Istume Kopenhaagenis hotell Marrioti hommikusöögilauas, vaatame endale võileiba meisterdavat täiesti tavalise välimusega väikest vanameest ja mõtleme rõõmsa hämminguga - näe, tema ongi tänapäeva vaimse maailma üks mõjukamaid õpetajaid Eckhart Tolle - valgustunud inimene!

Koos dalai-laamaga on Eckhart Tolle (67) juba mitmed aastad trooninud maailma mõjukaimate spirituaalsete õpetajate nimekirja, maineka Watkins Top 100 Spiritual Power List tipus, edestates nii paavsti, kuulsaid tippteadlasi nagu Michio Kaku kui tervet plejaadi tänapäeva vaimsuse, esoteerika ja eneseabi gurusid. Koos Tiibeti vaimse liidriga, kelle sõnumit hindab kõrgelt kogu maailm, esines Tolle ka 2009. aasta Vancouveri rahukonverentsil, et teadvustada teadlik olemise olulisust.

Tavaline eriline inimene

Kes on lugenud Tolle raamatuid, mõistab kiirelt, milles seisneb tema õpetuste fenomen. Ta räägib meie olemuse elementaarsetest baastõdedest ning teeb seda lihtsalt ja selgelt, nii klaarilt, et seda mõistab ka täiesti tavaline sisemist rahu otsiv inimene. Tolle ei jutlusta midagi müstilist või fantastilist, ta ei anna imenippe külluse manifesteerimiseks ning elu ei muutu paremaks, kui teda kummardada ja oma guruks pidada. Jäägu kogu see rituaalne atribuutika vanakooli uskumussüsteemidele või end moodsalt kirevas rüüs müüvale usupõhisele esoteerikale.

Tolle tõde on lihtne: teadlik kohalolu on kõige võti ja elu toimub vaid hetkes, olevikus. Kõlab liigagi lihtsalt, aga püüdke seda seisundit permanentselt praktiseerida. Kui õnnestub - siis palju õnne, võitegi end virgunuks ehk buddhaks pidada! Tolle õpetusi on võrreldud 20. sajandi ühe vaimse suurkuju, Indiast pärit Jiddu Krishnamurtiga ning eriti viimase tähtteosega "Vabanemine teadaolevast". Saksa päritolu ning juba aastaid Kanadas elav Tolle ise on oma kujunemistee mõjutajatena üles lugenud terve rodu suuri mõtlejaid, filosoofe ja müstikuid läbi ajaloo, enamuse vaimseid ja religioosseid maailmavaateid ning öelnud, et tema õpetus on "kõikide religioonide essents".

See essents hakkas jõudsalt mööda ilma levima 1999. aastal, kui ilmus tema esimene teos "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" - raamat, millest sai oma loomingu jaoks inspiratsiooni Annie Lennox ning mille võttis demonstratiivselt vangikongi lugemisvaraks kaasa peoprintsess Paris Hilton. Tolle tuntus hakkas plahvatuslikult kasvama kui legendaarne telestaar Oprah Winfrey tema kirjutised avastas. Mõjukas telediiva luges ja sai aru, et tegemist on maailmamuutva kirjandusega ning kui 2005. aastal ilmus "Uus maailm", siis korraldas ta koos Tollega 10-nädalase webinaride sarja, mille menukaimast loengust võttis osa 11 miljonit inimest. Suur fänn on ka Hollywoodi superstaarkoomik Jim Carrey, kelle sõnul tekkis tema ellu teadlikkuse mõõde justnimelt tänu Tolle teostele. Tänaseks on Eckhart Tolle teosed üle kogu maailma jõudnud kümnete miljonite lugejateni, näiteks raamatut "Uus maailm" on tõlgitud rohkem kui 40 keelde ja müüdud üle 7 miljoni.

"Oo! Esimesed eestlased, keda ma näen!"

Nii hüüatab rõõmsameelne Eckhart Tolle intervjuuruumi sisse astudes, haarab tervituseks oma soojadesse pihkudesse vaimustusest särava kirjastaja Tiina Ristimetsa käed ja potsatab mõnusalt tugitooli. Alati tagasihoidlikult lihtsasse sviitrisse riietunud Tolle uurib meid uudishimulikult, sest esimese reaalse pildi eestlastest kujundavad tema jaoks need kolm naeratavat pikajuukselist põhjamaist naist.

Meiega on fotograafina kaasas ka Heateo sihtasutuse eestvedaja ja jurist Maarja Oviir-Neivelt, kelle jaoks on Tolle mõttemeele poolt loodud minapildi näilisuse võimas paljastaja. "Tal on võime kirjutada asjad lihtsaks (ja lihtsus ei tähenda siinkohal primitiivsust). Elegantselt ja teravmeelselt. Minu jaoks ei ole Tolle väärtus mitte niivõrd tema sõnades, vaid selles, mis kiirgab läbi tema sõnade. Nagu Arvo Pärdi muusika puhul - mitte muusikateadlaste analüüside pärast ei armasta me Pärti, vaid selle miski pärast, mida see muusika vahendab ja kuidas meid kõnetab," mõtiskleb Maarja ja klõpsib mõnuga pilte.

Sätin Tollele mikrofoni külge ja seletan samal ajal raadiosaate "Hallo, Kosmos!" olemust, lootuses, et kui ta saab aru, et tegemist on üsna teadlike kuulajatega, siis pole vaja hakata A-st ja B-st peale kõike seda üle seletama, mida saame lugeda tema raamatutest, vaid võime kohe kõrgematesse sfääridesse hüpata. Tolle vaid naeratab sõbralikult mu jutu peale, vaatab mulle täieliku rahu kehastusena otse silma sisse ja jääb huviga esimest küsimust ootama.

Kuidas see siis ikkagi juhtus, et te juba 29-aastaselt valgustusite? Mida see sisemine transformatsioon endast täpselt kujutas?

Kannatasin enamuse oma 20ndatest ärevuse ja depressiooni all. Kui olin saanud 29 aastaseks, siis ühel ööl ärkasin üles ning tundsin end äärmiselt õnnetuna, tohutu pinge oli sees. Mu pähe ilmus mõte, et ma ei suuda enam sellisel viisil endaga edasi elada. Ja siis äkki märkasin, et mind oli justkui kaks: mina ja siis see mina, kellega ma ei suuda enam koos elada - mida see kõik peaks tähendama?

Sel momendil toimus midagi, millest ma tol hetkel veel päris täpselt aru ei saanudki. Järgmisel hommikul ärgates olin täielikus rahu seisundis. Kõik, mida ma vaatasin ja oma meeltega tajusin, oli täiesti uus ja värske, justkui oleks ma äsja siia maailma sündinud. Kõik tundus ilusa ja elavana, isegi Londoni liiklus tundus rahulik.

Arvasin algul muidugi, et see on ajutine nähtus, aga see seisund pole tänaseni kuhugi kadunud, olles alati mu elus olemas, vahel selgelt tajutavana taamal, vahel aktiivselt esiplaanil. Siis sukeldusingi vaimsetesse õpetustesse, et mõista, mis on selle äkitselt saabunud totaalse rahu seisundi tähendus. Uurisin budismi, hinduismi, zeni, taoismi, kristlust ja nende iidseid tekste, igasuguseid spirituaalseid liikumisi, filosoofiaid ja õpetusi.

Hakkasin aru saama, et see, mis minuga juhtus, oli järgmine: minu teadvus oli eraldanud end sellest, et ta identifitseerib end mõtlemisena. Ma olin võimeline mõtlemisest välja astuma ja vaatlema seda, kes minus mõtleb ning tajuma seda kõike vaatlevat iseennast piiramatu teadvusena.

Varem samastusin ma iga oma mõttega ja neid mõtteid oli väga palju! Enamus neist olid üsna õnnetud mõtted sellest, kuidas mu elu pole ikka piisavalt hea, ebakindluse ja muremõtted tuleviku pärast, kannatusmõtted minevikuhädadest ja nii edasi. Ma ei saanud aru, et kogu mu õnnetu olek oli põhjustatud minu mõtetest mu elu olukordade üle.

Sel ööl, kui see mitteteadlik mõtete voog äkitselt katkes ja peatus ning kogu enesetaju, fiktiivne identiteet, mida olin mõtlemisega samastanud, ära lahustus, siis sain aru sellest, mille kohta Buddha ütles, et meie mina pole tegelikult reaalne, vaid illusioon. Ja sel ööl see illusoorne meele loodud "mina" kadus täielikult ning ma sain aru, et minu tõeline olemus on teadvus ise, teadlikkus. See oli väga vabastav teadmine.

Alles peale aastatepikkust uurimist hakkasin aru saama, kuidas kogu see teadvuse nihe toimus ning aegamööda hakkasin seda teistelegi seletama ja õpetama, kuidas olla teadlik oma enda meelest, sellest häälest meie peas, mis kogu aeg midagi seletab ja millega enamus inimesi end identifitseerib. Ja väga paljude inimeste peades ei räägi see hääl sugugi mitte meeldivaid asju, vaid kritiseerib ja kaebleb kõige üle, olles üsna piinavaks kaaslaseks eluteel. Sellest on aga võimalik vabaneda, vaimses mõttes üles ärgata.

Kas see valgustatuse seisund kestab tõesti tänase päevani? Kas te olete kõik need sellele sündmusele järgnenud 36 aastat suutnud olla kogu aeg täielikus teadlikkuse seisundis?

Jah. See seisund on püsiv. Vahel muutub selle intensiivsus, aga ma ei lähe enam kunagi tagasi täielikult meelega samastumise seisundisse. Teadliku vabaduse ruum eksisteerib kogu aeg, vahel rahulikult taustaks, vahel tugevalt esiplaanil olles. Enamus ruumi minu sisemuses on lihtsalt teadlikkus, teadvelolek, sellist igapäevast kontseptuaalset mõtlemist ehk nö "häält peas" on väga harva ja vähe ning kui see ilmneb, siis ma olen teadlik selle olemusest ja tean, et see pole see, kes mina tegelikult olen. Ja sellel häälel peas, sellel mõttevool ei ole minu üle mingit võimu, ta ei põhjusta enam õnnetu olekut. Minu võime konstruktiivselt mõelda on selle kõige juures hoopiski paranenud, sest ma saan nüüd oma meelt palju efektiivsemalt kasutada, kui siis, kui olin sellega samastunud.

Ma toon vahel võrdluseks sellise näite: sa istud autos, auto ei liigu, mootor töötab, aga käiku pole sees ning sa annad tunde ja tunde gaasi, muudkui vajutad ja vajutad gaasipedaali. Mootor undab täiega, aga sa ei jõua sinna, kuhu arvad end jõudvat. Selline on mõttetu mõtlemine enamuse inimeste jaoks. Selline viis kulutab kiirelt mootorit, mis ei tööta siis enam eriti efektiivselt ja sõna otseses mõttes ei vii kuhugi. Samalaadne asi toimub enamuse inimestega: nende mõtted on täis kasutut träni, mida nad kordavad ja kordavad. Meel pole siis loov, vaid nagu vana plaat, mis käiab ja käiab, üha korrates päevast-päeva neid samu vanu lugusid, kaebusi, hirme. See on kohutav, ometi peetakse seda endiselt täiesti normaalseks.

Kas tõesti see püsiv teadlikkus, mida te kirjeldasite, ongi siis valgustumine? Kogu vaimne maailm otsib teed virgumisele, et jõuda sinna, kuhu jõudis Buddha, "tema, kes on virgunu, ärganu". Kas tõesti see, mida on peetud tohutu pikaks ja raskeks teekonnaks, on siis tegelikult oma olemuselt nii lihtne...?

Jah. Kõik see valgustumisega seotud raskus ja keerukus on meie meele loodud illusioon, pettekujutelm, samamoodi, nagu meel on kättesaamatutesse kõrgustesse tõstnud jumalad ja vaimsed õpetajad, näiteks Jeesuse ja Gautama Buddha endagi, hoolimata nende sõnadest seda mitte teha. Sõna buddha tähendab ärkvel olijat, mis tähendab meelega mitte samastunut.

Te räägite, et inimkond vajab radikaalset teadvuse muutust, totaalset transformatsiooni, sisemist revolutsiooni - ja et see pole mitte ainult võimalus, vaid see on inimkonnale siin planeedil säilimiseks hädavajalik. Kuidas sellise mastaabiga vaimseid protsesse globaalselt aktiveerida?

Varasematel aegadel toimusid inimeste ärkamised ja teadlikuks saamised harva, mõni tegelane virgus siin ja teine valgustus seal, need olid pigem erandid. See polnud vajadus, vaid pigem võimalus, isegi luksus. Vaadakem, kuidas meie tsivilisatsioon on arenenud, kogu meie võimas teaduslik ja tehnoloogiline progress - kui me nüüd inimkonnana ei tee läbi teadvuse transformatsiooni, siis me muutume kogu selle teadmiste ja võimaluste pagasiga väga ohtlikuks, nii iseendile kui kõigele meie ümber. Me seisame silmitsi hiiglaslikke probleemidega, alates aatompommidest kuni keskkonnaprobleemideni, sõdadest rääkimata.

Ja see vajaduseks muutunud kollektiivne ärkamine juba toimub spontaanselt üle kogu maailma. Inimesed otsivad vaimseid õpetusi, saades aru, et see kiirendab nende ärkamisprotsessi. Minu puhul toimus ärkamine äkitselt, aga tavaliselt on see protsess: eraldumine meelest ja siis taas sellega samastumine, siis astud jälle sammukese võrra välja teadlikkuse poole, sisemine vabadus suureneb ning üha vähem ollakse oma meelest, oma mõtlemisest sõltuvuses ja pimestatud. Vaimse ärkamise protsessi nähud meie planeedil on erinevad ka paikkonniti, mõnes kohas on kollektiivne teadvus virgunum, teisal vähem, aga märke sellest näeme kõikjal. See on väga huvitav globaalne fenomen!

Milline see teadliku ja ärganud inimkonnaga Uus Maailm siis välja näeks?

Oletagem korraks, et homme ärgates oleksid kõik inimesed planeedil virgunud. On peaaegu võimatu ette kujutada, milline maailm siis oleks, aga ühes võime kindlad olla - milline see maailm EI oleks. Maailm ei oleks enam nii hullumeelne, nagu me praegu iga päev uudistest kuuleme - see, kuidas me pidevalt üksteist maha notime, kui palju on inimesed üksteist viimase sajandi jooksul tapnud, on täiesti hullumeelne!

Uues maailmas suhtlevad inimesed üksteisega armastusest lähtuvalt. Kaob see eraldatusetunne, mida me praegu kogeme. Kaob egoga identifitseerumine ja sellest tulenevad konfliktid, vaenamine, nii sisemises kui laiemas plaanis. Kogu egotsentriline (ja sellest tulenevalt ka näiteks etnotsentriline) teadvus on illusioon, mis siis lahustub. Vägivald kaob ja inimesed muutuvad loovamaks, me ei põhjusta enam endale ja teistele kannatusi, vaid anname maailmale midagi positiivset ja armastavat - headust, lahkust, nagu Dalai-laama alati rõhutab. Me hakkame märkama, et meie planeet on püha ning me ei hävita enam loodust, sest seni, kuni oleme oma meele lõksus, pole meil empaatiat ka teiste eluvormide suhtes. Näen seda kõike enda kogemuse kaudu. Me saame nendeks, kes me tegelikult oleme.

Ja kes me siis tegelikult oleme?

Vaadates oma limiteeritud isikliku ajaloo, mõistuse abil endast loodud minapildi ja oma mõtetevoo taha, siis tingitusest vabanedes näeme, et me oleme üks lõpmatu teadvus, mis ulatub tohutult palju sügavamale ja kaugemale kui meie isiklik identiteet. See on meie spirituaalne dimensioon. Ja lõpuks saad aru, et oled üks sellega, mida pole võimalik kirjeldada ja mida mõnedes religioonides kutsutakse jumalaks. Mitte küll budismis, sest Buddha ei tahtnud kunagi seda sõna kasutada, kartes õigustatult, et inimesed muudavad selle lihtsalt üheks järjekordseks kontseptsiooniks. See lõputu teadvus on nii-öelda valgus, mis kiirgub jumalast, on sellega üks ja kogu elu alus.

Kõik see, millest ma räägin, on meile, inimestele võimalik ja üha enam inimesi saab sellest aru. Ja isegi kui nad päris täpselt ei mõista, siis ikkagi aduvad nad, et kuidagi on võimalik kontakti saada selle "miskiga" meie sisemuses, meie tõelise olemusega. Nii et me oleme ühenduses ülivõimsa väega ja see on väga vabastav teadmine, mis loob soodsa pinnase usalduse tekkimiseks elu suhtes.

Usk ongi oma olemuselt sügav elu usaldamine. Aga seda ei saa luua kontseptuaalse mõtlemisega - kontseptsioonidest tuleb välja astuda. Alles siis, kui mõtlemine vaibub ja mööduvad sellest tulenevad esimesed sisemised turbulentsinähud, siis jõuame sisemise vaikuseni, mis on meis kõigis olemas. Ja seal on ka kohalolu, mis ulatub meist kui persoonist kaugemale. See on meie tõeline olemus.

Aga mis on selle kõige lõppeesmärk? Te olete rääkinud ka sellest, et see kollektiivne teadvus tahab manifesteeruda inimvormi - miks?

Siin oleks hea rakendada veidi alandlikkust, et tunnistada, et inimese piiratud kontseptuaalne mõtlemine ei suuda iial mõista universumi täielikku ulatust. See, mida me saame kontseptuaalselt väljendada, on piiratud. Nii et kui sa küsid, et mis on universumi (mida võime nimetada ka jumalaks, kõiksuseks, absoluudiks, kuidas vaid soovid) lõppeesmärk, siis minu kui inimese väljendusvõime pole selleks adekvaatne.

Aga oma piiratud moel vastan sulle, et universum soovib kahte asja - ja kas see peab paika, seda võid muidugi ise üle kontrollida. Ma oskan sellele vastata seepärast, et igaüks meist on mikrokosmos, nii et mingil moel peegeldab iga inimene tervet universumit, makrokosmost. Ja see universum soovib esiteks luua vormi - vaata kasvõi meie planeeti, kus igal sekundil ilmub õhus, vees, maal miljoneid eluvorme, mis on tihti nii tillukesed, et me isegi ei näe neid. Aga universum naudib seda loomist vaimustusega!

Ja ka meie oleme tema lõputu loomingu väljendus. Kogu see protsess on muidugi pidevas muutumises ja kaduv, kõik sünnib, areneb ja sureb. Universum on nagu igaveses unenägemises ja tema teine soov ongi ärgata keset oma loomisunenägu ja saada sellest teadlikuks. See juhtub ka inimestega - me ärkame ja saame oma tõelisest olemusest teadlikuks. Vahel me eraldame end kõiksusest, näiteks justkui eksisteeriks meie ja loodus eraldi, aga tegelikult oleme me kõik üks ja ühenduses. Meie inimestena oleme üks loendamatutest universumi eneseväljendustest. Saades teadlikuks, et sinu tõeline olemus on teadvus, siis saab sellest teadlikuks ka universum - vaimustub teadlikkusest keset kogu seda võrratut loomingut! Ja meie, inimesed tahame ju olla õnnelikud, kogeda sisemist rahu, tunda, et meie sisemuses on selline paik, kus kõik on olemas ja täielik, jõuda oma olemuse sügavama dimensioonini.

Teie sõnul on üheks suurimaks takistuseks sel teel meie ego, meie enesetähtsus. Kuidas igasugust janti ja jahmerdamist, olmeprobleeme ja muresid täis igapäevaelu selle egoga siis tegeleda?

Enamus inimesi elavad täielikult ego-teadvuses, oma meeles, pannes vaevu tähele olevikuhetke, sest alati on ju vaja tegeleda selle justkui väga tähtsa tulevikuga, või viibida minevikumälestustes. Nii et enamus inimesi ei saagi aru, et ainus, mis sul on, ongi see olevikuhetk, praegune moment. Kogu su elu toimub alati ainult olevikus.

See juhtub seetõttu, et identifitseeritakse end oma meelega. Minevik ja tulevik eksisteerivadki meie meeles, need on vaid mõtted meie peas - elu ise aga toimub olevikuhetkes. Saades sellest ülimalt tähtsast asjast päriselt aru, tekibki juba teadvuse nihe teadlikkuse poole. Siis teed olevikuhetkest oma sõbra, mitte ei suhtu sellesse kui vaenlasesse. Nagu zeni-meister oma teele asuvale õpilasele õpetas: "Kõige võimsam õpetus, mida ma tean, on see: kus iganes sa ka ei ole, mida iganes sa ka ei tee ja ükskõik millisesse olukorda satud, siis ütle need sõnad: "Tänan kõige eest, ma ei kurda midagi.""

Neid sõnu tõeliselt mõistes ei ole sul enam kunagi olevikuhetke suhtes vastasseisu ja sel hetkel lahustub ego, see meele poolt loodud minakujutlus. Ego elab alati eluga opositsioonis, karjudes kogu aeg tähelepanu nõudes "Mina! Mina!". Aktsepteerides olevikuhetke täielikult, nii, nagu see parasjagu on, elad sa endaga täielikus kooskõlas ja saad aru, kui sügav on sinu tegelik olemus. Ja siis äkitselt ongi sinus suur sügav rahu ja sa jõuad teisele poole ego. Sel hetkel pole sul mingeid muresid ja probleeme, mis tulid sellest, et su meel peegeldas mingeid ebameeldivad minevikumälestusi või tulevikuhirme.

Aga on ju absurdne elada viisil, justkui oleks elu mingi ebameeldiv takistus meie teel, olles kogu aeg rahutu ja joostes lõputute vajaduste ja ihade sabas. Meelest välja pääsemiseks kasutagi olevikuhetke, mis on nagu kiirtee teistsugusesse teadvuseseisundisse. See ongi kohaoleku jõud - transformatsiooni ja täielikult elamise võti. Aktsepteerides kõike, mida olevikuhetk sulle toob ja sellega ühtsuses elades, oledki õnnelik, sest ka õnnelik saad sa olla vaid sel momendil, nüüd ja praegu.

*

Selle mõttega lõppebki meie intervjuu, sest rahutuks muutunud tuurimänedžer Carol pressib peale kümmet pluss veel teist samapalju lisaajaks võetud minutit end lõpuks tuppa sisse, näitab närviliselt naeratades kella ja soovib lahutada meid valgustunud inimesest, kes on ületanud oma ego ja suudab olla pidevas teadlikkuse ja rahu seisundis.

Tolle soe ja siiras sõbralikkus säilib, ta kirjutab veel raamatutesse autogramme ja teeme koos imelist sügavat rahu kiirgava olendiga pilte, et peale seda jätkata intervjuud tema elukaaslase Kim Eng'iga, kes oskab anda õpetust ka selle kohta, kuidas võiks kasvatada neid uue maailma lapsi. Mõnusalt muheledes võtab Eckhart Tolle vastu kirjastuse Pilgrim kutse tulla millalgi ka Eestisse ja ütleb mulle ukse peal naeratades: "Näeme Tallinnas ja siis räägime universumi unistustest edasi!"

Autor: Ingrid Peek

Eksklusiivintervjuu ilmus Eesti Ekspressis 30. novembril 2013

Kuula vestlust Eckhart Tollega ja tema kaaslase, vaimse õpetaja Kim Eng'iga Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!" (1.12.2013) inglise keeles ja eestikeelse tõlkega.

Vaata ka Eckhart Tolle kodulehte eckharttolle.com ja facebookilehte ning uuri tema eesti keeles ilmunud raamatute kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt

* * *

Mõtteid Eckhart Tollest:

"Igasuguste vaimsete õpetajatega kohtumisel huvitab mind alati, et kuidas siis ikkagi tegelikult on - kas ja kuidas nad ise, kõikide oma ilusate eluõpetuste taga, mida nad oma spirituaalsetes raamatutes lugejatele jagavad, tulevad toime nö reaalse igapäevaeluga? Ja nii hämmastav kui see ka pole, siis Tolle puhul näen, et ta elab oma õpetust. Pärast kohtumist temaga oli mul tunne, nagu oleks esimest korda elus kohanud valgustunud inimest. Tuju oli kõigil kuidagi kahtlaselt ülev ja helge ning mul tekkis tahtmine kohe paremaks inimeseks saada.

Eckhart Tolle on vaieldamatult ka kirjastusmaailma fenomen: tema esimese raamatu "Siin ja praegu, kohaoleku jõud" andsime välja esimest korda 2005. aastal ja sellest ajast pole möödunud mitte ühtegi aastat, kus me poleks pidanud tegema sellele teosele uut kordustrükki. Ka "Uus maailm" on väga populaarne ja mitte asjata. Tollest on tänaseks saanud kirjastuse Pilgrim läbi aegade üks enimmüünud autoreid."

Tiina Ristimets, kirjastus Pilgrim omanik, Eckhart Tolle raamatute väljaandja Eestis

"Tolle on, väga üldistatult üteldes, sellise elufilosoofia esindaja, mis mitmel viisil ühendab iidseid idamaiseid õpetusi ja kaasaegset tervisepsühholoogiat. Ta õpetab oma elus üleni kohalolekut, sisemise aja taju. Tema lausetel on piisavalt all- ja pealtekste ja nauditav poeetiline osa. Kui Tolle raamatut "Stillness Speaks" lugesin alul inglise keeles, mõtlesin, et seda on üliraske tõlkida, juba alates pealkirjast. Aga Janika Kuusik suutis "Meelerahu hääle" tõlkida nii, et inimesed loevad seda ja paljudel päriselt tekibki meelerahu. Hoian seda raamatut soovitatud kirjanduse nimekirjas tipptegijate kooli elufilosoofiliste etüüdide jaoks, sest just see raamat pole ka liialt esoteeriline."

Mare Pork, psühholoogiaprofessor ja koolitaja


"Tolle käsitlus minast, egost ja sellest kõrgemale tõusmisest (raamatus "Uus maailm") on minu jaoks üks selgemaid. Lisaks tema kirjutistele meeldib mulle ta esinemisi kuulata ja vaadata. Temas on mulle vajalikku rahulikkust. Samuti on tal hea huumorimeel - näib, et ta ei võta ei ennast ega oma vaimseid käsitlusi ülemäära surmtõsiselt. Nii on neid lihtsam endale "selga proovida" ja neist aru saada."

Peep Vain, tippkoolitaja


Tiina Ristimets, Eckhart Tolle, Ingrid Peek, Maarja Oviir-Neivelt Kopenhaagenis 2. novembril 2013

KOMMENTEERI!