Märt Avandi: Mul ei ole mingit kahtlustki, et tulnukad on olemas

 (1)

Su nägu kõlab tuttavalt finaal
Su nägu kõlab tuttavalt finaal, Märt AvandiFoto: Ilmar Saabas

"Mul ei ole isiklikke kokkupuuteid, kuid mul ei ole ka mitte mingeid kahtlusi, et nad on olemas. Mis kujul, mismoodi või kes - ma arvan, et inimese vaimne võimekus ei suuda üldse ette kujutada, mida tähendab tulnuklik eluvorm," rääkis näitleja Märt Avandi hiljutises intervjuus Raadio 2 lõunasaates "Eetris on Ingrid Peek".

Rasmus Merivoo "Tulnukas" on legendaarne kultusfilm! Ühtpidi võib seda võtta kui lihtsalt ühte nalja- ja noortefilmi, kuid teistpidi ta on ta Eesti kultuuriloos justkui mingiks koondarhetüübiks. Nüüd on sellest peaaegu kümme aastat möödas - kui sa vaatad tagasi "Tulnuka" peale, mis sa täna sellest filmist arvad?

Ma arvan sellest aina paremini, see on üks äraütlemata veider film. See, et ta kuidagi nii täpselt pakku tabas ja sellise kulutulena levima hakkas, see oli meile kõigile ikkagi väga suur üllatus. Seda ei osanud meist keegi unes ka näha, et ta sellise kõlapinna leiab. See oli ju ikkagi tudengifilm. See oli Rasmus Merivoo lõputöö. Eks ta sai selle eest oma hinde kätte, ma ei tea isegi, mis hinde ta selle eest sai... Vist ei saanud viitegi, ma võin eksida, aga minu meelest sai kolme. Ja siis läks mitu kuud mööda enne kui see internetis levima hakkas.

Seotud lood:

Selle asja võlu on ilmselt ka see, et meil ei olnud mitte mingisugust ambitsiooni, me tegime seda ikkagi tohutult lõbutsedes. Kõik see kuus-seitse võttepäeva, mis meil oli, olime ikkagi väga lõbusas seisundis kogu aeg. Seda oli tõesti väga tore teha ja ma arvan, et selles ongi see paku tabamise võti, et me ei tahtnud teha mingit erakordset teost vaid lihtsalt kukkus niimoodi välja.

See on küll üks film, millel tahaks näha seda "making of"-i - seda mis oli kaadri taga ja kuidas need killud sündisid ja ei sündinud.

Loe veel

Mingisugused kaadrid on sellest olemas ka, aga ükskord me läksime Indrek Ojari ja Ott Sepaga võtete vahepeal autosse sooja ja tegime seal telefoniga ühe filmi veel. Samalaadse, samal teemal, aga minu meelest veel parema. Minu arust oli see nii kohutavalt naljakas, vähemalt meil endil oli küll naljakas. Me lihtsalt kukkusime pooleks sellest suurest naerust. Filmisime seda Indreku telefoniga, tegime kõik valmis ja siis oli kõik hästi tore, aga siis Indrek kaotas oma telefoni ära. Seda filmi meie silmad tõenäoliselt ei näe mitte kunagi. Sellest on väga kahju.

Siin ka üleskutse lugejatele, et kui te leiate Indreku telefoni, siis palun tooge tagasi. Sellest võib saada Oscari lühifilmide kandidaat!

Kui mõelda filmi "Tulnukas" peale, siis kas see on aktuaalne ka tänapäeval? Kas see kõnetab ka praeguseid noori, teavad nad üldse seda teost? Kümme aastat on möödunud, uus nutipõlvkond on peale kasvanud.

Ma ei oska öelda, kas praegused noored (teismelised) seda filmi teavad, mõned kindlasti teavad aga vast enamus siiski ei tea. Aga kõnetab ta kindlasti, see ei ole kuhugi kadunud. Ma arvan, et seda filmi on vaadatud üle miljoni korra. Võimas. Igatahes on "Tulnukas" väga tähelepanuväärne film, aitäh Rasmus Merivoo, et sa selle julge sammu ette võtsid.

Kui me räägime tulnukatest, siis loomulikult ma ei saa küsimata jätta, et kuidas siis nende päris tulnukatega lood on: kas sa usud nö ufosid, on sul olnud isiklikke kogemusi, kokkupuuteid või vaatlusi?

Mul ei ole isiklikke kokkupuuteid, kuid mul ei ole ka mitte mingeid kahtlusi, et nad on olemas. Mis kujul, mismoodi või kes - ma arvan, et inimese vaimne võimekus ei suuda üldse ette kujutada, mida tähendab tulnuklik eluvorm. Meie kujutame neid ette ikka roheliste mehikestena. Samas see humanoidne ettekujutus võib olla üsna primitiivne, et ühel olendil on pea, jalad ja käed - see ei pruugi üldse nii olla. Võibolla me näiteks ei näegi neid, lihtsalt ei suuda näha. Ükskõik, kuidas see kõik võib olla, aga ma leian, et arvestades astronoomia praegust tohutu kiiret arengut ja seda, mida me kõik teame, juba siis oleks kuidagi üsna rumal mõelda, et ei ole. Minu meelest on see mõtteviis see, mis kinnitab nende olemasolu.

Jah, me oleme oma vaatenurga lõksus ja eeldame, et kõik peab ümber meie käima või isegi meile sarnane olema. Kui me otsime sellest hiigelsuurest kosmosest elu, siis me eeldame, et seal peavad olema otsitava maavälise elu jaoks samad tingimused kui meil siin planeedil. Aga selles suhtes meil on vedanud, et elame väga põneval ajastul.

Jah, selles suhtes ma olen täpselt sama meelt. Ma olen nüüd ka mõelnud, et meil on edasiseks kaks võimalust: kas me upume oma solgi sisse ära ja tapame üksteist maha, või siis jõuavad teadlased enne kusagile kaugemale ja kõrgemale, niimoodi, et me pääseme. Aga mulle tundub, et see võidujooks käib meil iseendaga.

Aga kas sa näed siis pääsemist niimoodi, et jätame selle solgi siia maha ja siis põgeneme, enne kui lained üle pea kokku löövad?

Ei, ma ei tea mismoodi see oleks, ma ei oska seda ette kujutada. Aga ma arvan, et mingi pöördeline hetk on loodetavasti meie käeulatuses, aga võibolla ka hoopis meie laste või lastelaste käeulatuses. Ehk siis tegelikult ikkagi väga lähedal.

Kui me mõtleme praeguse looduse olukorra peale, siis ma ei kujuta ette, mis siin võiks lahenduseks olla. Me võime loota muidugi teaduse peale, kes võib leiutada mingeid vahendeid, kuidas kogu seda prügi ja rämpsu ära neutraliseerida, või hoopis tulnukate peale...

Mina loodan igatahes tulnukate peale!

Tore kui tulnukad tuleks ja tooks meile tehnoloogiat, millega saab prügi ära koristada ja on korras. Aga see ei pruugi olla lahendus, sest inimese loomus on ikka sama. Selle üle on ju ka filosofeeritud, et otsime siin eksoplaneete ja üle tuhande on neid registreeritud, aga ilmselt on neid miljoneid ning inimkond lendab tulevikus sinna, tänna ja kolmandasse kohta ja teeme kolooniaid. Ja miks me peame siis jälle reostama, raiskama ja siis edasi pürgima. See on tegelikult võti kui sa rääkisid inimese vaimsest võimekusest - tuleks mõelda hoopis, kuidas seda arendada.

Kuidas ise jõuaksime uute taipamisteni ja areneksime inimkonnana edasi.  

Mulle tundub, et inimkonnana me ei ole ikkagi veel arenguvõimelised. Väga väikesed rühmad on võimelised arenema. Kui me ikkagi elame maailmas, kus kõige tsiviliseeritum ühiskond - Tiibetis - lihtsalt tallutakse jalge alla ja kui Hiina valitsus mõistab hukka Obama kohtumise dalai-laamaga, lihtsalt sellepärast, et dalai-laama õhutab nende sõnul vägivalda - siis see on midagi nii absurdset või jaburat, et millest me siis üldse räägime! Mismoodi sellele vastu vaielda või mis retoorikat üldse kasutada, sest see on nii jabur, et see teeb kõnevõimetuks tegelikult.

Ja kas see üldse ongi võimalik. Sest kui mõelda Hiinale, kus on miljard inimest, keda haldab, mõjutab ja suunab üks propagandamasinavärk...

...siis tuleb ikkagi kurvalt tõdeda, et inimkonnana me ei ole ikkagi arenenud mitte kuhugi.

Millal siis tuleb maailma rahu ja kuidas me selle võiksime saavutada?

No kui tulnukad tulevad!

Aga on ka teooria, et nende ilmumist kasutatakse hoopis inimkonna alistamiseks ja meiega manipuleerimiseks. Meid hirmutatakse, et tulnukad tulevad meid ründama...

No just, see on ka see sama teema jälle, et iseenesest mõistetavalt tulevad tulnukad meid ründama ja maha tapma - see on ka üks naljakas vaatenurk. Hollywoodi filmid ju enamasti seisnevad selles, et tulevad pahad tulnukad ja nendega peab sõdima. Nendega tuleb kohe võitlema hakata, rängalt.

Märt Avandiga ajas juttu Ingrid Peek, toimetas Katrin Oidra

Kuula tervet intervjuud Märt Avandiga Raadio 2 lõunasaatest "Eetris on Ingrid Peek"

KOMMENTEERI!