Eeva-Liisa Vahtra: loomine ehk võimalus Uue Inimese tulekuks



Eeva-Liisa Vahtra: loomine ehk võimalus Uue Inimese tulekuks
Eeva-Liisa VahtraFoto: Fred-Erik Kerner

Me oleme midagi unustanud, totaalselt unustanud. Nagu lapse, kes kõigest hingest soovib, et me teda lõpuks märkaks ja talle tähelepanu pööraks. Me oleme unustanud ühe väga tähtsa osa sellest, mida tähendab olla inimene.

Inimene füüsilises reaalsuses, mida paljud meist tajuvad kui suurt ja elutut süsteemi, mille armutud seaduspärasused ja mehhanismid dikteerivad, kuidas me hakkama saame ja mil viisil me elama peame. Oleksime justkui automaatpiloodil passiivsed ellujääjad. Alates hetkest, mil sünnime, hakkavad meie esmased hooldajad ehk vanemad meid oma tunnete, mõtete ja arusaamiste kohaselt kasvatama. Seda võib julgelt nimetada ka programmeerimiseks. Ühiskonna tavade, kommete ja reeglite järgi toimub kasvava lapse igapäevane kohandamine ja muutmine - mis on mis, kes on kes, mis on hea ja halb, kuidas midagi tehakse, mis on viisakas ja nii edasi. Meie hooldajad teevad seda kõike enamikul juhtudel parima oskuse kohaselt. Ja kuidas siis veel? Ka neid on kasvatatud ja koolitatud, ja positiivsete kavatsustega antakse teadmised edasi. Nii taasluuakse seda maailma iga päev. Täpsemini üht versiooni maailmast.

Siinsest põgusast sissejuhatusest tõstatub minu edasine arutlus. Kas me saame ikkagi aru, millises maailmas me eksisteerime? Sellele küsimusele on palju erinevaid vastuseid, erinevaid vaatenurki, lähenemisi, mida inimkond on aastatuhandete jooksul loonud, arendanud, jaganud ja järeltulevatele põlvedele edasi andnud. Inimene on alati olnud uudishimulik, tugeva sisemise tungiga uurida ümbritsevat, areneda ja õppida läbi kogemuste. Aga küsimuse juurde tagasi tulles..mis on selle reaalsuse olemus, mida me enda ümber tajume? See on kvantmaailm. Me elame kvantreaalsuses. Mida ma selle all mõistan? Et reaalsus tekib vaatleja olemasolul. Meie ise, meie fookus ja vaatepunkt on see, mis meid ümbritseva loob, sõna otseses mõttes. Siit edasi ja täpsemaks minnes - mille me siis unustanud oleme? Oma väe ja oskused. Inimene on looja. See tähendab eelkõige seda, et inimese tunded, mõtted (sealt edasi sõnad ja uskumused) ja fookuspunkt loovad teda ümbritseva reaalsuse. Ükskõik kuhu konkreetsel ajahetkel pöördub tähelepanu ehk fookus, sinna läheb ka energia, mis võimaldab objektidel ja subjektidel siin reaalsuses manifesteeruda, eksisteerida ja areneda. See energia on loomeenergia. Mida see laiemat pilti vaadates tähendab? Et me oleme läbi individuaalsete perspektiivide selle maailma kollektiivselt loonud.

Loe veel

Seotud lood:

Tähtsaim seadus

Selle imedemaailma kõige domineerivam seadus on külgetõmbeseadus. Lühidalt - millele annad energiat, seda ka saad ning milline oled, seda ka tõmbad. Nii teadlikult kui ka, mis veel tähtsam, alateadlikult. Olgu see siis, inimeste keeli, "positiivne" või "negatiivne". Seega ümbritsev maailm peegeldab meid ennast. See jutt oleks nagu paljudele teoorias juba tuttav. Aga kas me seda printsiipi tegelikult tunneme? Ja veelgi enam, kas me oskame teadlikult luua ehk seda seadust tegelikult kasutada? Toon näite, mis aitab eelnevat natuke rohkem avada. Keskealine mees töötab kinnisvarafirmas ja unistab teenida suurt palka. Ta teeb iga päev oma palgatööd lootes, et see hakkab talle ühel päeval suuremat sissetulekut pakkuma. Tema fookus ja mõtted on rahal ning võimalustel, kuidas rohkem teenida. Aga mis toimub tema alateadvuses? Ta kardab, et tal ei ole kunagi piisavalt ressursse ning et peab seetõttu säästma ja kokku hoidma. Raha hirmutab teda. Kui ta lapsena avaldas soovi või midagi poest väga tahtis, oli tema isal sage komme öelda: "Ei, meil ei ole raha. Kas sa teed nalja? Raha ei kasva puu otsas." See ja paljud teised rahavaenulikud ütlused ja uskumused, mida poiss pidevalt kuulis ning lisaks tema vanemate suhtumine ja käitumine seoses rahaga mõjutasid, muutsid ja programmeerisid last aastate jooksul. Seetõttu on mehe alateadlik suhe rahaga äärmiselt kehv. Alateadlikult tunneb ta, et ei vääri raha ja asju, mida ta tegelikult väga tahaks. Külgetõmbeseaduse kohaselt ei saa see mees hetkel enda jaoks rikkust luua. Miks? Sest alateadlikult kutsub ta ligi energiat ja informatiivsust, mis loob tema jaoks reaalsuse (ehk välise maailma tingimused ja olukorrad), kus tal pole kunagi piisavalt raha ning ta peab alati muretsema, et ei saa igakuiselt hakkama. See on üks pisike näide, kuidas külgetõmbeseadus toimib. Muidugi on sellel seadusel omad nüansid, käänakud ja käigud. Sellest aga ehk hilisemates kirjutistes. Avame teemat veel ühe näitega. 12-aastane poiss õpib suurlinna muusikakoolis klaverit. Ta on instrumenti õppinud aastaid ning suhtub õpingutesse väga tõsiselt. Alates nelja-aastasest on ta unistanud saada maailmakuulsaks pianistiks ning armastab üle kõige klaverit mängida. Tema mõtted ja fookus on suunatud pilli harjutamisele ja oma oskuste pidevale täiendamisele. Poisi alateadlikud mõtted ja uskumused on kooskõlas tema teadvuse mõtete ja soovidega - ta usub endasse ja oma oskusesse hästi klaverit mängida. Ka tema tunded on kooskõlas tema mõtetega. Ta teab, et ühel päeval on ta kuulus virtuoos. Vanemad on poisi unistuse ja õpingute suhtes väga toetavad ning usuvad temasse. Paar aastat hiljem osaleb ta mainekal ja suurel noorte pianistide konkursil ning saab esimese koha. Võidule järgneb suur meediakajastus ning palju uusi ja põnevaid pakkumisi. Poiss on äkki nõutud ja oodatud erinevatel üleriiklikel kontsertidel ja muudel esinemistel. Tema töögraafik aina kasvab ja kasvab. Poisi armastus klaverimängimise vastu suureneb kogu aeg ning ta kogub iga päevaga rohkem enesekindlust. Mööduvad veel mõned aastad ja andekast teismeeas noormehest on saanud rahvusvaheliselt tuntud nimi, kelle esinemisgraafik on tihedalt täis väljamüüdud kontserte. Miks jõudis poiss oma unistuseni? Sest tema tunded, mõtted ja uskumused olid omavahel kooskõlas ning poiss oli suure osa oma elust olnud positiivselt fokusseeritud ühele eesmärgile. Mis veel on oluline - ta tegeles sellega, mida ta armastas. Ta unistas (ehk kasutas oma mõtete ja soovide jõudu), tegutses ning lõi sellega vastava reaalsuse.

Niisiis, millest need näited kõnelevad? Tunded, mõtted ja uskumused koos fookuspunktiga loovad meie reaalsuse. Meid ümbritsev on selline, millised oleme me ise. Kollektiivsel tasandil toimib seesama külgetõmbeseaduse printsiip. Inimkond, kes on näiteks valdavas enamuses hirmul, muretseb ja mõtleb sellele vastavaid mõtteid, loob reaalsuse, mis peegeldab just seda. Kollektiivses alateadvuses olevad infokogumid, uskumused ja allasurutud tunded koos teadvustatud tasandiga (teadmised, tavad, kombed, reeglid, kokkulepped, institutsioonid, suhted) manifesteeruvad ühiskondadeks, mida enda ümber näeme. Ühiskondadeks, kus toimuvad näiteks sõjad, rahutused ja protestid või hoopis rahumeelsed ettevõtmised, koosloomised ja koostöö. Olgu maailma üldpilt siis vaatajale positiivne või negatiivne, on see kvantreaalsuses toimivate seaduste ja mehhanismide tulemus. Tuleb lisada, et kõnealune kvantmaailm on lakkamatus muutumises, sest inimene ja tema mõistmised, teadmised, arusaamised ning sellest tulenevad kogemused ja teod muutuvad kogu aeg ning on pidevas arengus.Mis puudutab fookuspunkte, siis neid on võimalik suunata ja manipuleerida. Seda teeb suures osas meedia - võimas fookuspunktide looja, kujundaja ja muutja. Massimeedia vahendusel suunatakse suure osa inimkonna tähelepanu iga päev kindlatesse punktidesse ja valitud teemadele. Meedia mitte ainult ei tekita, suuna ja kujunda fookuspunkte, vaid loob ka lugusid, müüte ning vaatenurki. Manipuleeritud fookuspunktid, lood ja vaatenurgad tekitavad ka manipuleeritud mõtteid ja tundeid. Seega anname me iga päev meediat tarbides energiat millegi loomisesse. Kui teadlikud me sellises loomeprotsessis oleme, on eraldi küsimus.

Vaim ja mateeria

Aga tuleme tagasi mõttejõu juurde. Kuidas mõjutab mõte ja ettekujutamine reaalsust? Selle küsimuse avamiseks saab tuua mitmeid väga häid näiteid, esimesena neist ehk kõige klassikalisema. Mees mõtleb sidruniviilu söömisest, ja mis juhtub? Tema süljenäärmed hakkavad tööle ja lõug kisub kergelt krampi. Aga sidrunit pole ju kuskil. Mehe mõte ja ettekujutus sellest, kuidas ta haput puuvilja sööb, kutsub esile füüsilise reaktsiooni. Miks see nii on? Sest kvantmaailma perspektiivist ehk selle seaduste kohaselt ei ole vahet, kas millestki mõeldakse või juhtub see päriselt - loomeenergia kandub mõlemal juhul millegi loomisesse. Selle mehhanismi tuumani jõuan ma natuke hiljem. Enne aga näitlikustan veel mõtte ja ettekujutuse/visualiseerimise jõudu üsna klassikalise looga. Laual on kaks identset veeklaasi. Naine keskendub ühele klaasile, paneb kaks kätt selle ümber ning mõtleb armastusele ja tänutundele. Ta saadab teadlikult neid mõtteid klaasis olevale veele. Seejärel võtab ta teise klaasi ja saadab sellele negatiivseid mõtteid, nagu viha, vihkamine ja kurjus. Mõlemas klaasis olevate veemolekulide struktuure hiljem uurides selgus järgnev - klaasis, millele saadeti armastavaid mõtteid, olid veemolekulid ilusa sümmeetrilise struktuuriga ning teises olid molekulid koleda ja sogastunud struktuuriga. Kõige tuntum teadlane, kes antud teemaga oma eluajal põhjalikult tegeles, ja kelle uuringutest inspireerituna ma ka käesoleva näite tõin, on muidugi Dr. Masaru Emoto. Oma revolutsioonilistest uurimustest avaldas ta mitmeid väga populaarseks saanud raamatuid. Seega on tänaseks ka laiema avalikkuseni jõudnud informatsioon, et inimese mõtted ja sõnad on võimelised muutma vee molekulaarset struktuuri. Dr. Emoto elutööst, vee mälust ja olemusest võiks rääkida väga pikalt, kuid käesoleva artikli teemaarenduse huvides liigun ma edasi.

Mõtte ja usu jõud ning vägi on miski, mida inimkond alles järk-järgult avastamas on. National Geographic Eesti 2016. aasta detsembrinumbri kaanelugu kannab pealkirja "Mõtte jõud ehk kas vaim võidab mateeria?". Artiklis arutletakse meditsiinilistes raviprotseduurides kasutatud erinevate platseeboefekti eksperimentide tulemuste üle. Samuti kirjeldatakse mitmete näidete kaudu seda, kuidas toimib usu jõud nii indiviidi kui kollektiivi tasandil. Mitmete ülikoolide teadlased on jõudnud järeldusele, et inimene pole üksnes see, mida ta sööb, teeb või mõtleb. Sama oluline on ka see, millesse ta usub.Artiklis tuuakse paljude teiste isiklike lugude kõrval esile ühe 42-aastase mehe juhtum. Mike Pauletichil avastati varajase algusega Parkinsoni tõbi. Arst ütles talle, et kümne aasta pärast ei suuda ta enam kõndida, seista ega ise süüa. Mees kannatas haiguse ja depressiooni käes aastaid ning tal oli aina raskem rääkida ja kirjutada. 2011. aastal pöördus ta aga uut geeniteraapiat katsetava ettevõtte Ceregene poole. Pauletichi teadmiste kohaselt sooritati tema peal Parkinsoni tõve sümptomite leevendamiseks operatsioon, mille käigus tehti läbi mehe kolju mõlemasse ajupoolkerra üks lõige ning soovitud ajupiirkondadesse süstiti otse vastavat väljatöötatud ravimit. Tema seisundi paranemine pärast operatsiooni oli muljet avaldav. Enne seda oli tal olnud liikumisraskusi ning ta pidi kogu aeg oma firma klientidele seletama, et tema pudistav kõnepruuk ei tule joomisest. Pärast protseduuri aga värinad lakkasid, liikumisvõime paranes ning kõne muutus märksa selgemaks. Tema seisund muutus isegi nii heaks, et lõpuks polnud peaaegu võimalik arugi saada, et tal üldse see haigus on. Uuringut juhtinud arst Kathleen Poston oli hämmingus - Parkinsoni tõve kulgu poldud inimeste puhul kunagi tagasi pööratud. Kõige enam oli võimalik loota selle aeglustumist, selgi juhul vaid haruharva. 2013. aasta aprillis teatas geeniteraapia ettevõte Ceregene, et katsetused Parkinsoni tõve ravimiga olid ebaõnnestunud. Sellega ravitud patsientide seisund ei paranenud märkimisväärselt rohkem kui kontrollgrupi patsientidel, kes olid saanud platseeboravi. Ehk võrreldes nendega, kellele tehti võltsoperatsioon, mille käigus arst puuris patsiendi koljusse lohu, et jääks mulje, nagu operatsioon oleks toimunud. Uuringu juht Poston oli löödud. Siis vaatas ta aga andmeid ning märkas midagi, mis teda rabas - Mike Pauletichit ei oldud päriselt opereeritud. Ta sai platseebo. Seega oli mees läbinud võltsoperatsiooni, kuid vaatamata sellele paranes ikkagi. Teadlaste seletuste kohaselt koges Mike niisiis platseeboefekti, sest ta uskus ja ootas läbi operatsiooni tervenemist.

Edasi kirjeldatakse artiklis platseeboefekti omapära ja erinevaid tegureid. Vastavate teaduseksperimentide tulemusel on jõutud arusaamisele, et see pole pelk ettekujutus, et platseeboefekti tulemusel ei tunne inimene valu. Keha tekitab sõna otseses mõttes ise endale ravimit, kuna inimest on tingitud ootama valu taandumist. Teadlased tunnevad platseeboefekti juba aastakümneid ning on seda kasutanud ravimikatsetustel kontrollimehhanismina. Nüüd püüavad nad heita platseebode abiga valgust neurokeemilistele mehhanismidele, mis ühendavad mõistust kehaga ning usku kogemusega. Ehk kuidas kujuneb usk nii võimsaks, et suudab ravida. "Piir ravi ja platseebo vahel on ähmasem kui kunagi varem," ütleb neuroloog Michael Okun.Rääkides veel usust ja usu jõust, tuuakse kirjutises selgelt välja, kui oluline komponent on see erinevates meditsiinilistes protseduurides, platseeboga tehtud teaduseksperimentides ja ka näiteks alternatiivsetes raviviisides. Artikli autor kasutab raviprotsessi mehhanismide kirjeldamisel väga provokatiivselt sõnu "meditsiiniteater" ja "tervendamisteater". Nende teatrite käimapanevaks jõuks on teadlaste viimaste uuringute ja katsete kohaselt just ootus ja usk. "Usk on loomulik. See tuleb osaliselt sellest, kuidas meie aju on ehitatud," ütleb Stanfordi ülikooli antropoloog Tanya Luhrmann, kes on suure osa oma kutsetööst uurinud inimeste suhtlust jumalaga. Ta ütleb, et usupõhine ravitsemine ei eelda mitte üksnes head lugu, vaid ka omapoolset panust aktiivselt kuulajalt, kes oskab teha nii, et kujuteldav tunduks tõelisena. Kui lugu ja kujutlusvõime on kooskõlas, võivad tulemused olla hämmastavad. "Inimesed suudavad oma kogemust muuta," ütleb ta. Artiklis räägitakse ka ühise usu väest. Selle ilmestamiseks toob autor näiteid usuliste palverännakutest, kus kollektiivse ühesuguse mõtlemise ja uskumise tulemusel inimesed imelisi tervenemisi ja elumuutvaid sündmusi kogevad. Kollektiivsel mõjutusel ja usul põhinevat uuenduslikku platseebouuringut juhtinud teadlane Leonie Koban leiab, et sotsiaalne teave võib valuaistingu muutumisel olla võimsamgi kui tingimine ja alateadlik mõjutamine. "Inimsuhetest saadaval infol on väga sügav mõju mitte üksnes emotsionaalsetele kogemustele, vaid ka tervisega seonduvale, näiteks valule ja tervenemisele," ütleb Koban. "Sotsiaalse grupi mõju võib aidata mõista, miks religioon võib olla sõna otseses mõttes "oopium rahvale", nagu Karl Marx selle kohta ütles. See suudab pääseda ligi meie uskumuste ja ootuste varasalvele, eriti kui oleme ümbritsetud teiste usklikega, kes teevad sedasama," ütleb artikli autor. Võttes kokku antud National Geographicu kirjutise, ilmestab see üsna selgelt varem räägitut - mõtted, tunded, sõnad ja uskumused (usk) loovad meid endit, meie reaalsuse ning meie kogemuse. Vaim võidab mateeria, õigemini loob seda.

Kuidas on inimene looja

Nüüd on hea aeg jõuda selleni, millel põhineb kogu eespool räägitu. Kuidas ikkagi on inimene looja? Kuidas saavad mõtted, tunded ja sõnad mõjutada ning luua reaalsust? Sest kõik meie eksistentsis on info ja energia, mis vibreerib kindlal sagedusel, on vaatleja kaudu selles maises reaalsuses (maatriksis) võtnud mingi vormi/olemise viisi, ja teenib kindlat eesmärki. Igal tundel, mõttel, emotsioonil ja sõnal on samuti oma informatsioonilisus ja energia, mis loob vastavat reaalsust ja energeetilist keskkonda. Võtame näiteks tunnetest ja mõtetest tulenevad erinevad emotsioonid, nagu rõõm, üllatus, kurbus, viha või hirm. Nad kõik vibreerivad kindlatel sagedustel ja loovad isesuguseid seisundeid, võimalikkusi, olukordi ja reaalsust. Olles näiteks millegi üle rõõmus või tänulik, saadab inimene endast välja info ja energia, mille vibratsiooniline sagedus on omane just sellele emotsioonile. Reaalsus hakkab kujunema selle info ja energia ehk rõõmu ning tänulikkuse tulemusena, luues uusi olukordi, situatsioone ja võimalikkusi, mis seda tunnet ja emotsiooni taasloovad ning peegeldavad. Sarnane loob sarnast. Hirmutunne, mis vibreerib erinevalt rõõmust hoopis teisel, madalamal sagedusel, loob jällegi sellist informatiivset keskkonda, kus manifesteeruvad erinevad hirmud. Millised hirmud ja olukorrad täpsemalt, oleneb tunde ja emotsiooni autorist/loojast ning tema alateadvusest. Reaalsus võtab vormi vaatleja ehk looja kaudu. Samasugune mehhanism leiab aset ka sõnade ja tegude tasandil. Me kujundame ja loome oma reaalsust ning meid ümbritsevat igal tasandil.

Eelnev viitab millelegi väga olulisele - inimesel on selles kõikehõlmavas loomeprotsessis peaosa. Enda tunnete, emotsioonide, mõtete, sõnade ja tegude suhtes suuremat teadlikkust omades saame liikuda loome-evolutsioonis edasi. Meis peitub potentsiaal, mis hetkel on veel valdavalt uinunud seisundis. Inimene loob suures osas ebateadlikult. Meie loomeprotsesse juhib tihti alateadvus, mille mehhanismidest me veel täielikku arusaama ei oma. Ka ei mõista me veel oma väge. Paljud samastavad end oma mõtete, tunnete ja emotsioonidega, saamata aru, et nende käes on võime neid kõiki muuta. Seetõttu ei suuda me ka teadlikult luua. Ebateadlikkusega kaasneb ka enesepettus ja endale valetamine. See kõik loob olukorra, mida praeguses maailmas valdavalt näha võime - paljud inimesed ei ole iseendaga kontaktis ega oska end kuulata. Puudub oskus teadlikult oma tundeid ja mõtteid vaadelda ning analüüsida. Sellest kõigest tulenevalt on tänapäeva inimesel raske jõuda ka teadlikkuseni sellest, mida ta tegelikult vajab ja soovib. Arvukad eneseabiraamatud, erinevad teraapiavormid ja vaimsed õpetused viitavad ilmekalt sellele arenguvajadusele, mida kirjeldada püüan. Samuti viitavad need suunale, kuhu hetkel inimkonna evolutsioon liigub. Toimumas on suur teadvusemuutus. Muutus, millest annavad osaliselt märku näiteks erinevad vaimsed õpetajad, selgeltnägijad, meediumid, ravitsejad ja maagid, kelle teadmised ning oskused suurendavad iga päev meie arusaama maailmast, inimesest ja inimvõimete piiridest.

On aeg astuda loomise ja inimeseks olemise arengurajal järgmine samm. Üks oluline teadmine, mis aitab seda sammu astuda, on just see, millest siin artiklis rääkinud olen - saada aru, et me loome oma reaalsust. Reaalsus ei asu meist väljaspool, vaid meie sees. Ei ole olemas suvalisi vääramatuid olukordi, juhuseid, tühiseid ja igavaid kohustusi. On aga valikud, vaatepunktid, uskumused, mõtted, tunded, mis need olukorrad, juhused ja kohustused loovad. Sellise sammuga kaasnevad suured muutused ja kerkivad uued potentsiaalid ning võimalused. Ebateadlikust loojast kujuneb vaimse evolutsiooni tagajärjel järk-järgult teadlik looja, kes on oma elu maag. Kollektiivsel tasandil saab selline areng meie planeedil viia vajaduseni uue inimkonna tekkimiseks ja kujunemiseks. See uus inimkond tähendab uue kvaliteediga inimese olemasolu - Inimene 2.0. Siinkohal ei mõtle ma kindlasti transhumanistlikku ja tehnoloogia poolt orjastatud inimest, vaid kõrgema teadlikkusega loojat, kes elab ja manifesteerib vastavalt oma tegelikule olemusele ja potentsiaalile. Võimalus sellise inimkonna tekkeks on meie kõigi käes.

Autor: Eeva-Liisa Vahtra

Kuula parahuvilist Eeva-Liisa Vahtrat ka Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

KOMMENTEERI!