saab toetuda üksteisele, olles avatud, armastav ja andes enda poolt lapsele parimat.

Üksijäänud partneri roll on reeglina palju raskem. Uude suhtesse siirdunud partneril ja tema uuel partneril on nii palju rõõmu, elevust, armastust, uudsust ja põnevust, mis kõik aitavad lapse integratsiooniga seonduvate väljakutsetega toime tulla. Üksijäänud partneril positiivseid tundeid tavaliselt napib, negatiivseid aga jagub rohkem kui kanda jõuaks. Temale on soovitus - andesta elule, ekspartnerile ja iseendale ning otsi abi. Sõpradelt, vanematelt, kui vaja - teraapiast.

Lõpetuseks: kui on tekkinud kärgpere olukord, on lahku mindud ja uusi suhteid-peresid alustatud ning kõige selle keskel on "minu, sinu, meie lapsed" - millest alustada? Mis võiks olla need esimesed olulised sammud, mille abil asuda seda tihtipeale valulist, tundlikku ja vahel ka ebamugavat teemat lahti harutama ja lahendama?

Need olukorrad on nii erinevad, et ühtset käitumismustrit anda ei saa. Keerulisematel juhtudel - skui ise ei oska kuskilt alustada, võiks abi otsida www.pereterapeudid.ee. Pereterapeudid on koolitatud lähenema perekonnale süsteemselt, otsima parimaid lahendusi ja seisma hea lapse huvide eest. Lõppude lõpuks, kõigile on parim, kui laps integreerub uude kärgperesse, saab olla eluterves kontaktis mõlema vanemaga, omab rahumeelset suhet vanema(te) uu(t)e partneri(te)ga, ei pea osalema lahingutes ega käima elu diplomaatide koolis õppimas, kuidas vaenutsevate poolte vahel ellu jääda.

Katrin Saali Saulilt uuris kärgpere kohta Ingrid Peek

Uuri lisa kirjanduskonkursi BestSeller aimekirjanduse kategooria võidutöö "Eluterve kärgpere käsiraamat" kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt ja loe raamatukatkendit Eluterve kärgpere käsiraamat: lahkuläinud vanemate koostöö on päästerõngas, mis päästab lapse valujõkke uppumast ja lugu Mida teha, kui laps ei taha teise vanema juurde minna.

* * *

Katrin Saali Saul "Eluterve kärgpere käsiraamat"

Kirjanduskonkursi BestSeller 2015 võidutöö aimekirjanduse kategoorias

"Uue suhte rajamine on pähkel, mis röövib vanematelt väga palju energiat. Neil on nii palju tegemist kõiksugu probleemidega ja iseendi vastakate tunnetega, et laste vajadused ja tunded võivad jääda tagaplaanile või mõnikord suisa märkamata. See raamat meeldib mulle eriti selle poolest, et võtab fookusesse laste heaolu, kuid toetab igati kõiki osapooli, alustades peategelastest kuni kaugemate lähedasteni välja. Kõik on kõigiga seotud ja laiema pildiga on tark arvestada, kui soovitakse võimalikult sujuvat kohanemist." -- Ene Talvist, pereterapeut

KOMMENTEERI!