Arhitektuur tühjale lehele - Marsi koloniseerimine ja kõrgtehnoloogiline koopainimene



Arhitektuur tühjale lehele - Marsi koloniseerimine ja kõrgtehnoloogiline koopainimene
Arhitektuur tühjale lehele - Marsi koloniseerimine ja kõrgtehnoloogiline koopainimeneJoonis: Juhan Kangilaski

Kosmiliste visioonidega arhitekt Juhan Kangilaski võttis oma magistritöös vaatluse alla Marsi koloniseerimise ja inimasumi ehitamise võimalikkuse punasele planeedile. Kuidas see võiks toimuda, jutustab ta allolevas loos ning pikemalt täna õhtul kell 18 Rahvusraamatukogus toimuval Kosmonautikapäeval, mille tänavuseks teemaks on "Marss Marsile! Olmest ulmeni". Lisaks Kangilaskile osalevad Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" avaliku salvestuse aruteluringis veel füüsikadoktor ja Marsi-majade projekti eestvedaja Alvo Aabloo, satelliidimeister ja Tartu Ülikooli õppeprorektor Mart Noorma ning kosmonautikapäeva traditsiooni elustaja ja ufoloog Igor Volke (kes käsitleb Marsi müsteeriume).

Arhitektuur tühjale lehele - Marsi koloniseerimine ja kõrgtehnoloogiline koopainimene

Marsile sõitmise kuue kuu pikkune teekond on liiga riskantne ja kulukas, et jätta Marsile rajatav arhitektuur juhuse hooleks.

Oleme jõudnud punkti, kus inimkond on koloniseerinud rohkemal või vähemal määral kogu planeedi Maa. Satelliitide ja interneti abiga on Maal toimuvad sündmused suudetud siduda ühte võrgustikku. Prantsuse arhitektuuriajaloolase Antoine Piconi järgi ei ole enam võimalik eristada kaardistatud territooriume ja ürgset maastikku: kõik on muutunud ühtlaseks kontrollitud infoväljaks.1 Selle mõtte taustal tekib paratamatult küsimus, kas leidub ikkagi veel paiku, kus oleks võimalik taastada ürgne suhe inimese ja maastiku vahel, tajuda territooriumi ja maastikku eraldiseisvate substantsidena.

Loe veel

Seotud lood:

Uus epohh inimkonna ajaloos

Maa kohta tehakse praegu uusi avastusi ekstreemseid kohti uurides: raskesti ligipääsetavatest koobastest, ookeanisügavustest ja polaaraladelt. Neis paigus on tinglikult alles veel side ürgse ja kaardistamata maastikuga, enamasti ei ole ühelgi riigil selliste paikade üle territoriaalset kontrolli või on see takistatud selliste lepetega nagu 1959. aastal sõlmitud Antarktika konventsioon.2 Teadustöö tegemine neis kohtades eeldab uutmoodi arhitektuuri, üldjuhul on see baas või asundus, kus uurijad elavad, et hõlpsamalt luua uuritava keskkonnaga otsekontakt. Mis aga juhtub siis, kui selline labor viia täiesti uude ruumilisse konteksti, veel territooriumiks jagamata maastikule? Näiteks Marsile.

Mehitamata uurimisroboteid ja satelliite hakati Marsile saatma 1960. aastatel ja sellega algas uus epohh inimkonna ajaloos, võib öelda, et oleme järjekordse uue maailma koloniseerimise alguses. Varem vaid teoreetiliselt uuritud planeet on tänu kohapeal tehtavatele mõõtmistele muutumas klaarimaks tervikuks. Üsna täpselt on selgeks saanud Marsi atmosfääri koostis, kus on 96% süsihappegaasi, tulevastel Marsi asukatel tuleb taluda temperatuurivahemikku -140 °C kuni +30 °C. Hea on see, et Marsil kõigub temperatuur palju vähem kui näiteks Kuul. Marsi pinnamoestki on võimalik aimu saada sinna minemata: tänapäeva tehnoloogia lubab internetis keerutada Google Earthi laadset Marsi gloobust ning sellest n-ö välja lõigata meeldiva pindalaga 3D-mudeli koos väga spetsiifiliste topograafiliste andmetega.3 Marsi asustamiseks on sobivaim piirkond ekvaatori ümbrus, kus keskmine temperatuur sarnaneb Antarktika omaga.4

Marsi kohta leiduvate andmete rohkust saab kasutada uut tüüpi ruumilahenduste väljatöötamiseks. Marss annab võimaluse luua arhitektuur n-ö tühjale lehele ning vastavalt aktuaalsele vajadusele. Marsile sõitmise kuue kuu pikkune5 teekond on liiga riskantne ning kulukas, et jätta sinna rajatava ruumilise keskkonna loomisel arvestamata maastiku eripäraseid võimalusi. Tuleb leida uus koloonia vorm, mis arvestab asustamata territooriumiga ning kasvab keskkonnaga üheks.

Suure tõenäosusega jõuab inimkond esimeste mehitatud Marsi baasideni kümne-viieteistkümne aasta jooksul.6 See on tegelikult väga lühike aeg tervikliku süsteemi ja uuele planeedile uurimisjaama rajamiseks. Teadus­eksperimentideks sobilik ruum peab vastama mitmele kriteeriumile, sest tegu pole pelgalt askeetlikuks eluks vajaliku ruumi või lihtsa elamuga,7 tuleb luua infrastruktuur Marsi uurimisvald­kondadele. Peamiselt on teadlaste huviorbiidis planeedi pinnasekihtide uurimine geoloogiliste protsesside mõistmiseks, pinnases leiduva vee ja jää uurimine ning eluvormide või varasema elutegevuse jälgede otsimine.8 Kõige olulisema põhjuse, miks Marsile saata just inimestest uurimisrühm, on sõnastatud NASA veel ühe suure uurimiseesmärgiga: koguda punase planeedi koha piisavalt teavet, et luua inimestele soodne elukoht.9 Seda informatsiooni ei saa aga raadiolaine aeglase levimise tõttu näiteks raadio teel juhitavate robotite abil koguda.10 Marsi kui elukeskkonna uurimine eeldab, et inimesed ise katse-eksituse meetodil olukorda analüüsivad ning ümbritsevast tagasisidet annavad.

Arhitektuurivormide katselabor

Marsi uurimisjaam peab töötama kui uute arhitektuurivormide katselabor, mis aitab leida just sellele planeedile sobilikud ruumid ja vormid. Esimesed teadlased asuvad Marsil tööle kõrgtehnoloogiaga varustatud "koobastes", otsides ja katsetades, millist arhitektuuri on ellujäämiseks tarvis ning millised ehitusvõtted sobivad Maa gravitatsiooniväljast kolm korda11 nõrgemasse Marsi välja.

Inimeste Marsile viimise missiooni ruumilised otsused tehakse praegu üldjuhul üksnes tehnoloogilistest kriteeriumidest lähtuvalt. Ajaloos on linnu tühjale kohale rajatud küll, on ka eksitud, kuid praegu tundub, et nendest ajaloo õppetundidest ei hoolita. Marsile võib üsna kiiresti kuhjuda stiihiline ja organiseerimata arhitektuuriobjektide väli, mis oleks Rem Koolhaasi kirjeldatud prügiruum, junkspace, kõige ehedamal moel.12 Selle vältimiseks peaks Marsile loodav teadusbaas koosnema moodulitest, mida saab aja jooksul ja vastavalt vajadusele kokku liita või lahutada nii, et ruumi terviklikkus ei kannata. See süsteem peab olema võimalikult paindlik, lõplikke lahendusi peab saama kohandada planeedi maastiku ja baasi eripärale. Arhitekti ülesanne on luua marslastele planeerimise tööriistad, ruumi organiseerimise keel, mille sõnavara asukad ise uusi ruumilahendusi luues täiendama hakkavad. Teadusbaasi ruum peab olema pidevalt arenev süsteem. Algselt jäikadest, Maalt toodud moodulitest kokku pandud baas "kasvatab" laienemise käigus juurde aina paindlikumaid ruume. Esimestele, elutähtsatele moodulitele lisanduvad töö- ja eluruumid nagu kasvuhoone või jõusaal, mille saab kas mehaaniliselt kokku monteerida või pneumaatilisi põhimõtteid kasutades konstrueerida. Uued arhitektuurivormid leitakse juba Marsi materjale kasutades ning kohapealset protoarhitektuurilist vormikeelt kõrgtehnoloogiliste võimalustega sidudes. Nii tekib ainulaadne ruumi katselabor, kus teadusbaas ehitatakse üles kohapeal. Arhitektil pole võimalik kohatundlikku ruumi seda paika külastamata kavandada, ruumilooja roll on sekkuda baasi terviklikkuse loomisse, et tagada selle kestlik areng ning näidata suunda tõeliselt isemajandava koloonia poole.

Autor: Juhan Kangilaski

Artikkel tugineb 2016 kevadel Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas kaitstud magistritööle "Kohaspetsiifiline kolonisatsioon: isemajandav elamise üksus Marsil", juhendajad MScAAD Martin Melioranski ja PhD Renee Puusepp ning mis ilmus 8.07.2016 Sirbis.

Juhan Kangilaski on üks neljast esinejast, kes täna, 12. aprilli õhtul kell 18 esineb Rahvusraamatukogus Kosmonautikapäeval 2017, mille teemaks on "Marss Marsile! Olmest ulmeni". Sündmusel, mis on ühtlasi Raadio 2 saate "Hallo, Kosmos!" avalik salvestus, osalevad aruteluringis veel füüsikadoktor ja Marsi-majade projekti eestvedaja Alvo Aabloo, satelliidimeister ja Tartu Ülikooli õppeprorektor Mart Noorma ning kosmonautikapäeva traditsiooni elustaja ja ufoloog Igor Volke (kes käsitleb Marsi müsteeriume).

Uuri lisa Kosmonautikapäev 2017 kohta ja jaga sõpradega facebookis.

Viited:

1 A. Picon, What has happened to territory? - Architectural Design, Territory: Architecture beyond environment, mai/juuni 2010, lk 94.

2 United States Department Of State, The Antarctic Treaty. 1959.

3 National Aeronautics and Space Administration (NASA), Mars Trek. Kättesaadav: http://marstrek.jpl.nasa.gov/#

4 Mars Architecture Steering Group, Human Exploration of Mars Design Reference Architecture 5.0 Addendum. Ed. B. G. Drake. NASA Johnson Space Center, Houston, Texas, 2009, lk 45.

5 National Aeronautics and Space Administration (NASA), NASA's Journey to Mars: Pioneering Next Steps in Space Exploration. - nasa.gov 8. X 2015, lk 8.

6 National Aeronautics and Space Administration (NASA), NASA's Journey to Mars: Pioneering Next Steps in Space Exploration. - nasa.gov 8. X 2015, lk 8.

7 J. Kasting, How to Find a Habitable Planet. - The Quarterly Review of Biology, Vol. 86, No. 1 (märts 2011), lk 39.

8 Mars Architecture Steering Group, Human Exploration of Mars Design Reference Architecture..., lk 45.

9 Mars Architecture Steering Group, Human Exploration of Mars Design Reference Architecture..., lk 31.

10 Raadioside jõuab Maalt Marsile ~20 minutiga. Vaata lisaks Mars Architecture Steering Group, Human Exploration of Mars Design Reference Architecture..., lk 30.

11 Mars Architecture Steering Group, Human Exploration of Mars Design Reference Architecture..., lk 82.

12 R. Koolhaas, Junkspace. - October, Vol. 100 (kevad 2002), lk 175-190, lk 175.

KOMMENTEERI!