Ingrid Peek: reaalne utoopia

 (7)

Ingrid Peek: reaalne utoopia
Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" autor Ingrid PeekFoto: Liisa-Triin Vurma

Utoopia on hüpoteetiline ideaalriik või ideaalne ühiskond. Termin, mis kreeka keeles tähendab mitteeksisteerivat kohta, pärineb 16. sajandi algul Inglismaal elanud filosoofi, kirjamehe ja poliitiku Thomas More'i samanimelisest teosest. Utoopia vastandiks on düstoopia.

Uue millenniumi saabumisel paavst Johannes Paulus II poolt pühakuks ning riigimeeste ja poliitikute taevaseks kaitsjaks kuulutatud Thomas More'i utoopia jääks meile ilmselt veidi piiratuks ja jäigaks, ehkki orjapõlve naudivad tänapäeval paljud lausa vabatahtlikult ning võimalik, et nii mõnigi ületöötanud karjäärinaine unistab hubasena tunduvast koduperenaise rollist.

Loe veel

Kui aga utoopia ideest inspireerituna natukene fantaseerida, siis ilmselt suudaks ka kõige tavalisem inimene ette kujutada elu, mis ei põhjusta talle pidevaid kannatusi, vaid hoopis rõõmustab oma õnnelikkuse, rahu, vabaduse ja loomingulisusega. Ühiskonda, mis on ühtne, nagu nimigi viitab, ja baseerub eetiliselt kõrgetel väärtustel ja arukal jätkusuutlikkusel. Argielu, millel on ka mingi mõttestatud eesmärk ja loominguline eneseteostus, koos kogukonna ja seega ka iseenda heaolusse rõõmuga panustamisega. Lapsi, kes õpivad läbi loomingulisuse, mängu ja heade eeskujude, kuidas ehitada ühtsusel, hoolimisel, teadlikkusel ja kestlikkusel põhinevat elu ja maailma, kus nii nad ise kui ka nende lapselapselapsedki saavad kui mitte täieliku eneserealisatsioonini jõuda, siis lihtsalt õnnelikult ja tervelt elada.

Seotud lood:

Elu alus on loodus, mitte majandus

Enne kui inimestel ei teki tõeliselt sügavamat taipamist, et me oleme kõik üks omavahel ühenduses olev tervik, muutust paremuse poole loota pole. Kes meist siis ei teaks ütlust, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib põhjustada tormi teisel pool planeeti - aga kahjuks tundub see olevat enamuste jaoks lihtsalt üks kena kõnekujund, mille sügavam tähendus ei näi kohale jõudvat.

Muidu me ju saaks aru niivõrd elementaarsest asjast, et Jaapani tuumajaamast Fukushimast lekkiv radioaktiivne saaste, mis on jõudnud juba Ameerika rannikule, jõuab peagi läbi toiduahela meie organismi tapma, samamoodi, nagu tulevad mere-elukate kaudu meie kehasse tillukesed plastikuosakesed. Või mõistaks iga elav inimene seda, et kui pole enam värsket õhku, mida hingata, siis on üsna kiire teispoolsusesse minek ning ei suhtuks planeedi kopsude maha raiumisse külma kõhuga nagu mingisse paratamatusesse, mis lihtsalt juhtub majanduse elavdamiseks. Iga Homo sapiens ehk arukas inimene loobuks paar korda nädalas mõnest vorstiviilust ning annaks valitsustele teada, et ei ole okei Amazonase vihmametsa hävitada ja sinna asemele Monsanto GMO-maisipõllud teha, et saaks loomatööstust nuumata, et saaks kolm korda päevas liha vitsutada ja ülejäänu ära visata. Samal ajal, kui miljardid maailmas on endiselt näljas. Arukas inimene taipaks ka seda, et Indoneesia vihmametsade mahapõletamine korrumpeerunud palmiplantaatorite poolt ongi "kuritegu inimkonna vastu", nagu seda on nimetatud, ning annaks teada, et ka see ei ole okei, teeks teadlikke tarbimisvalikuid ja ei ostaks mitte kunagi ühtegi palmiõli sisaldavat toodet.

"Materialism on ebapraktiline. See on lühinägelik ressursi raiskamine hetkekasumi nimel," lajatas Tarmo Urb. Mõistame ju, et majandus ei saa sellisel viisil lõputult kasvada. Aga konsumeristliku süsteemi sõltlastel pole soovi muutuda, mugavam on silmad kinni pigistada, siis ehk säilib ettekujutlus, et meie mulli see lähenev globaalne kriis vast ei ulatu.

Kõik on üks

Arukas inimene saab aru, et mingil peenemal, sügavamal, olemuslikul ja teadusaparaatidega veel mittemõõdetaval tasandil mõjutame me kõik kõike. Füüsilisel tasandil on see kogu ökosüsteem. Mõtte- ja tundetasandil on see meie infoväli ja teadvus. Kogu vägivald, mida me endast maailma välja saadame, on otsapidi suunatud meie endi vastu. Kuidas saab siis õigustada sõdu, ikka veel, ajastul, mil me käime Kuul ning tegeleme nanotehnoloogia ja tehisintellekti arendamisega. Kuhu sumbus selle kõige käigus meie enda tõeline, tervikpilti tajuv intellekt?

Aga ometigi ei tee me midagi, enne kui see meie tagumikku ei torgi. Ja kas siiski. Meie oma valitsejad üritavad meile parasjagu selgeks teha, et elu alus on majandus, et sellega põhjendada meie ühe suurima väärtuse ja tulevikuressursi - looduse - kiireks papiks kütmist, sõna otseses mõttes. Ajada põlislaaned põlevkivikateldesse on 21. sajandi algul kosmosejaamal Maa täielik absurd. See on rumal, lühinägelik ja ahne.

"Alles siis, kui viimane puu on maha raiutud, viimane jõgi saastatud ning viimane kala püütud, suudate te päriselt mõista, et raha ei kõlba süüa," hoiatas indiaanipealik, kelle jaoks oli elementaarne seitse põlve ette mõelda.

Elu alus pole mitte majandus, vaid loodus. Inimene on looduse osa - mitte looduse kroon, vaid me sisaldume looduses, me oleme ise loodus ja koosneme loodusest ning ilma looduseta pole meil elu. Kui meil pole õhku, vett ja süüa, siis me sureme. Need on elu alustalad, dr. Watson. Inglise atmosfäärikeemiku ja teaduse populariseerija James Lovelocki Gaia teooria sellest, kuidas meie planeet on üks ühtne tervikorganism, pole mitte pelgalt huvitav teooria, vaid reaalsus.

Radikaalse muutuse aeg

Me näeme, et maailm on kriisi lävel, et mitte öelda juba otsapidi ummikus, aga ometigi ei toimu globaalset muutust. Kas me "kõrgtsivilisatsioonina" ei suuda tõesti jõuda selleni enne, kui käes on totaalne kriis ja häving, et siis selles düstoopias madmaxilikult mürgitatud tühermaadel nottida ja "raha nosida". Milleks vajuda tagasi kiviaega ja kaosesse, kui on võimalik nüüd kohe üles ärgata, seda kõike märgata, teadvustada, võtta vastutus ja muuta.

Inimkond justkui ei taha suureks kasvada, vaid jäädagi edasi samamoodi mõnusalt teismeikka tiksuma - oled juba kõva tegija küll ja käid peol laiamas, aga samas vangi veel oma pättuste pärast ei lähe, vanemad vastutavad. Aga kes on meie vanemad...?

Inimene 2.0 ehk sisemine revolutsioon ja inimteadvuse renessanss

Elu näitab, et välisel viisil maailma muutmine on praeguse inertse tarbimis-ahnusemassiivi vastu ilmselt küll võimalik, aga üliraskena tunduv ülesanne. Paljude inimkonna oluliste teadlikkuse õpetajate meelest on see mõttetu viis asju muuta. Krishnamurti räägib radikaalsest sisemisest revolutsioonist, mis on ainus viis vabaneda ja muutuda, läbi Castaneda raamatute soovitab Mehhiko šamaan-nõid Don Juan nihutada oma maailma kokkupanemispunkti, mille tagajärjel muutub ka meie reaalsus. Osho, Tolle ja paljud teisedki räägivad meie teadvuse uuest kvaliteedist, uue konfiguratsiooniga teadlikust inimesest, kes suudab mõista ja tajuda tervikpilti, mis on ainus viis edasiviivaks arenguhüppeks ja reaalseks globaalseks muutuseks.

Teadliku muutuse kunsti õpetaja Ingvar Villido rääkis hiljuti upgrade'itud inimesest - tema sõnul on see uus paradigma, täiesti uus platvorm, mitte lapitud vana, millelt eneserealisatsiooni liikuda ning ka maailma muuta. Inimene, kes valitseb ja juhib ise oma elu, mitte ei lase sise- ja välismaailma ilmingutel oma maailma kujundada. Inimene, kes kannab vastutust, loomulikult. Inimene, kes on teadlik ja elab iseendana. Selleks, et Uue Atlantise või Venus Projekti või Maapealse Paradiisi või Uue Ühiskonna loomine õnnestuks, peab kõigepealt tekkima teadlik inimene, Homo prudence, valgustunud inimene.

Autor: Ingrid Peek, Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" autor

Kuula saateid "Hallo, Kosmos!" arhiivist ning Raadio 2 eetrist neljapäeviti kell 20 ja pühapäeviti kell 14, seikle küberkosmoses hallokosmos.ee

Kolumn ilmus Telegrami kolmandas, veebruarikuus ilmunud paberajakirjas, mille seekordse sisu kohta uuri lisa kodulehelt www.telegram.ee.

Ingrid Peek osaleb ka laupäeval, 26. märtsil kell 12.35 Salme kultuurikeskuses toimuva Telegrami konverentsi vestluspaneelis "Sõnavabadus ja vastutus". Uuri konverentsi programmi kohta, kus esinevad Saale Kareda, Reet Raus, Oleg Pissarenko, Jaanus Nurmoja, Helle Kaasik, Meelis Raiend, Kalev Rajangu, Hando Tõnumaa ja teised, kodulehelt www.telegramikonverents.com

KOMMENTEERI!