Võnnu ufojuhtum: "Tekkis tunne, et kohtan sellist objekti veel. Ja üsna varsti!"



Võnnu ufojuhtum: "Tekkis tunne, et kohtan sellist objekti veel. Ja üsna varsti!"
1985. aasta 24. septembril nähti Võnnus tundmatut lendavat objektiFoto: depositphotos.com

"Objekt meenutas lihvitud, paljude kantidega klaashelmest. Võib öelda, et see polnud ei pilv, plastmass ega metall. Objekti alt väljus ühtlane valguskoonus, mis oli nii võimas, et selles olev ala oli väga heledalt valgustatud, nagu oleks päike paistnud," kirjeldab Airi oma ebatavalist kogemust. Loe katkendit Igor Volke raamatust "Täiendatud ufopäevikud", kus Võnnust pärit Airi kohtab varajasel hommikutunnil kõhedusttekitavat tundmatut lendavat objekti.

1985. aasta 24. september, Võnnu

Tartumaal Võnnus elav Airi A. elas üle sündmuse, mida ta kirjeldas nii: "Ilm oli pilvitu, tähed paistsid, kuu oli juba loojunud, puhus kerge tuul. Väljusin kodust kell 5.10. Trepist alla tulles tundsin südames pitsitust, mida ma pole mitte kunagi varem tundnud, ja ebamäärast hirmu. Väljusin majast, võtsin jalgratta ja alustasin sõitu. Mind valdas endiselt ebamäärane hirm, nii et tekkis isegi soov koju tagasi minna ja abikaasa saatjaks kaasa kutsuda. Kuid arvates juba ette, et ega ta niikuinii ei tule, jätsin selle mõtte katki. Sees oli kogu aeg selline tunne, et keegi jälgib mind.

Hoidsin taskulampi kramplikult paremas käes ja vaatasin ainult enda ette teele. Kuhugi kõrvale ma ei julgenud vaadata. Nõnda sõitsin pead tõstmata, kuni keerasin pritsimaja juurest sigalasse suunduva sirge teelõigu peale. Nii nagu ma maja tagant välja sõitsin, nägin veidi eemal, umbes saja meetri kaugusel, tee kohal puude latvade kõrgusel tohutut helendavat objekti rippumas. Objekt oli daami kübara kujuga ning selle helendus oli väga suur. Objekti peal olid ühtlaselt jaotunud punased ja rohekad spiraalid, mis meenutasid pimedas ruumis hõõguvaid elektripliidi spiraale. Objekti ülemine kuppel paistis läbi, sest nägin läbi selle heledat koidutähte. Objekti ülaosas ilutses suur punane helendav laik. Sõitsin veel mõnikümmend meetrit ja tulin siis rattalt maha, kusjuures käsi keeras taskulambi korraks sellisesse asendisse, et valgus suundus üles. Samal hetkel käis objekti punasest osast punane pimestav sähvatus ja pärast seda objekti punane "silm" kustus. Mul tekkis kindel tunne, et sähvatus oli tingitud taskulambi ülessuunamisest.

Hirm, mis mind samal momendil haaras, pole võrreldav ühegi teisega, mida olen seni elus läbi elanud. Hirm tuli minusse väljastpoolt. Mõistus oli samal ajal täiesti selge. Hakkasin objekti suunas liikuma. Tundsin, nagu oleks mind nöörist tõmmatud. Samal ajal hakkas objekt minu ees vaikselt liikuma. Tee kõrval on elektriliin. Minust objekti valgustatud alani jäi poolteist-kaks elektriposti vahet. Tundsin, et ma ei tohi lähemale minna. Objekt meenutas lihvitud, paljude kantidega klaashelmest. Võib öelda, et see polnud ei pilv, plastmass ega metall. Objekti alt väljus ühtlane valguskoonus, mis oli nii võimas, et selles olev ala oli väga heledalt valgustatud, nagu oleks päike paistnud. Objekti valguskoonuse äärtes suundus valgus alla poolviltu, objekti keskosas aga otse. Kui objekti liikumisel sattusid selle valgustatud alasse teeäärsed majad, töökojahoone ja lõpuks ka sigala, siis algul olid valgustatud nende otsaseinad, hiljem aga paistis valgus ülalt otse alla, nii et valgustatud olid ainult katused. Vasemal pool teed asub peaaegu kogu tee ulatuses hekk, paremal pool on aga majad ja põllulapid. Põllulappidelt paistis, et valgustatud ala moodustas sõõri. Kuna objekt asus tee kohal, siis oli sõõri raadius kummalegi poole teed 200-250 meetrit, 400-450 meetri ulatuses oli valgustatud tee, mis oli näha objektide järgi, mis sattusid valgustatud alasse. Vasaku külje ja selja poolt puhus kerge tuul, nõnda et võis näha puude latvade liikumist. Objekti all valguskoonuses kasvavad puud olid aga tardunud nagu muinasjutus.Tee ääres asub mu õe maja. Tahtsin sinna sisse pöörata, et neile ka objekti näidata, aga ei saanud. Sammusin hüpnotiseeritult objektile jä-rele. Ma ei saanud lihtsalt sellelt ega selle ümbruselt silmi lahti. Teele, mis on kohati auklik, ei vaadanud ma kordagi. Imestasin ise ka, kuidas mul õnnestus see maa ära käia, ilma et ma oleks kordagi komistanud või auku astunud. Seal, kus tee pöörab paremale, algas väike tõus. Objekt jälgis pinnareljeefi, hakates ülespoole tõusma, samal ajal minust kaugenedes.

Kui jõudsin sigalasse (5.35), asus objekt juba eemaloleva metsa kohal. Sigalasse sisenedes tundusid tuled sees täiesti tuhmid. Kutsusin teisi ka seda nähtust vaatama, kuid siis oli metsa tagant näha veel ülemine punane kuppel.

Kell 6.45 läksin koju. Kodus olid kõik üleval. Minu kolm last, mees ja vanaema ütlesid, et umbes sel ajal, kui ma kella viie paiku ära läksin, ärkasid nad millegipärast üles (mida tavaliselt ei juhtu kunagi), tundes end halvasti. Vanaema nägi oma toas valgust, nagu oleks päevavalguslamp lähedalt sisse paistnud. Avatud aknast kostis nõrka surinat. Vanaema oli veel imestanud, et autod sõidavad täna juba nii varakult. Ja veel nii vaikselt! Tegelikult aga ei paistakski tuled meie 4. korruse akendest mitte kunagi sisse.

Hiljem selgus, et mu õde oli üles ärganud sel ajal, kui objekt lendas majast üle, ja imestanud, miks kuu küll täna nii heledalt aknast sisse paistab. Samuti oli aknast paistva valguse peale üles ärganud miilitsa piirkonnavolinik. Objekti järel kõndides ei tundnud ma mingit lõhna. Sellest kostisvaid nõrka surinat, mis meenutas mulle kassi nurrumist. Kui koju jõudsin, tekkis tunne, et kohtan sellist objekti veel. Ja üsna varsti! Kolm järgmist päeva kartsin hommikuti tööle minna, hiljem see hirm kadus."

Autor: Igor Volke

Allikas: Igor Volke "Täiendatud ufopäevikud", kirjastus Pilgrim


Loe veel

KOMMENTEERI!