Roswelli juhtum ehk ufoloogia Püha Graal: Vene või Saksa lennumasin või ufo?



Roswelli juhtum ehk ufoloogia Püha Graal: Vene või Saksa lennumasin või ufo?
Kunstniku nägemus Roswelli juhtumistPilt: i2.wp.com

Täna 70 aastat tagasi, 8. juulil 1947 ilmus ajalehe Roswell Daily Record kaanel lugu sellest, kuidas RAAF (ehk Roswell Army Air Field) püüdis kinni lendava taldriku. Hiljem serveeriti seda kui Project Mogul'i ilmastikuõhupalli. Aga Pandora laegas oli sellega juba avatud: Roswellist on tänaseks saanud märgiline juhtum, mis tõi laiema avalikkuse ette fantastiliselt põneva UFO-fenomeni ja tulnukate teema, mis on tänaseks seitse kümnendit maailma kummastanud ja hämmastanud ning muutunud osaks meie kultuurist ja folkloorist, info-, semio- ja noosfäärist.

Juuli algus 1947. New Mexico osariigi Roswelli piirkond. Kohalik perekond Wilmot näeb 2. juulil helendavat taldrikulaadset objekti taevast alla sööstmas. 5. juuli hommikul avastab farmer Mac Brazel oma karjamaal metallrusud. Ta teatab kohalikule šerifile, kes omakorda teavitab sellest Roswelli õhuväebaasi ametnikke, et toimunud on lennuõnnetus. 8. juulil ilmutab sõjavägi pressiteate, et nende valduses on lendava taldriku rusud. 9. juulil võtab sõjavägi tunnistuse uforusudest tagasi ning teatab, et need olid ilmastiku uurimise õhupalli jäänused.

FBI dokument lendavate objektide kohta aastast 1950.Wikipedia

Loe veel

Seotud lood:

Ülevaade Roswelli juhtumist on kirjas ka Igor Volke äsja ilmunud raamatus "Täiendatud ufopäevikud". Volke ütleb, et Roswelli linna lähedal toimunud sündmused on muutunud ufoloogia Pühaks Graaliks. Eriti võimendusid selle nähtusega seotud asjaolud sajandivahetusel, kui oma tunnistustega tulid avalikkuse ette mitmed armee ja õhujõudude nimekad teenistujad, kaasa arvatud Kuul käinud Edgar Mitchell. Tema kinnitas korduvalt, et Roswellis kukkus tõepoolest alla tulnukate õhusõiduk.

Väidetavalt leiti allakukkunud vrakist ka surnud piloote ja isegi üks elus olend, kes olid inimesesarnased, kuid vaid meetripikkused. Sellised teated, mida valitsus, luureorganid ega sõjavägi ei kinnita, aga ei lükka samas ka päriselt ümber, annavad vandenõude tekkimisele tohutud tiivad. Palju on arutatud teemal, et kui ufovrakk ja tulnukalaibad olid, siis mis neist sai. Väidetavalt viidi need USA kõige valvatavamasse sõjaväebaasi Area 51, mis asub Nevada kõrbes 130 kilomeetrit Las Vegasest loodes. Seal siis on kõike seda kraami uuritud ja saadud teadmistega ehitatud modernseid lennuvahendeid.

Saksa meediakanal N24 on väitnud, et Roswelli lähedal purunes natside salajane lennuaparaat Die Glocke, mis sarnanes lendava taldrikuga. Üks Roswellis töötanud insener on Ameerika ajakirjanikule Annie Jacobsenile väitnud, et lennumasin oli Nõukogude Liidu oma ja nn tulnukad Auschwitzis koletuid inimkatseid teinud natsiarsti Josef Mengele „toodang". Nimelt olevat Stalin tahtnud saata selle „ufo" otse Ameerika südamesse, et õhutada ufopaanikat, aga kaugjuhitav „ufo" jäi tormi kätte ja kukkus alla seal, kus poleks pidanud kukkuma.

Vandenõuteooriad on põnevad ja et neid juurde ei tekiks, selleks oleks vaja Roswelli salastatud toimikud avada. Tänavu möödub intsidendist 70 aastat ja peagi selgub, kas lai avalikkus saab midagi rohkem teada.

Igor Volke arvab, et Roswelli juhtum on nn punane heeringas ufointsidentide sarjas, et tõmmata tähelepanu nimelt sinna ja vältida uurivmõtte liikumist märksa mahlakamatele jahimaadele, mis viiksid oluliselt lähemale keerulisele tõele. Red herring ehk punane heeringas on ameerika ajakirjanduses kasutatav eksitava signaali või tähelepanu kõrvalejuhtimise mõiste.

Niisugune näeb välja ilmastiku uurimise õhupall. Pilt: Wikipedia

Järgnevalt väljavõte Igor Volke raamatust "Täiendatud ufopäevikud":

Roswelli taustast

Teise maailmasõja käigus oli New Mexico osariik kujunenud USA strateegiliseks suurkeskuseks. Seal paiknes Los Alamose tuumauurimiskeskus, kuhu olid kogutud läänemaailma helgemad ajud ja mille juurde kuulus tuumakatsepolügoon Trinity Site. Seal lõhati esimene tuumaseadeldis Jumbo projekti Manhattan raames, mida juhtis Robert Oppenheimer ning osalesid Enrico Fermi, Richard Feynman jt.

Piirkonna erilisust rõhutas keskusest lõuna pool asuv Valgete Liivade (White Sands) polügoon, kus katsetati raketitehnoloogiat Wernher von Brauni juhtimisel ja kuhu oli toodud Peenemündest V tüüpi Natsi-Saksa rakettrelvad ja muud seadeldised. Von Brauni meeskonda kuulus sadu Saksamaalt toodud teadlasi, kes olid seotud ka muude ekstravagantsete lennutehniliste projektidega. Katsepolügoonist lõunas asus 1947. aastaks USA strateegiline tuumapommidega varustatud lennuväerühm Roswelli sõjaväelinnaku lennuväebaasis. Sealtsamast sooritati ka ründelennud Hirošimale ja Nagasakile. Nendes piirkondades tehti ka muid stratosfäärilende ja kaugseireprojekte, nagu Nõukogude tuumakatsetuste jääkide detekteerimine (projekt Mogul) ja eksperimendid mannekeenidega, mis juhtuks kõrgkatapulteerumisel pilootide ja astronautidega.
Selline ülimahukas ja keeruline kogum tippteaduslikke ja tehnoloogilisi uuringuid, rakendusi ja lahendusi, tippstrateegilisi ja sõjalisi seadmeid ühes piirkonnas tõi kaasa muu maailma luureorganite teravdatud tähelepanu. Selleks ajaks oli USAs kujunenud äärmiselt keeruline sisepoliitiline olukord. Majanduse üleviimine rahuaja tingimustesse, maailmas saavutatud positsiooni ja hegemoonia hoidmine ning hoogu võttev külm sõda endiste liitlastega vajas juhtimise äärmist paindlikkust.

Seda kõike teravdas kaks paradoksaalset aspekti: maavälise fenomeni jõuline ja süvenev ilmumine ning asjaolu, et julgeoleku sensitiivses piirkonnas oli kujunenud ebatavaliselt enneolematu olukord. Nimelt oli Los Alamosesse kogunenud enam kui saja väga kõrge kvalifikatsiooniga teadlase hulgas selgelt märgata juutlik-antifašistlik hoiak. Süüdistati ju hiljem Robert Oppenheimerit marksistlikus, isegi riigireetlikus ja nõukogudemeelses hoiakus. Tegelikult taotles Oppenheimer tuumatasakaalu, võimaldades tuumauuringute tulemuste leket Nõukogude Liitu.

Kuna Valgetele Liivadele oli kogutud sadadesse ulatuv endiste natsisakslaste raketiteaduse eliit von Brauni juhtimisel, pingestas see vastuluure tegevust seda enam, et Nõukogude Liit, kasutades ära paljude teadlaste vasakpoolset või antiameerikalikku hoiakut, siirdas sinna oma luure esindajaid. Tagajärg oli väga lihtne - Stalini töölauale laekus informatsiooni nii käimasolevatest teadusprojektidest, uuringusuundadest kui ka USA eelisolukorrast kokkupuutes maavälise tehnoloogia ja mõistusega. Viiekümnendate algul oli moodustatud USA presidente nõustav ülisalajane komisjon MJ-12 ja selle tegevuse tulemusena valminud esimeste raportite materjalid. Stalin konsulteeris nendel teemadel Nõukogude tippteadlastega, sealhulgas rakettide peakonstruktori Sergei Koroljoviga.

Nii USA kui Nõukogude Liidu juhtidele oli varakult ilmne maavälise mõistuse ja ülitehnoloogia siinolemise eriline tähendus ja tähtsus. Mõlemale osapoolele oli väga oluline luua rahva, st avalikkuse ja juhtide vahele puhverala. See tähendas ajavõitu, kontrolli tegelikkuse üle ja üsna mahukat desinformeerimise, naeruvääristamise, skepsise ja akadeemilise ufoignorantsuse loomist.

Juuli 1947 Roswellis

Tänaseni on ebaselge, kas Roswelli ufokatastroof toimus 14. juunil, 2. juulil või USA iseseisvuspäeval 4. juulil 1947. Arvan, et selle vastuolu tegelik põhjus on väga lihtne - teades, et selles piirkonnas esines väga palju ufonähtusi, on tegemist paari objekti purunemisega lähiajal ja -ruumis. Üks versioonidest on kahe ufo kokkupõrge, mis oli põhjustatud USA eksperimentaalsete lühilainerelvade ja uut tüüpi võimsate radarite kooskasutamisest. Olen veendunud mitme objekti ja mitme ufomeeskonna tuvastamises selles piirkonnas.

Kindel on asjaolu, et laupäeval, 5. juuli hommikul avastas farmer Mac Brazel Fosteri rantšost 75 miili kaugusel Roswellist oma karjamaade ülevaatusel mingi katastroofi jäljed. Maa-ala oli täis metallitükke, plastikut meenutavaid vardaid, väga kerget materjali, fooliumisarnast ja vedrusid meenutavat materjali. Brazel uuris riismeid ja leidis, et tegemist oli erakordselt kerge ja väga tugeva materjaliga. Ta võttis kaasa mõned näited ja demonstreeris seda naaberfarmi peremehele, kes aga nähtust vaimustusse ei sattunud. Brazel üritas kodus materjali purustada või põletada, kuid see ei õnnestunud. Järgmise päeva, 6. juuli hommikul läks Brazel Roswelli šerifi Georg Wilcoxi jutule, võttes kaasa mõne näidise. Šerif mõistis asja erakordsust ja saatis kaks asetäitjat kirjeldatud piirkonda ning informeeris lennuväebaasi pühapäeval valves olnud juhtkonda. 509. pommitusrühma vastutav kolonel William Blanchard andis ülesande õhuluure kaptenile Jesse Marcelile teemaga koheselt tegeleda. Marcel sõitis kahe kaaslasega šerif Wilcoxi juurde ja kohtus Brazeliga, et sõita Fosterite rantšosse ja vaadata üle sündmuskoht.

Sündmuskoht oli kaetud umbes kilomeetri ulatuses ja 100 meetri laiuses erineva tehnoloogilise prahiga. Lähikonnast leiti ka põlenud maa-ala, mille juures tuvastati klaasistunud liiva. Marcel oli veendunud, et tegu ei olnud stratosfäärisondi, lennuki ega juhitava mürsu jäänustega. "See oli midagi sellist, mida ma varem polnud näinud ... meenutades midagi sellist, mis poleks nagu meie juures valmistatud," on lisanud ta oma varajases raportis.

8. juulil lasi Marcel riismed kokku koguda kahte suurde sõjaväeveokisse ja toimetas need Fort Worthi (hiljem Wright-Patterson). Nii Marcel kui Blanchard olid veendunud, et nad olid saanud kätte mõistatusliku lendava ketta riismed. 8. juuli lõuna paiku anti korraldus avaliku suhtluse ohvitserile leitnant Walter Hautile sellesisulise teate edastamiseks. Kohalik raadio ja ajaleht edastasid uudise samal päeval. Õhtuleht Roswell Daily Record teatas oma esikülje artiklis, et Roswelli lennuväebaasi 509. pommitusrühma luurekeskus oli kokku puutunud lendava taldriku jäänustega.
Järgnesid tormilised ja segased sündmused. Uudis levis kulutulena ja tõsine konflikt tekkis armee peakorteriga, kes vaikse nädalavahetuse tõttu oli kaotanud kontrolli sündmuste arengu üle. Olukorda saadeti päästma ja reguleerima kindral Ramey. Kohale lendasid FBI esindajad, raportid tegelikkusest liikusid FBI bossile J. E. Hooverile ja strateegilise lennuväe peakorterisse. Ramey raadioesinemised aga rahustasid avalikkust, et tegu oli vaid salajase ja eriotstarbelise õhupalliga.

9. juulil toimetas sõjaväepolitsei Mac Brazeli väeosasse, kus teda hoiti mitu päeva. Brazelilt võeti ütlused, nõuti vaikimist ja sisendati talle, et tegemist oli õhupalli riismetega. Järgnevaks kolmekümneks aastaks kadus Roswelli intsident avalikkuse tähelepanu alt. Sündmuse mälestus säilis vaid kohalikel elanikel.

1978. aastal tõusis aga juhtum uuesti avalikkuse tähelepanu alla, kuna juhtumi salastatuse ja tegelike asjaoludega hakkas tegelema ufouurija Stanton Friedman, kes intervjueeris sadakonda tunnistajat, olles seejärel veendunud, et tegu oli sõjatööstuskompleksi poolt osavalt orkestreeritud ufosündmuse maskeeringuga. Ta nimetas kogu lugu "kosmiliseks Watergate'iks". Üks tunnistajatest, saksa päritolu vastuluureohvitser, andis tunnistusi selle kohta, kuidas armee ekspeditsioon koristas Roswelli lähedal Coronas purunenud lendava taldriku ja paigutas selle sõjaväe transpordiveokile. Samas korjati kokku ka tulnukate laibad ja arreteeriti üks ellujäänu. Uurimused viisid kaugemale ja sügavamale - 1992. aastal teatavad Friedman ja don Berliner, et Roswelli lähedal korjati armee luure poolt üles seitsme surnud tulnuka keha ja mitu elavat pilooti. Teistel andmetel toimetati nad Los Alamosesse.

Täiendusi

Inglise ufoloog Timothy Good kirjeldab USA kindrali Georg Marchalli mõtteavaldust, kes tegi teatavaks, et ameeriklased on saanud kätte mitte ainult tulnukalaevade pilootide surnukehasid, vaid nad on loonud kontakti ka ellujäänud pilootidega. Ta räägib kolmest juhtumist, kus objektid on purunenud ning see on saanud saatuslikuks nende pilootidele. Kõikidel nendel kordadel on nad hävitanud hapnikurikas õhk. Timothy Good kirjutab oma kohtumisest USA NASA endise lennundusinseneri Clark McClellandiga, kes töötas Kennedy kosmosekeskuses Cape Canaveralil kolmkümmend aastat ballistiliste mürskude agentuuris ja kohtus teenistuse käigus korduvalt Wernher von Brauniga. Braun oli aastatel 1945-1950 USA armee nõunik ja Valgete Liivade katsepolügoonil V 2 ja muude raketiseadeldiste projektijuht. Wernher von Brauni tegelik eluunistus oli aga kosmos.

Ühel lõunal küsis McClelland von Braunilt, kas ta teab midagi Roswelli juhtumist. Von Braun tõstis üllatudes kulmud, läitis sigareti ja selgitas, et teda koos paari kolleegiga oli viidud Roswelli lähedale sündmuskohale, mis seostus selle juhtumiga. Selleks ajaks eemaldati läheduses olevad sõjaväelased, et nad saaksid teha vajalikud analüüsid ümbrusest ja objektist. Tema sõnul ei olnud objekt tehtud metallist, nagu me mõistame seda Maal. Ta ütles, et see tundus olevat midagi bioloogilist, nagu nahk. McClellandile jäi osa von Brauni selgitusest arusaamatuks, kuid selgelt sööbis mällu mõte, et objekt oli mingil moel "elav".

Kättesaadud pilootide surnukehad olid ajutiselt meditsiinitelgis. Nad olid väiksed, väga õrnad ja suurte peadega. Neil olid suured silmad ja hall nahk, mis oli tekstuurilt reptiilne. Von Braun mainis, et pilootide nahk meenutas lõgismao nahka, milliseid ta oli näinud varem Valgete Liivade kõrbes. Purunenud jääkide ülevaatamine hämmastas eksperte - väga õhukesed alumiiniumi- või hõbedavärvilised kiled, äärmiselt kerged ja tugevad. Laeva sisemus oli peaaegu seadmeteta. Jäi mulje, nagu oleksid olendid ja lennumasin moodustanud ühe terviku.

/---/

Paljudel on loomulik küsimus, kuidas on õnnestunud selliseid saladusi hoida. Üks argument on sõjaseadus Janap 146 (E), mis sätestab sõjaväepersonalile ufosaladuste mittekooskõlastatud avaldamise eest kümneaastase vangistuse, lisaks 10 000dollariline trahv ja ilmajäämine sõjaväepensionist.

Kuid vaatamata kõigele on kristliku ja ilmaliku moraali valguses avalikkuse ette tulnud paljud väga kõrges eas ametnikud oma tunnistustega. Psühholoogias nimetatakse seda surivoodi sündroomiks (death bed confession). Paljude ütlused on kokku kogunud ufoloog Steven M. Greer Sirius-projekti raames (tuntud ka kui Disclosure Project - lahtisalastatuse projekt). Kõige värvikamaks esindajaks selles võtmes oli kolonel Philip Corso, endine Pentagoni uurimis- ja arendusosakonna juht, kes kirjutas raamatu "Day After Roswell" ("Päev pärast Roswelli"), kus ta muu hulgas mainib, et teeb selle tunnistuse koos oma tööandja kindral Trudeau'ga soovist, et Ameerika noor põlvkond teaks, mis tegelikult on toimunud.

Allikas: Elutark.delfi.ee

Vaata lisa Igor Volke raamatu "Täiendatud ufopäevikud" kohta kirjastuse Pilgrim kodulehelt ja kuula teda rääkimas sel teemal Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

KOMMENTEERI!