Ave kutsel tuli juba 16ndat korda Eestisse indiaanipealik Lendav Kotkas, õnnistamaks sisse novembri lõpus ilmavalgust näinud indiaani tarkuste raamatu ilmumist eesti keeles. Muide, 14 indiaani teadmamehe Eesti visiiti 16st on olnud Ave korraldatud, nagu ka indiaani tarkuste raamatu välja andmine.

Meie, praeguste 30-40ste lapsepõlves olid indiaanlased ainsad lubatud oma rahva vabaduse eest seisvad väikerahvad, sest nende vastaseks oli ju paha kapitalistlik Ameerika. Kui noor sina olid, kui indiaanlaste teema sinuni jõudis? Mille kaudu toimus esimene kokkupuude?

Mäletan, et olin algklassides, kui nägin filmi "Lendas üle käopesa" ja sealt jäi kustumatu mälestus sellest suurest indiaanimehest, kes vähe rääkis ja filmi lõpus vabadusse jooksis… Umbes samal ajal käis mu tädi Kanadas sugulastel külas ja tõi sealt ühe indiaani nuku, mis alati vanaema juures elutoakapi riiulilt vastu vaatas. Mäletan neid mõlemit sündmust kui midagi olulist oma elus, neis oli midagi, mis minus kaasa kõlama hakkas ja kõlab tänaseni.

Miks just indiaanlased jäid teistest noorepõlveteemadest enam hingelähedasteks?

Ma ei saa öelda, et ainult indiaanlased, küpsema hakkas terviklik huvi vaimse arengu ja põliskultuuri vastu. Kooli ajal meeldis väga lugeda raamatuid sarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt". Teiseks käisin sageli Teaduste Akadeemia raamatukogus, kus mu isa pikki tunde veetis, ja minu lemmiknurgas olid riiulitel põlisrahvaste usundi ja kultuuri teemalised raamatud. Keskkoolis alustasin õppimist Ingvar Villido juures ja lugesin läbi enamuse Castaneda raamatuid. Indiaanlased said aga lähedasteks siis, kui puutusin nendega isiklikult kokku.

Kuidas said kokku oma elu esimese tõelise indiaanlasega?

See oli 1996. aastal, kui vendade Urbide kutsel tulid esimest korda Eestisse Arizona ja Kanada indiaanlased. Mäletan seda tohutult tugevat tõmmet, kui läksime vanalinna ja vabaõhumuuseumisse neid vaatama. Ma ei suutnud vastu panna, võtsin julguse kokku ja küsisin Tarmo käest, kas midagi peale nende avalike ürituste on veel plaanis ja palusin mind koos mõne kaaslasega Lilleorust kaasa võtta.

Mis muutus su suhtumises indiaanlastesse peale kohtumist Lendava Kotkaga?

Tarmo ja Toomas kutsusid mind 1999. aastal appi korraldama indiaanilaagrit Naissaarel. Siin tekkis juba oluliselt lähedasem kokkupuude, kui sain osaleda mitmetel indiaani tseremooniatel ja olla nende salapäraselt tarkade ja suurepärast nalja tegevate inimestega koos erinevates olukordades.

Lendavat Kotkast märkasin otsekohe, kui ta lennujaamas saabuvate lendude uksest väljus. Ta oli kõige müstilisem tervest seltskonnast minu jaoks ja mäletan, et terve laagri ajal Naissaarel tundsin tema suhtes mingit sõnulseletamatut poolehoidu ja tähelepanu ka tema poolt.

Teiseks tekkis seal väga hea kontakt hopi hõbedameistri ja laulude hoidja Lawrence Saufkiega, mis on samuti pikaks ajaks püsima jäänud.

Kaks korda õnnestus Lilleoru nimel Eestisse kutsuda auväärne Mehhiko teadjamees Tlakaelel, kellega kohtumine oli täiesti vapustav kogemus, viimati sel suvel enne tema teise ilma suundumist. Tlakaelel on tiitel, mis tähendab 'vanemate nõukogu nõuandjat' ja sellise missiooni kandja õpetatakse lapsest peale hõimu siseselt välja. Tema intuitiivne tarkus terve universumi kohta ja samas lihtne südamlikkus olid hämmastavad, tema juures viibimist võiksin võrrelda mõne eheda idamaise pühaku läheduses viibimisega.

Kui erinev oli noorusraamatute romantiline kangelaslikkus ja tegelik praegune indiaanielu, mida sa oled oma silmaga ka näinud?

Miskipärast ei olnud mul indiaanlaste elust sellist romantilist ettekujutust, ilmselt olin piisavalt palju selle tegelikkusest kuulnud enne, kui 2007. aastal avanes võimalus Arizonasse Lendavale Kotkale külla minna.

Esimesed muljed olid kahesugused: ühtpidi oli rõõmustav nende kodukeskkonnas kogeda, et indiaani vaimsus on tõeliselt elav ka tänapäeval ja kuidas osad indiaanlased on suutnud mineviku leinast ja valust üle saada ning aitavad ka teisi sellel teel.

Teisalt oli valus näha reservaadi viletsaid elutingimusi, noorte juurteta olekut ja teisigi eluraskusi, kuhu valged inimesed väärika ja vaba põlisrahva surunud on.

Indiaanirahvaste seas levib praegusel ajal järjest kasvav "andestamatu andestamise" liikumine, mille raames toimub tervenemine mineviku haavadest, oma juurte ja elu eesmärkide taasavastamine. Eesti rahvas ei ole nii sügavast august läbi käinud.

Kuidas on Lendava Kotka sõprus sind ennast mõjutanud - oleksid sa selleta see, kes praegu oled?

Tal on täitsa selgelt oluline osa minu inimeseks saamise teel.

Mis ometi köitis su nii pikaks ajaks indiaanlastega suhtlema, oli see nende tarkus või midagi nende eluviisis või?

Ühelt poolt tarkus, mis on ühtaegu sügav ja lihtne ning ilmneb eriti ehedalt tseremooniatel ja elus eneses. Indiaanlased ütlevad selle kohta, et meil ei ole religiooni, vaid on eluviis. Selle kahe mõiste vahetut seost olen korduvalt kogenud.

Imetlen siiralt austust ja tänulikkust, sisemist vaikust ja tähelepanelikkust, hetkes elamist ja huumorit, ausat eneseväljendust ja oskust päriselt palvetada ning mitmeid teisigi häid omadusi. Olen neid omadusi õige mitmete indiaanlaste juures näinud.

Ega seda kõike ei näidata igale, kes esimest korda külla tuleb, sul peab nendega ikka erilisem suhe olema kui lihtsalt kultuurihuvi või sõprus?

Kindlasti on meie lähedase läbisaamise muutnud eriliseks ja pikaajaliseks ka asjaolu, et indiaanlased on osa minu elust. Nimelt peavad kaks indiaanimeest mind enda pereliikmeks. Indiaanirahval on ilus komme paluda endale sugulaseks mõni inimene, kes otseselt veresugulane ei ole.

Seda tehakse näiteks siis, kui ollakse kaotanud ema või isa, pole venda või õde jne. Nõnda moodustub kogukonna siseselt nii-öelda laiendatud perekond ja inimene ei pea ennast elus üksi tundma. Ma ei saanud õige mitu aastat aru, et esimene selline pöördumine 1999. aastal oli täiesti tõsine, sügavalt armastav ja hooliv ning laienes ka minu perekonnale Eestis. Aja jooksul olen neid inimesi ja suhteid tasapisi tundma ja elama õppinud. 

Mida see tähendab – olla indiaani pere liige? Mis õigusi ja kohustusi see sulle kaasa toob?

See tähendab suuremat omaksvõttu ja lähedasemaid suhteid, vastastikust abistamist ja sealhulgas ka näiteks tögamise abil su vigadele viitamist. Kokku ju niiväga tihti ei saa, aga siis saame alati üksteisele vaimus toeks olla. Otseseid paikapandud reegleid ei ole.

Mille poolest erinevad indiaanlaste tarkused teiste loodusrahvaste omadest?

Ega põhiasjades suurt ei erinegi, küsimus on pigem selles, kui palju erinevatel loodusrahvastel on õnnestunud elavat tarkust alles hoida selles pöörases maailmas. Indiaanlased ütlevad, et kõik inimesed on põlisrahvad selles paigas, kuhu nad on sündinud. Indiaanihõimude algsed nimed tähendavad sageli lihtsalt inimest või inimest koos viitega elupaigale, nt kõrbe- või jõeinimesed.

Hästi tore on olnud näha, milline vahetu mõistmine tekib esimesest hetkest näiteks indiaanlase ja saami vahel või ka indiaanlase ja eestlase vahel.

Lilleoru juhatuse esinaisena tegeled Lilleoru uue õppe- ja külastuskeskuse ehituseks raha kogumisega - miks arvad, et selleks heategevaks otstarbeks on just indiaanlaste tarkused sobivad? Kuidas indiaanlaste maailmapilt suudab ühendada Lilleoru inimeste filosoofiat meie kõigi teiste argipäevaga?

Lilleorul on kokkupuude indiaani tarkustega selle paiga rajamisest alates, indiaani püstkoda sai üles pandud ja regulaarselt toimuvad tseremooniad sisse seatud 1999. aastal. "Indiaani tarkuste raamat", nagu ka teised Lilleoru kirjastuse poolt välja antud raamatud, lähevad kokku maailmavaateliste õpetustega, mida Lilleorus õpime ja ellu rakendame.

Indiaanlaste maailmapilt on hästi elulähedane, õpetused lihtsad ja üldinimlikud, tuletades meelde ennekõike inimeseks olemise ja elamise põhiväärtusi. Indiaani tipi ehk püstkoda oli üks esimesi pühakodasid, mis Lilleorgu püstitati ja ta seisab seal kui üks meie eluvaate avatuse sümboleid tänaseni.

Olen märganud, et paljudel eestlastel on huvi indiaanitarkuste vastu ja indiaanlastega tuntakse hingelähedust ning on ju meie rahvastegi ajalood sarnased. Erinevalt meie rahvausundist ja kultuurist, on indiaanlastel säilinud terve hulk suulist pärimust, mis nüüdseks ka kirja pandud.

Meid okupeeriti sakslaste poolt ajal, mil ka okupeerijad ise õieti kirjutada ei osanud ja need, kes ehk meie kultuuri vastu poolehoidu tundsid, ei olnud suutelised seda ometi kirja panema. Indiaanlastega läks ühtaegu nii paremini kui halvemini – neid hävitati ehk julmemate meetoditega, kuid nende juhtide ja vaimsete liidrite mõtted on säilinud tänaseks üleskirjutatud kujul. Äratundmist, et meie maailmatajumises on midagi väga ühist, kogevad ka mitmed Eestit külastanud indiaanlased.

Sulle kui Eesti ökokogukondade liikumise ühele asutajaliikmele peaks indiaanlastel olema samuti midagi anda või on selles osas meie ökomõtlemine neist juba eespool?

Eks looduse tundmine ja sellega suuremas kooskõlas elada katsumine käib sarnaselt igalpool. Looduslähedasi inimesi võib nimetada "indiaanlasteks omal maal" ja selliseid inimesi on Eestis õnneks küllalt palju.

Loodusrahvad teavad kogemuslikult, et kõik on elav ja omavahel targalt seostatud. Kõik algab austusest. Tänapäeva ökomõtlemine toob sama idee inimesteni, kelles see loomupärane looduslähedus vahepeal tänu kultuuurile kaotsi on läinud.

Indiaanlased teavad nii algupärase eluviisi kui viimase viiesaja aasta äärmiselt valusa ajaloo põhjal, et ellujäämise aluseks on kogukond, et oluline on tegutseda "meie", mitte "minu" heaolu nimel.

Kuidas haagivad indiaanlaste eluvaated sinu poolt praktiseeritava krija joogaga?

Mõlemal puhul on tegu praktiliste õpetustega sellest, kes on inimene, milles seisneb vaimne areng ja kuidas antud elu õnnelikult elada.

Kas rohkem kui sajand tagasi elanud peaaegu hävinud rahvaste pealikel on midagi öelda tänapäeva eurooplastele?

Elu põhiväärtused on samad eile, täna ja homme. "Indiaani tarkuste raamatut" lugedes võib selgelt märgata, et paljud sajand või kaks tagasi öeldud indiaanipealike sõnad kehtivad hästi tänagi, mis tähendab, et inimesed ei ole neid õppetunde veel sugugi omandanud…

Üks mu lemmiktsitaate "Indiaani tarkuste raamatust" võiks vabalt kuuluda misiganes rassi või rahva esindaja maailmanägemise aluspõhja. Sama tõde annavad erinevate sõnadega, kuigi alati mitte nii lihtsalt ja arusaadavalt, edasi kõik maailma usundid:

"Vaarisa, Suur Vaim, märka mind, palun, veel Maa peal ning võta kuulda mu nõrka häält. Sina olid esimesena, ning oled vanem kui kõik meie vajadused ja kõik meie palved. Kõik kuulub sulle – kahejalgsed, neljajalgsed, tuuletiivad, ja kõik elav rohelus. Sina oled seadnud nii, et terve ilma väed, nelja ilmakaare väed omavahel ristuvad. Oled pannud mind kõndima häid teid mööda ning ületama raskeid teid, ja koht, kus need teed omavahel ristuvad, on püha paik. Päevast päeva, igavesti, oled sa kõige olemasoleva elusäde." (Must Põder, siuu indiaanlaste teadjamees)

Autor: Aigi Vahing

Fotograaf: Mari Kadanik

Vaata ka: "Indiaani tarkuste raamat"

KOMMENTEERI!