Müstilised sündmused Viljandimaal: kas tegu oli UFO või poltergeistiga?

 (1)

Müstilised sündmused Viljandimaal: kas tegu oli UFO või poltergeistiga?
Foto: depositphotos.com

"See, mis juhtus sel ja järgmisel talveõhtul Viljandimaal Võhma lähedal Kingul, väärib rohkem kui kohalikku tähelepanu. Maailm tunneb tervet nn ekstrasüttimiste kategooriat, keerukaid keskkonna füüsikalisi anomaaliaid, kuid too juhtum viitab võimalikule tekitajale, mis küll ei lähenda nähtust selgitusele, vaid muudab selle veelgi keerukamaks, sünnitades uusi küsimusi. Olen tutvunud hulga materjalidega mujalt maailmast, kuid sellist keerukust, mis esineb selles loos, ei ole kuskil täheldatud", kirjutab Igor Volke oma raamatus "Täiendatud ufopäevikud".

Loe veel

1991. aasta 18. veebruar, Viljandimaa, Kingu

Kell oli kümne paiku õhtul. Evald tuli naabri poolt koju. Vahepeal sadanud lumel polnud muud kui koerajäljed. Trepipealne oli päris valge, kaetud värske lumelinaga. Ukse lukust lahti keeranud, sai isand sisse.
Ninna lõi värvihais, pidigi, sest remont osa elamises oli veel pooleli. Esikust kööki minnes kirbe hais tugevnes, köögis paistis kõrvaltoast helesinakat kuma. Evald läks kõrvaltoa uksele ja jahmus, sest tuba põles, mitte küll suurelt, vaid akna külgkardin, selle kõrval sein ja paar ruut-meetrit lage. Ka aknaalune laud oli tules. Mees läks ruttu kööki, võttis pool pange vett ja paiskas selle alt üles mööda seina laeni ning oligi peaaegu korras, tuli rullus või nagu hajus eriskummaliselt. Nüüd torkasid lauanurgal silma kaks koonilist eset, mis põlesid ühtlase eresinaka leegiga. Evaldil tekkis mõte neid mitte kustutada, kuna need olid täiesti tundmatud, mõistatuslikud, natuke ehk hirmugi sisendavad.
Ta lippas kähku riietumata naabri poole ja kutsus veidrat asja vaatama. Põleng tundus selle kõrval kukepea. Mehed uudistasid kahte koonust, mis põlesid helesinise võbelemata leegiga nagu mõistatuse altari küünlad. Ent kaua see hing ilust ikka osa saab. Mehepojad võtsid kopsikuga vett, valasid sortsaka kummalegi ja tuli oli surnud. Nad katsusid sõrmeotsaga suuremat, mis oli 15-17 sentimeetrit kõrge ja tüvest tosina jagu lai. Teine oli samasugune, ainult kolmandiku võrra pisem. Evald võttis suurema koonuse pihku, takseeris selle värvi ja kaalu ning vaatas põhja ülespoole pöörates sisse. Sees olid kolme kuni viiekeermega pikaks venitatud spiraali jupid, otsa peal oli nagu õhumullikesi kogunud. Kogu koonus oli väga kõva, umbes pleksiklaasi värvi ja karaskusega. Sulamisjälgi ei olnud. Laual olid põlengu levimise jäljed, koonustealused kehad olid korraliku värviga ja suurema all oli ümmargune jääk laudlinast, mis oli ümberringi tuleroaks langenud.
Mehed panid suurema koonuse kindluse mõttes kööki pliidirauale ning asusid tuba uudistama. Laud oli põlenud eriskummaliselt. Linik oli ulatunud üle lauaplaadi servade, moodustades plaadi serva ja lauakarbiga nagu koridori. Tundus, et koonustest eraldunud gaas oli selles kogunenud ja liikunud tõmbe suunas aknani ning süüdanud sealt juba kardinad ja seina ning lae. Mis päritolu koonused olid ja kuidas need süttisid, teab vaid nende omanik. Seina ääres seisnud puust seljatoega toolil oli leeni küljes kaks poolringseta uku, samuti erineva diameetriga [need augud olid tulekahjude tippeksperdi Jaan Aia seisukohalt põlengu eriskummalisimad asjaolud]. Ka seinalt võis leida topograafiliselt intrigeeriva sarnase jälje. Läheduses seisis võrkvarjestusega küttespiraal. Kujutasin kohapeal kolleegidega asja uurides ette, et kui peremees poleks õigel ajal jaole saanud, siis olekspärast tulekahju tekkekohast leitud küttekeha peetud võimalikuks tulekahju tekitajaks.
Mehed pöördusid kööki ja võtsid käsile koonuse. Pärast väikest arupidamist panid nad asjale tikust pliidiraual uuesti tule külge, mille koonus võttis kohe ka omaks, ja kustutasid selle jälle. Koonus ei märgunud. Siis süütas naabrimees koonuse juba peopesal. Põlenud alla kuni tüveni, ei olnud kummalisel moel käel kuum. Ta kustutas koonuse ja mehed istusid pikalt-laialt arutama. Korraga märkasid nad, et väiksem koonus oli lauanurgalt kadunud. See lisas sündmusele mõistatuslikkust. Varsti tegi naabrimees minekut. Evald pani koonuse köögiriiuli nišši ja seadis ka peagi unele.
Järgmisel hommikul näitas ta põlengu jälgi ja mõistatuslikku koonust paarile külalisele ja õele. Päeval toimetas ta majapidamises ja märkas, et esikus oli eelmisel õhtul külmkapi peal tosina jagu kanamune purunenud ning paar piimapudelit oli põrandal ümber. Nüüd tuli talle meelde, et ka koer oli õhtul vahepeal perutanud. Pärast õuetoimetusi otsustas ta toa enne õhtut põlengujälgedest puhtaks teha. Äkitselt püüdis silm köögiriiulist tühja koha, täpipealt sealt, kus oleks pidanud koonus seisma. Otsis Evald mis otsis, kuid koonust ei leidnud. Väike erutus hinges, seadis ta end kella kümne paiku voodisse, televiisor mängis ja ka raamat sai igaks juhuks, kui igavad saated tulevad, näppu võetud. Kohe varsti polnud aga kumbagi vaja, sest põnevusest polnud puudu. Umbes poole tunni pärast urises koer esikus, kohe seejärel kostis köögist kolakas, mis sulas teleriheliga kokku. Evald läks uksele vaatama ja silmas köögipõrandal kummuli nugade-kahvlite sahtlit tollestsamast köögiriiulist. Kohe kostis nurgatoast uus kolakas. Evald haaras peatsist taskulambi ning avas remonditava toa ukse. Ainus, mis tühja ruumi täitis, oli lennusooja puulõhkumispaku kõikumine küljelt küljele. Pakk oli just-just maandunud. Evald tegi kiire sööstu kõrvaltuppa, nagu sooviks midagi või kedagi kinni võtta või jälitada. Käsi pikalt ees, et ukse kõrvalt tuli süüdata, lendas ta selles asendis pauhti seljaga vastu soemüüri, teda tõukas selgelt tajutav sooja õhu voog. Nüüd hüppas ta kööki, süütas tule, läks esikusse, kontrollis välisust, see oli lukus. Ta tuli tagasi kööki. Keldriluuk? Lukus. Pööningul ei midagi. Aknad olid kõik suletud, talveks veel kleebitudki. Järeldus: majas ei ole enam kedagi. See teadmine ei toonud kergendust. Mitu tundi valvelolekut ei toonud enam lisasündmusi, vaid pelga väsimuse.
Kui AKRA komisjon Kingul käis, olid põlengujäljed hästi näha. Tulekahjuekspert tegi oma töö, kuid loomulikult ei öelnud, et kogu mõistatuse taga on ufod. Paikkonna tausta uurides, mis keskkonnaanomaaliate puhul pole mitte ainult huvitav, vaid ka vajalik, selgus, et tegu on kunagise kirikukrundiga, kohaga, kuhu enne sõda kavandati kirikut. Siis tuli sõda ja rikkus need plaanid. Pärast sõda ehitati sellele kohale maja. Praegune peremees elas seal alates 1975. aastast. Küsimusele, mille poolest paistab paikkond silma, ei olnud raske vastata: välgud kipuvad puudesse lööma. Allee, mis juhatab õuele, koosneb saartest ja tammedest, mille koorele on välgud kenad triibud sisse teinud. Ka põhjapoolse õueserva kuused on püstvagudega märgistatud.
Veel midagi? Jaa. 1984. aastal, samuti veebruaris, põlesid kõva külmaga sepikoda ja kuur maha. Peremees ega keegi teine polnud seal paar nädalat käinud. Lumi oleks külamehe jäljed reetnud. Ka 20. veebruari hommikul pärast mikropoltergeisti tegi Evald majale ja õuele mitu tiiru peale - lumi oli valge, puhas ja salakaval.
Allikas: Igor Volke "Täiendatud ufopäevikud", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!