Reinkarnatsioon ehk elude ringkäik: mis saab peale surma?



Reinkarnatsioon ehk elude ringkäik: mis saab peale surma?
Mis juhtub meiega peale surma?Foto: depositphotos.com

Mis on reinkarnatsioon - kas on miski, mis säilib ja kandub edasi pärast seda, kui meie füüsiline keha on toimimise lõpetanud? Mis saab peale surma ja enne sündi? Neid ja palju teisi äärmiselt põnevaid ja intrigeerivaid parapsühholoogilisi teemasid on terve oma elu uurinud Islandi ülikooli emeriitprofessor Erlendur Haraldsson, kes oma teaduslikust uurimustööst selles vallas räägib pikemalt Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!".

Suurem osa tavateaduse esindajaist usub, et surm on meie eksistentsi lõplik lõpp, samas spiritualistid usuvad, et keha on vaid füüsiline anum, mis kannab igavest energeetilist teadvuse aspekti ehk hinge, mis kandub uude kehasse. Paljud levinud suurusundid juhinduvad reinkarnatsiooni-ideest, näiteks hinduism ja budism, teised suured usundid nagu näiteks kristlus ja katoliiklus aga lükkavad reinkarnatsiooni idee ümber, sest see on vastuolus nende teoloogiate ususüsteemiga, mille järgi lähevad patustajad pärast surma kindlasse kohta nimega põrgu ja usklikud pääsevad kindlasse kohta nimega taevas. Üha levinumaks muutub aga mõte, et kõiki suuri usundeid on kasutatud inimestega manipuleerimiseks ja nende hirmutamiseks.

Seotud lood:

Alles umbes 17. sajandil suutis teadus hakata mõjutama ka inimeste ususüsteemi tänu järjepidevale arengule teadusliku meetodi edendamise vallas ja edusammudele loodusseaduste mõistmisel. See teadussüsteem seadis kahtluse alla kõik dogmad, mille toetamiseks puudusid reaalsed tõendid, ning nõnda algaski teaduse võidukäik inimühiskonnas.

Loe veel

Kehtestatud teadussüsteemid lõid inimeste hüvanguks palju uuendusi ja arenguid, aga sellest hoolimata säilis palju küsimusi, millele teaduslikul kogukonnal vastus puudus, näiteks mitmesugused paranormaalsed nähtused ja teised võimatud looduses esinevad "imed".

20. sajand pani alguse uue teadusharu levikule, mis tegeles inimese teadlikkuse, psühhedeelia ja paranormaalse psühholoogia uurimisega ning püüdis kollektiivselt ühendada spirituaalsed ja teaduslikud kogukonnad. Teaduse poolt ammu kinnitatud faktid sattusid tule alla, kui tähelepanu hakati pöörama surmalähedaste ja kehaväliste kogemuste juhtumitele, mille toimumise käigus olid inimesed ümbritsevast teadlikud, kuigi olid ise samal ajal kliiniliselt surnuks tunnistatud.

Tänapäeval esineb selliseid juhtumeid küllaltki sageli ja maailma eri nurkadest pärit kirjeldused on erakordselt sarnased. Hollandis kardioloogina tegutsev dr. Pim van Lommel viis läbi kõige suurema haiglapõhise uuringu surmalähedaste kogemuste kohta mitu aastat pärast seda, kui oli kuulnud ühe patsiendi kirjeldust 1969. aastal tunneli, valguse ja kaunite värvide nägemisest ning imelise muusika kuulmisest kliinilise surma ajal. Doktor Lommel sai asja uurimiseks innustust juurde, kui kuulis üksikasjalikku surmalähedase kogemuse kirjeldust, kus patsient oli kuueks minutiks kliiniliselt surnuks tunnistatud.

"Pärast [selles] raamatus kirjeldatu lugemist hakkasin ma küsitlema kõiki oma patsiente, kes olid üle elanud südamerabanduse. Minu suureks üllatuseks jagasid kahe aasta jooksul ligi 50 patsienti minuga oma surmalähedast kogemust. Seega otsustasime 1988. aastal alustada prospektiivset uuringut kümne Hollandi haigla patsientide seas, kellest 344 olid üle elanud südamerabanduse.

62 patsienti (18%) kinnitasid, et mäletasid midagi oma kliinilise surma hetkest. Umbes 50 protsenti surmalähedase kogemuse läbi teinud patsientidest kinnitasid, et olid surma hetkel suremisest teadlikud või kogesid positiivseid emotsioone.

30% patsientidest kirjeldasid liikumist läbi tunneli, nägemust mingist taevalikust maastikust või kohtumist surnud sugulastega. Umbes 25 protsenti surmalähedase kogemuse läbi teinud patsientidest mainisid ka kehavälist kogemust, suhtlemist "valgusega" või värvide nägemist. 13% patsientidest nägid elu silme eest mööduvat ja 8% patsientidest nägid mingit piiri.

Surmalähedase kogemuse läbi teinud patsiendid ei ilmutanud mingit hirmu surma ees, uskusid veendunult surmajärgsesse ellu ning nende seisukoht elu väärtuste kohta oli muutunud: esikohal oli armastus ning hoolivus iseenda, teiste ja looduse vastu. Nad mõistsid kosmilist seadust, et kõik, mida tehakse teistele, tuleb lõpuks tagasi tegijale endale: viha ja vägivald, nagu ka armastus ja hool. Tähelepanuväärne oli see, et patsientides oli sageli märgata ka tugevat intuitsiooni kasvu." (David Wilcocki raamatust "The Synchronicity Key: The Hidden Intelligence Guiding the Universe and You")

Tõendeid surmajärgse elu olemasolust hakkas kogunema üha rohkem tänu teedrajavale tööle, mida viisid läbi sellised hüpnoterapeudid nagu Dolores Cannon, dr. Ian Stevenson ja dr. Michael Newton. Kui arvestada enam kui poole sajandi jagu patsientidelt kogutud andmeid, kus kirjeldatakse inimeste alateadvuslikke mälestusi eelnevate elude kohta ja isegi mälestusi kahe elu vahelisest ajast, on võimalik teha arstide uurimistöö tulemusena kogutud tõendite kohta küllaltki kaalukas järeldus reinkarnatsiooni pooldamiseks.

Doktor Newton selgitab, et hüpnoosi all olevad inimesed ei maga ega näe hallutsinatsioone - ning sellises olekus ei ole nad võimelised valetama. Patsiendid kannavad ette kõik, mida nad näevad ja kuulevad oma alateadvuses, nagu nad oleksid ise seal kohal kõike kogemas. Hüpnoosi puhul on küll võimalik, et patsiendid tõlgendavad nähtut valesti, aga nad ei väida midagi sellist, mida nemad ise tõeks ei pea.

"Ma avastasin ka, et see ei lugenud sealjuures üldse, kas inimene oli ateist, sügavalt usklik või järgis mis tahes nende kahe määratluse vahele jäävat uskumust. Kui patsiendid olid õiges üliteadvuslikus seisundis, sobisid nende kõigi kirjeldused omavahel kokku." Dr. Newton, David Wilcocki raamatust "The Synchronicity Key: The Hidden Intelligence Guiding the Universe and You".

Dr. Newton märkis ära ka selle, et huvitaval kombel jagasid paljud patsiendid oma eludevahelist kogemust pisut vastumeelselt, otsekui nad oleksid järginud mingit universaalset eetikakoodeksit, mille kohaselt ei tohtinuks inimkonnale miskipärast seda teavet avaldada.

Aastate jooksul on dr. Newton täheldanud oma patsientide kirjeldustes sarnasusi ning nende põhjal lõpuks kokku pannud pildi sellest protsessist, mille läbib meie hing alates "surma" hetkest kuni meie "taassünnini". Ta on kirjeldanud järgnevaid etappe:

1. Surm ja lahkumine - Enamik patsiente mäletab kõrgelt oma surnukeha vaatamist ja enda surma leinavate inimeste nägemist. Mõned väitsid, et püsisid oma lähedaste juures ka pärast matuseid. Selle aja jooksul tundsid patsiendid tõmmet valguse poole ja kirjeldasid tunnelit, mille abil selle valguseni võis jõuda.

2. Värav hingemaailma - Patsiendid kirjeldasid selles etapis läbi tunneli liikumist ja tunneli lõpus asuva valguseni jõudmist. Tunneli täpne asukoht varieerub, sest mõnede sõnul ilmus see otse nende keha kõrval, aga teised pidid enda sõnul tunnelini jõudmiseks minema kõrgele Maa kohale. Pärast tunneli lõppu jõudmist kirjeldavad patsiendid peaaegu alati erineval kujul kauneid nägemusi, muusikat ja maastikku.

Dr. Newton pakub välja võimaluse, et nende kujutelmade näol on tegemist meile hingelähedaste mälestustega me endi eludest, mis aitaksid meil sellise jalustrabava protsessi ajal paremini kohaneda. Nooremad hinged võivad selle kõige toimumise ajal tunda end kurvana või segadusse sattuda ning nad on ka maininud, et neile tulevad abi ja lohutust pakkuma teejuhid.

3. Kojutulek - Siinkohal tervitavad meid kõigi nende inimeste hinged, kes olid meile lähedased. Nad ilmuvad kui valgusküllased olendid, kes mõnikord peegeldavad veel füüsilises maailmas "elus" olevate inimeste nägusid, sest meie hinged sisendavad füüsilisse kehasse ainult mingi protsendi endast, nii et hingemaailmas eksisteerib alati vähemalt osa meie hingest.

Selle etapi ajal hakkab hing mäletama üha rohkem oma hauatagusest elust nagu ka eelnevatest eludest ning tunneb end protsessi käigus vabamalt. Nende inimeste hinged, kes on sooritanud mõrva või enesetapu, hindavad oma tegusid teejuhi abiga ning otsustavad sobiva edasise teguviisi kasuks, millega ka peaaegu vahetult algust tehakse.

4. Orientatsioon - Selle etapi ajal heidab hing endalt maha kõik eelnevast elust pärit kahetsused, kahtlused, kurbuse ja traumaatilised mälestused, läbides sealjuures midagi sellist, mida patsiendid kirjeldavad kui "valgusekardinat".

See kogemus elavdab hinge väe ja taastab hinge algupärase elujõu. Pärast seda arutame oma teejuhiga kõike, mis on meie elus seni juhtunud, ning otsustame, kas suutsime vastata iseenda ootustele selle kohta, kuidas me nende vahejuhtumitega toime tulime, ning kas neid õppetunde tuleb korrata ka meie järgmises elus.

5. Üleminek - Kui me oleme läbinud valgusekardina ja oma eelmist elu põhjalikult arutanud, liigume edasi sellise etapini, mida enamik kirjeldab kui kogu retke kõige lummavamat nägemust. Siin näeme otsekui tohutut teesõlme, kus kõik samas etapis viibivad hinged liiguvad oma sihtkohta läbi kaunite valgustunnelite. Patsiendid kirjeldavad seda hetke kui kõige põnevamat kogemust, sest seal pole üldse pimedust, ainus puhas valgus, ning meie oleme teel kohtuma oma hingeperega - nende hingedega, kes on arengus meiega samas etapis ja kellega koos me oma elu jagasime. Nende hingedega kohtumise ajal me tavaliselt võrdleme kogemusi ja õpime üksteiselt.

Tegemist on selliste hingedega, kellega koos me alati reinkarnatsiooni käigus ümber sünnime ning üksteisega kogu aeg uusi rolle mängime, kas siis elukaaslastena, vendade-õdedena, vanematena, lastena, jne. Mõnikord on osad kohalolevad hinged teistest pisut tuhmimad ja vaiksemad, sest nad peegeldavad hetkel veel oma kehalisust. Veel üks oluline punkt selle etapi juures on kohtumine suurnõukoguga, mis on jälginud meie eelmist elu ning kirjeldab nüüd üksikasjalikumalt meie läbielatud kogemusi ja õppetunde.

6. Paigutus - See etapp meenutab olemuselt kooli, kus suured - lausa tuhandetesse küündivad - hingeperede rühmad, kes tsüklite käigus üksteise ellu ümber sünnivad, oma eelnevatest kogemustest õpivad. Siin suutsid patsiendid enda kinnitusel end sisestada mis tahes sündmustesse oma eelnevas elus, nagu ka teiste inimeste meeltesse, et saavutada täielik mõistmine oma elu suuremast pildist.

Siin saame selgeks, kuidas teised inimesed end siis tundsid, et mõista, kuidas me teatud olukordades teistele haiget tegime. Selle etapi käigus võivad suuremad hingerühmad liituda ringidesse, jagada uusi ideid, laulda ja kogeda teisi rõõmuküllaseid sündmusi.

7. Elu valik - Selle etapi käigus liigume suure valguskera juurde, kus me valime oma järgmise elutee. Me võime seal näha mitut teed ja suudame end hetkeks sisestada neisse eludesse, et näha, milline meile kõige rohkem sobiks. Meil on ka võime minna ajas edasi olulise tähtsusega sündmusteni, mis nendes eludes aset leiavad. Mõned hinged valivad seejärel endale suurema väljakutse, näiteks invaliidsuse või enneaegse surma.

8. Uue keha valik - See protsess on küll osa eelnevast elu valiku etapist, aga siiski pandud omaette kategooriasse, sest see keskendub meie kehalisele välimusele, mille järgmises elus endale võtame. See valik mõjutab meie elukogemust tohutul määral, nii et valiku tegemiseks kulub tavaliselt palju mõttetööd. Kui sa olid ühes elus ülekaaluline, siis tõenäoliselt otsustad sa järgmises olla kõhn, jne.

9. Ettevalmistus ja teeleasumine - Kui oleme valinud oma elutee, kohtume oma hingerühmaga - inimestega, kes mängivad meie järgmises elus mingit tähtsat osa. Me teeme koos läbi ulatusliku planeerimise ning loome sünkroonsuse ja märguanded, mis meid läbi elu juhatavad.

Kõrgema taseme teejuhid aitavad meil samuti kavandada konkreetseid sümboleid, mida nähes või kuuldes tärkavad meis kindlal ajal teatud mõtted ja teod. Kui sünkroonsus on täielikult paigas, saame taas kokku nõukoguga, et üle vaadata meie järgmiseks eluks mõeldud eesmärgid ja plaanid. See kohtumine sisendab meisse ka kannatlikkust, oma väärtustele kindlaks jäämist, raskes olukorras iseenda usaldamist ning vihasse ja negatiivsusesse laskumise vältimist.

10. Taassünd - Patsientide väitel toimub rännak tagasi Maale läbi sama tunneli, mille kaudu nad lahkusid, ning nad sisenevad otse emaüsasse. Kuni viieaastaseks saamiseni võib hing lapse kehast soovi korral lahkuda ja teiste hingedega kohtuma minna, aga hüppab kohe tagasi kehasse, kui laps on mingisuguses hädas. Elu esimese paari aasta jooksul püüab hing ühendada oma energia lapse ajuga.

Esitatud kokkuvõte sellest, mis toimub meie elude vahel, põhineb aastakümneid kestnud uurimistööl. Nagu dr. Newton ja teised hüpnoterapeudid kinnitavad, ei ole hüpnoosi all olevad kliendid võimelised valetama ning kirjeldavad üksnes seda, mida nad ka tegelikult näevad.

Kuidas on võimalik, et peaaegu kõik, kes osalevad hüpnoteraapial või teevad läbi surmalähedase või kehavälise kogemuse, kirjeldavad sõltumata oma usulisest või kultuurilisest taustast niivõrd sarnaseid sündmusi? Kas tegu võib olla lihtsalt kokkusattumusega? Kuidas on võimalik, et need inimesed suudavad meenutada selliseid kogemusi ka pärast kliiniliselt surnuks tunnistamist? Sellistele küsimustele võib vastust leida ainult teaduse ja spirituaalsuse koostoimel.

Tulevaste aastate jooksul oleme kahtlemata üha rohkem tunnistajaks nende kahe pealtnäha seosetu mõttemaailma koostööle, mis aitab meil lõpuks paremini mõista elu, surma ja teadlikkust nii, nagu me seda kunagi varem pole mõistnud.

Viited:

1) Lommel, Pim van. "About the Continuity of Our Consciousness", peatükk "Brain Death and Disorders of Consciousness", toimetanud C. Machado ja D. A. Shewmon (New York: Kluwer Academic / Plenum Publishers, 2004); Advances in Experimental Medicine and Biology (2004) 550: 115-132, http://iands.org/research/important-research-articles/43-dr-pim-van-lommel-md-continuity-of-consciousness.html?start=2

2) Newton, Michael. "Journey of Souls: New Case Studies of Life Between Lives" (Woodbury, MN: Llewellyn Publications, 1994), lk 2; http://spiritualregression.org/

3) Wilcock, David. "The Synchronicity Key: The Hidden Intelligence Guiding the Universe and You" (II osa, 8. peatükk: Mapping Out the Afterlife). Penguin Group US. (Kindle Edition).

Tõlkis: Joonas Orav

Allikas: Collective-evolution.com

Loe ka samal teemal neurokirurg Eben Alexanderi menuraamatut "Tõendid taeva olemasolu kohta" ja lugu Reinkarnatsioon, ühisteadvus ja holograafiline hing

Kuula Islandi ülikooli emeriitprofessor Erlendur Haraldssoni rääkimas lähemalt reinkarnatsiooniuuringutest Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!" (eestikeelse tõlkega).



KOMMENTEERI!