Soovitusi meie mälult: pildistage vähem ja vaadake rohkem!


Soovitusi meie mälult: pildistage vähem ja vaadake rohkem!
Pildistage vähem ja vaadake rohkemdepositphotos.com

Võime arvata, et mida rohkem meie jaoks olulist pildistame, seda paremini kõike jäädvustame ja seega ka mäletame - aga võta näpust! Tegelik olukord on hoopis vastupidine.

Kreeklast Sokratest tuntakse kui kuulsat mõtlejat, kaasaegse teadmiste armastuse ehk filosoofia isakuju. Vähem teatakse, et teda häiris üks toona uudne tegevus. See oli talle nii vastukarva, et hoiatas pea kõiki kellega kokku puutus öeldes, et: "see akt on ebainimlik, hävitab mälu ja nõrgendab mõistust ja vabastab aju arendavast tegevusest". Õnnetuseks ei saanud ta oma hoiatust jubedast aktist laiemalt propageerida. Mitte sellepärast, et sellel ajal polnud veel trükipressi leiutatud, vaid seetõttu, et hoiatus puudutaski kirjutamist. Sokrates vihkas kirjutamist ja ta pidi õigemaks kui kõik vajalik püsib inimese mälus, mitte pärgamendil.

Iidne tark eksis. Mitte seetõttu, et mälu pole vaja koormata. On küll! Aga Sokrates eksis selles osas, et hea mälu ja mõistusega inimese teadmised lähevad kaduma koos tema surmaga. Mistõttu leiab Vanast Testamendist mõttetera: "Mis on olnud, tuleb jälle ja seda, mis tehtud, tehakse jälle; pole midagi uut päikese all". Sest pikka aega paistis tõesti nii, et kui midagi uut avastatakse osutub see mõne aja pärast vana, kuid unustatud asja kordamiseks. Seetõttu kuhjusid teadmised aeglaselt ning üldine areng oli visa. Isegi kirjutades. Kuni trükipressi leiutamiseni, mis võimaldas odavalt igasuguseid mõtteid tiražeerides need massidele kättesaadavaks teha. Enam polnud vaja käia vana uuesti leiutamas, vaid uus sündis olemasolevale rajanedes. Nähtuse võttis kokku teine kuulus mõtleja Isaac Netwon sõnadega: "Kui ma näen varasemast kaugemale, siis vaid tänu sellele, et seisan hiiglase õlgadel". Järelikult on kirjutamisest ühiskonnale olnud rohkesti kasu, isegi kui individuaalsetele ajudele on võimaldatud hõlpu.

Seotud lood:

Kahjuks pole kuulnud mida Sokrates arvas maalimise kohta. On ju pilt väärt tuhandet sõna. Samas eeldavad nii pildi tegemine kui selle vaatamine mõtlevat analüüsi. Kuni pilditegu muutub liiga lihtsaks! Professor Linda Henkel Fairfieldi Ülikoolist, USA'st arutles teemal kas pildistamise vimm võiks ähvardada mälestusi?

Esialgu võiks ju arvata, et pilti tehakse just mälestuste pärast. Nii on lihtne mõtelda kuni püüda ära klaarida millal jõuavad näiteks ameeriklased vaadata 10,3 miljardit fotot, mida nad ühes kuus teevad. Ameeriklasi on 300 miljonit. See teeb 33 pilti kuus ja umbes 400 pilti aastas. Arvatavasti pole kogu elanikkond võrdselt pildistamas ja liivaseid varbaid, hommikust võileiba või purskkaevu ees tehtud selfie'sid koguneb mõnedel kodanikel rohkem ja teistel vähem.

Probleem varjab end just väites, et pilt tehakse mälestuseks. Piltlikult öeldakse ajule, et ära hetkel väga vaeva näe elus olulisena tunduva episoodi mällu jätmiseks, sest kõik on pildi peal, mida siis ühel toredal hetkel vaadatakse. Reaalsuses enamust pilte ei vaadata või kui isegi need satuvad teinekord silmade ette, siis suur osa neist on sündinud hetke ajendil ega meenu, mis lugu sellega kaasneb. Professor Henkelil on väite toetuseks katse üliõpilastega, milles ta palus 74 tudengil külastada kunstimuuseumi. Nende ülesandeks oli teha osa objektidest fotoaparaadiga pilt ja teisi objekte lihtsalt vaadata.

Loe veel

Päev hiljem pidid nad meenutama mida muuseumis nägid. Fotodele jäädvustatud objektidest mäletasid üliõpilased vähem detaile, raske oli meenutada nende asukohta jms. Objektidega, mida nad olid lihtsalt vaadanud, olid mälestused oluliselt paremas korras. Probleem on olemas. Sarnast nähtust kinnitavad teisedki välise mälukandjaga tehtud uuringud. Nagu Columbia ja Harvardi ülikoolides tehtud katsed, milles inimestel paluti meelde jätta teatud test-fakte. Osadele katsealustele näidati kuidas need test-faktid talletati arvuti kõvakettal kataloogidesse ja ülejäänutele öeldi, et pärast faktidega tutvumist need kustutatakse kohe ära. Kuigi faktide meeldejätmise mehhanism peaks mõlemal juhul olema samasugune, sõltumata sellest, mis pärastpoole algmaterjaliga juhtub, paljastas see lihtne katse, et teisel, kustutamisele läinud faktidega grupi puhul meenusid testküsimuste vastused kiiremini ja vähemate vigadega võrreldes selle olukorraga, milles uuritavale jäi rahustav teadmine, et need faktid on arvutis alles. Küll aga meenus kehvema faktide mäluga grupile päris hästi millistesse kataloogidesse ununenud faktid olid kirjutatud.

Seega pildistage vähem ja vaadake rohkem. Ning kuna tõenäoliselt on teil meeles, kus pildid asuvad, käige ka neid vaatamas. Mälu ja mälestuste pärast. Autor: Kristjan Port

Kuula Raadio 2 tehnoloogiakommentaari Portaal E-N kell 13-14

KOMMENTEERI!