Head teed tähtede taha, Mikk Sarv!


Mikk Sarv - november 2016
Mikk Sarv, novembris 2016Foto: Sven Arbet

Täna, 6. aprillil 2018 lahkus meie seast armastatud pärimusekandja, õuesõpetaja, regilaulik ja mitme muu ameti kandja Mikk Sarv. Avaldame südamest kaastunnet Miku perele ja lähedastele ning soovime talle kerget ja helget teed valgusesse, tähtede taha!

Mikk Sarv (10.08.1951 - 6.04.2018) oli bioloog, mõtiskleja ja rahvapärimuse uurija, regilaulik ja rahvaluuleteadlane, maaelu aktivist ja loodusemees, kes propageeris õues õppimist ja tegeles aimelise šamaaniteraapiaga. Ta oli õppinud Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat, Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandust ja lõpetanud Tallinna Ülikooli haridusteaduse magistrikraadiga aastal 2012.

Ta töötas kirjandusmuuseumis vanemteadurina, oli Eesti Looduskaitse Seltsi Tartu osakonna juhataja, Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituudi insener, Eestimaa Looduse Fondi kogukonnametsanduse projektijuht ja Koola-Saami projekti ekspert. Ka tegutses ta draamanäitlejana Vanemuises, oli muusikaalajuhataja Viljandi teatris Ugala ja Tallinnas Nukuteatris ning õpetas Viljandi Kultuurikoolis rahvapärimust. Ta kuulus arvukatesse seltsidesse, alates Looduskaitse Seltsist kuni Vabahariduse Õpetajate Seltsi ja Eesti-Saami Ühenduseni, mille asutajaliige ta oli. Ta tegi ETV-le õuesõppimisest saatesarja "Õpiõu!".

Seotud lood:

Nelikümmend aastat tagasi asutas Mikk Sarv koos kaaslastega regilauluansambli Hellero, lõi muusikat Rein Marani loodusfilmidele "Üheksavägised", "Otsi looduses liitlast", "Laanetaguse suvi", "Euroopa naarits", "Varjuelu", "Sookured", "Nõialoom" ja "Tavaline rästik".

Mikk Sarv tegi raadio- ja telesaateid põlisrahvastest, loodusest ning rahvamuusikast. Ta õpetas ka Michael Harneri tuumšamanismi meetodi kursuseid.

Teda on tunnustatud Ida-Virumaa Külade Esinduse auliikme tiitliga (2000), Valgetähe medaliklassi teenetemärgiga (2001), aastal 2004 Maalehe laureaadi tiitliga ja ühenduse Vaimuvalgus aasta tegija tiitliga.

Mikk Sarv on tõlkinud õuesõppe teemalisi teoseid ja kirjutanud mitmeid raamatuid: "Rahvakalendri tähtpäevad" (1987), "Külavanema käsiraamat" (2001), "Ilmasilmaja" (2005), "Suur Koolilaste Mälumäng" (2012), "Sõna jõud" (2012), "Suur Koolilaste Mälumäng" (2013), "Hellero - Tartu vaimu särin" (2014), "Kuu" (2015), koos Kristel Vilbastega "Iseendast algav sugupuu" (2017).

Mikk Sarve vanaisa oli matemaatik Jaan Sarv, isa Hans Sarv, vennad Tõnn Sarv ja Heno Sarv, abikaasa Kristel Vilbaste, lapsed Kaur, Lill ja Ann Aotäht Sarv.

* * *

Loe veel

Meenutuseks ja mälestuseks mõned mõtted Mikk Sarve intervjuust Alkeemiale aastal 2011

Sageli inimesed määratlevad end läbi enda elukutse. Kellena sa ennast määratled, kes sa oled? Mis tööd sa teed?

Mina olen ikkagi õpetaja ja koolitaja. Muidugi olen ma teinud erinevaid asju, ülikoolis õppisin bioloogiat, ka diplomil on mu erialaks bioloogia. Kuid enne diplomi saamist liikusin edasi metsanduserialale, sealt edasi hoopis teatriga tegelema, muusikaalajuhatajaks. Enne seda jõudsin looduskaitse alal töötada - Karula rahvuspargi esimene variant maastikukaitsealana on minu sõnastatud.

Vahepeal olin Siberis, Tartu Ülikooli poliitökonoomia kateedris lepingulise töö raames tegin looduskaitselisi hinnanguid.

Hiljem tuli Viljandi kultuurikool. Seal õppisid tol ajal peamiselt maalapsed. Neis oli niipalju ehedust ja loovust, et mitmed kavad, mida nad tegid, on siiamaani meeles. Nendega koos hakkasin tegema indiaani-kavasid. Igal aastal tähistasime 19. aprillil rahvusvahelist indiaanipäeva, õppisime, muidugi nootide järgi, erinevate indiaani hõimude muusikat ja tõlkisime lugusid, erinevate folklooripäevade raames jällegi kasutasime hõimurahvaste muusikat ja jutte. See oli rikas ja põnev aeg. Edasi viis mu tee Tallinnasse, olin seal õpetaja, Vanalinna hariduskolleegium oli moodustamisel ja vanalinna muusikamajas esimeste klassidele olin pärimusõpetaja. Ka maale elama minnes õnnestus olla õpetaja, sealt edasi algas nii-öelda kursuste õpetaja-koolitaja tee, tihe side saamidega.

Kursused, mida saamidele tegime, olid eesmärgiga anda neile tagasi põline vaimukulutuur, et nad ei häbeneks oma traditsioone. Seda aitas õpetada Jonathan Horwitz, šamanismi õpetaja, USA-st pärit ja seal Michael Harneri juures õppinud antropoloog. Nüüd olen 15 aastat neid kursuseid õpetanud: nädalavahetuse algkursus annab ettekujutuse, kuidas omandada põhiteadmised või põhioskused šamanismis. Šamanismis on keskne selgelt sõnastatud küsimus ja vastuste saamiseks tehakse meelerännakuid teisenenud meeleseisundis vastavalt küsimusele kas alumisse ilma ehk maa sisemusse, et leida jõudu, terviklikkust, väge, tuge, toekust või ülemisse ilma, kui on vaja otsustada, mingit nõu saada. Vastus küsimusele ja lahendus saadakse enamasti loona, mis abivajaja elu muudab.

Alumises ilmas inimesed reeglina kogevad kohtumist oma linnu-või loomakujulise vaimabilisega, ja ülemises ilmas tihtipeale inimkujulise õpetajaga. Tundub nii ürgne ja arhetüüpne olevat selline teisenenud meeleseisundis maailma tajumine, aga seda võib ka seletada: tõepoolest maa on see, kust me oma keha olema saanud, kust me oma toidu saame ja kuhu me ka oma keha jätame, see on selgelt tajutav toetajana. Samamoodi taevas on otsustaja, kui ikka vihma sajab ja on külm ja pime, siis on see otsustatud. Ja eks ole ju tänase päevani tõsi see, et maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega.

Millised on Eestis enda vanad praktikad? Kas on samuti kasutatud neid teisenenud meeleseisundeid? Ehk on selleks näiteks regilaulu rakendatud? Või on mingid teised riitused? Räägitakse ka sellest, et Eestis on oma väga tugev nn feng shui, teati täpselt, kuhu mis maja taluhoovil ehitada, saungi oli alati õige koha peal.

Ju see saun ka vahel valesse kohta sattus, aga muidugi püüti panna ikka õigesse kohta. Eestis on hästi palju põnevaid jälgi mõlemast - nii sellest feng shuist, mida küll nimetaksin tuuleks ja vooluks, kui meelerännust, aga teaduslikku paikapidavat tõestust on suhteliselt raske leida. Meie regilauludes on hämmastavaid kokkulangevusi Loode-Ameerika rannaindiaanlaste vaimulaeva tseremooniaga. Vaimulaeva tseremoonia oli ühine meelerännak kas siis kellelegi kogukonnaliikme tervise tagatoomiseks või lihtsalt teisenenud meeleseisundis maailma tunnetamiseks. Paralleeliks võiks ka nimetada Kalevipoja lennukiretke maailma otsa. Vaimulaeva rituaali saatva laulu rütm Loode-Ameerikas on täpselt samasugune nagu regilaulu rütm, eestikeelse laevamängusõnadega võib seda täielikult asendada. See sama laulumäng, laevamäng kirjeldab, kuidas laev sõidab teise reaalsusesse - sõua laeva sinna maale, kus need kured kulda joovad, kured kulda, kanad karda, haned haljasta hõbedat, vares vaskista rahada.

Nagu paljude selliste lugudega, neid mängiti jõuluajal, neid mängisid vanad, neid mängisid noored, ja just mängu kaudu valmistuti maagilisteks talitusteks ja toiminguteks. Hiljem nende maagiliste toimingute otstarve ununes, neid enam ei kasutatud, alles on jäänud see mänguline pool, tunnistajaks sellest, mis kunagi oli. Kui mõtelda feng shui ja Hiina I-Ching ennustussüsteemi peale, kus iga olukorda tuleb hinnata neljast aspektist, kas see on valge või pime ja kas ta on muutuses - valgenev või pimenev, siis Eestis on oma paralleel täitsa olemas. Heinakõrrest küüntega tähikut kokku tõmmates küsitakse ju ka - kukk või kana, noor või vana. See on ju sama - mees või naissoost, noor tähendab püsivat, vana hääbuvat, teisenevat ja muutuvat. Samuti on kaheksa ilmakaart olulised nii meil kui Hiina kultuuriruumis.

Selliseid telgi võib meie pärimustes leida päris palju. Kõik, mis on olnud mujal maailmas, on kindlasti olnud ka Eestis, ei ole mingit põhjust, miks šamanismi või muid teadmisi Eestis poleks pidanud olema. Regilauludes oli sageli kirjeldus teise ilma rännakust, kirjeldusi võib leida ka muinasjuttudest. Lugudes kirjeldati ka seda, kuidas sa pead käituma, kuidas tänama. Kuidas sa pead olema oma eesmärgis kindel - meest sõnast, härga sarvest, sul peab olema rakendus, kui midagi teed, siis lõpuni - neid viiteid on palju.

Kas sa oled ise kogu aeg olnud oma sidet tundnud looduse ja juurtega või on see mingi aeg, mingis vanuses tekkinud?

See tõmme on ikka kogu aeg olnud. Kui side nõrgaks jääb, tuleb see juhuste kaudu väga jõuliselt tagasi. Ülikooli päevil olin erinevates teaduskondades õppimas, samal ajal teatris, nii et mingi aeg jooksiski mõte kokku. Võtsin akadeemilise puhkuse ja läksin Karula metskonda raietööliseks. Kolmveerand aastat elasin Karula metsades, see oli hästi imeline aeg. Kui ma seal kännu otsas vilepilli mängisin, siis tulid põdrad ja jänesed kuulama.

Peab mainima, et see kõlab küll nagu muinasjutt.

Tegelikult see ongi nii, et me satume ju nii harva päriselt loodusesse. See, mida ma kõigi nende aastate jooksul kogenud olen, on andnud teadmise, et loodus on väga avatud ja meist huvitatud. Nii nagu meie läheme loodusega kohtuma, nii tuleb ka loodus meiega kohtuma. Seda õpetame me ka šamaanikursustel. Iga inimese jaoks on teatud paigad, mis igatsevad inimest. Kui inimene sinna jõuab, siis need paigad hoiavad meid, toidavad meid ja igatsevad, et me sinna tagasi tuleksime. Mõnikord on see lausa samamoodi, nagu näiteks maavanaemad meid muudkui ootavad ja ootavad, et siis meile laud katta.

Kui inimest pole enam olemas, siis võib tema asemel meid olla ootamas mägi, kallas, ükskõik mis koht, selle paiga vaim. Ootavad, et keegi meist ometigi tuleks! Ja kui inimene lõpuks tuleb, toidavad nad oma jõu ja väega, et ta igaveseks sinna jääks. Nende kohtade juures tasub käia, neid korrastada, nendega kõneleda, nende eest hoolt kanda, tasapisi neid juurde avastada, nagu sõprugi juurde avastatakse.

Puude istutamine, allikate puhastamine, kivikalmete korrastamine ja muu selline - sellega tekib hoopis teistsugune taju. Neid paiku on muidugi ka linnas. Ma olen tihti oma koolitustel inimestel palunud 15 minuti jooksul leida üles see paik, mis teda kutsub. Ja vaid paaril korral, kui inimene on väga katki või segamini, ei ole ta seda lihtsalt leidnud. Tavaliselt aga seda probleemi pole.

Ükskord oli väljas 15 kraadi külma ja terav tuul, aga inimesed leidsid sellise paiga, kus nad tahtsid 45 minutit olla ja tulid ikka soojusest õhetavana tagasi - see paik kaitses ja hoidis neid sedavõrd palju. Sellest tulekski lähtuda loodusega suhtlemisel, see suhe on interaktiivne, kahepoolne. Mitte mina ei otsi ainult paika, vaid loodus otsib ka mind. Leida tuleb mõlemapoolne tõmme. See kehtib nii inimeste, kui ka loomade, lindude, taimede puhul. Ega ei ole ju nii, et kõik linnud on kajakad - igaüks on neist omaette isiksus. Elu on lõputult arenev, elusolenditena oleme kõik üksteisega seotud, meil on üksteiselt küllaga õppida ja see õppimine on põnev!

Kas seda võiks nimetada ka omamoodi looduse või loomade kõne mõistmiseks? Kas sa räägid nende keelt?

Jah, sa võid küsida mõne puu käest oma probleemile lahendust ja need mõtted, mis sulle pähe tulevad on hoopis teistsugused kui need, mis tuleksid toas lage põrnitsedes. Ja miks mitte anda siis selle hea mõtte autoriõigus puule!

Kas sa suhtled ka loomadega?

Jah, mitmel erineval moel. Nii meelerännu teel, kus nad on vaimabilised kui ka nende loomadega, mis s i i n planeedil olemas on.

Mul on mõnel korral olnud võimalik oma hobuste või koeraga väga otseselt suhelda, nii, et tõesti me mõistame üksteist ja suudame üksteisest aru saada. Ja siis ma imestan, et miks see alati ei toimi. Kas selleks on vaja mingit erilist meeleseisundit, mis on selle eelduseks? Need on olnud väga erilised hetked...

Eks see ole tihtipeale nii, et kui sa oled mõnes äärmuslikus seisundis - ääretult rõõmus, ääretult kurb, siis läheb justkui mingi sein eest ära. Kui sa oled sügavas leinas, võib loom tulla su juurde ja lohutada sind. Sama teevad ka lapsed. Võiksime inimestena üldse õppida rohkem teiste jaoks olemas olemist, kui näed, et inimene on hädas, mine juurde ja kallista teda. Vahest piisab sellestki.

Me kõik oleme loodud üksteist toetama, üksteist aitama. Kui suuta seda seisundit hoida, sügavat kaastunnet ja hoituse tunnet, siis on siit juba lihtne edasi minna.

Ja oma ego peab sel hetkel kaduma.

Jah, õige, teinekord võib mõne rohukõrre ego olla palju olulisem kui iseenda oma!

Kas oskus suhestuda ja suhelda loodusega on meis kõigis olemas? Või oleme linnainimestena selle minetanud? Et uus põlvkond, kelle väärtushinnangud, elukohad ja rütm on teistsugune, ei saagi sellega enam hakkama?

Ma arvan see kõik tuleb tagasi. Ma küll ei söendaks ütelda, et seda enam ei ole ega tule. Muidugi on linnatingimustes asjad teisiti. Hakates loodusega suhtlema, suhtlevad nad vastu. Näiteks võib kotkas tulla sulle uhkusega oma poegi näitama, kui sa oled temaga eelnevalt sõbraks saanud, minu ja minu sõpradega on seda juhtunud.

Me peame olema õnnelikud, et meil on selline keel, mis meile seda ühtsust looduga meelde tuletab. Ühelt poolt oleme seotud tähistaevaga, mis on oluline, seda nimetame TÄHTsaks, raamatuid loeme samuti TÄHTede abil, TÄHED ja TÄHIStamine on sõnad, mis loovad tiheda sideme kõrge taevaga. Teine side on meil puudega. Ütleme, et tulid minu JUURde; kui oleme üksteise lähedal, ütleme, et oleme üksteise JUURES. Kui lähed kaugele, siis ütleme, et sa PUUDud, nagu sa oleksid puude sekka läinud. Need asjad on meile nii ihu lähedal, et me enamasti ei mõtle selle peale, samas sellised asjad mõjutavad meid siiski.

Kui mõnel koolitusel palun inimestel mõelda mõne puu peale, mis neile jõudu annab ja neid kaitseb, nimetatakse palju erinevaid puid - tammest karusmarjapõõsani. Samal ajal, kui inimesed puude peale mõtlevad, muutub ka ruumis õhustik, ruum läheb soojaks, inimesed hakkavad õhetama, võtavad kampsunid seljast. Ühte konkreetset püha puud polegi võimalik nimetada, kõik puud on olulised, igaüks meistki on erinev, isemoodi isiksus, kel on erinevad toetajad. See on iseloomulik ka šamanistlikule kultuurile, me peame igast ühest lugu sellisena, nagu ta on. Ei saa öelda, et üks puu on parem kui teine. Seda sama vahet ei saa me ka inimeste puhul teha.

Mis on looduse suurim looming?

See iseorganiseerumise võime, võime end ise tervendada.

Noored kolivad sageli linnast maale - mis on sinu soovitus, kuidas hakata nn algajana loodusega suhtlema, leidma oma juuri, vanu kombeid ja traditsioone? Kas seda on üldse vaja?

Linnast maale kolides ei ole kindlasti lihtne. Tekib terve rida takistusi, pole kasvõi nurgapealset kohvikut, kuhu sõpradega juttu ajama minna. Meie riigis on teenindus kõik suunatud linna. Tuleb paljuski ümber harjuda. Tuleb arvestada, et võib lumme kinni jääda, et elekter võib päevi kadunud olla. Tuleb mõtelda iseseisvate energiaallikate, tuule- ja päikeseenergia peale, et saada kätte vett ka siis kui elektrit pole. Samas on võimalus näha vaimustavat tähistaevast, mida linnakuma ei varjuta. Suhelda loomadega. Näha loodust kogu tema võlus.

Jaga meile palun mõtteid, kuidas ise end aidata. Kuidas sa ise end ise hoiad ja aitad?

Niipea, kui midagi hakkab korrast ära minema, pean minema kõndima. Kõndimine annab hästi palju. Laulmine on minu jaoks kindlasti üks abivahend, isegi võib-olla mitte laulmine, vaid häälitsemine, kus viisid hakkavad end ise kaasa vedama. Samamoodi pillimäng, näiteks trummi löömine. Inimeste õpetamine on samamoodi köitev, see mitmekordistuv jõud ja vägi, mis tekib, on lummav. Tantsimine annab ka jõudu. Vees olemine, loomade lähedal olemine. Raske ongi öelda, mis on põhiline.

Nüüd üks päris intrigeeriv küsimus: kas ussikuningas on olemas?

Ma arvan, et ussikuningas on olemas juhul kui sa usud, et ta on olemas. See on kõige tähtsam. Ma ei usu objektiivsesse olemisse, see tähendab, kas väljaspool minu tajumist, minu olemist on midagi. On öeldud, et lugude rääkijaid ei tasu võtta tõsiselt, sest nad ei räägi tõtt. Samas tuleb lugusid kuulata hoolikalt, sest seal on tõde sees. Kuniks sa pole ise oma meelerännakus või metsateel ussikuningat kohanud, tasub neid lugusid meelde jätta, sest mine tea - ehk kunagi satud kokku temaga. See, et ussikuningas näiteks minu jaoks on olemas, ei tähenda, et ta sinu jaoks peaks olemas olema.

Kas sa valdad mingit võlukunsti?

Igatahes! Minu kõige võimsam võlukunst ongi ehk inimeste lummamine. Just eile, ühel kirikukontserdil tundsin, kui inimesed kontserdi lõpus tõusid püsti ja aplodeerisid, et olen võlumisega hakkama saanud. Õhina õhutamine, inimeste vaimustamine ongi võlumine.

Mikk Sarve intervjueerisid "Nädala Alkeemiku" rubriigi jaoks aastal 2011 Kaia-Kaire Hunt ja Kairi Rebane

Loe ka Mikk Sarve lugu "Kes me eestlastena siis ikkagi oleme?"

Kuula Mikk Sarve ka Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

4.09.2011 Mikk Sarv pärimuskultuurist, šamanismist, ilmaelust ja paljust muust
28.04.2013 Mikk Sarv täherahvas eestlastest kosmonautikapäeval
10.03.2016 Mikk Sarv Kuust, Maa küljeluust
1.06.2017 Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste iseendast algavast sugupuust

Kuula Mikk Sarve jutustamast metsamõnust, juurdumise hüvedest, ristirahva tuulekaartest ja muusikast muinaslugudes Ööülikoolis.


Avaldame kaastunnet Mikk Sarve perele ja lähedastele ning soovime armastatud pärimusekandjale head teed tähtede taha!


KOMMENTEERI!