"Meie ajal enam kriise ei tule," ütles inglise majandusteadlane John Maynard Keynes 1927. aastal. "Tundub, et aktsiahinnad on jõudnud püsivalt kõrgele tasemele," kinnitas USA peaökonomist ja majandusteaduse doktor Irving Fisher 17. oktoobril 1929, paar nädalat enne suure depressiooni algust, kirjutas aktsiaseltsi Tavid nõukogu esimees Alar Tamming paar aastat tagasi Äripäevas ilmunud artiklis.

Kui vaadata praegu aktsiaturgudel toimuvat, siis võivad maailma majanduse juhtfiguurid käsi kokku hõõruda, sest kõik näib justkui minevat plaani järgi. Aktsiaturud tegid enneolematu tõusu. Dow Jones kerkis möödunud aastal koguni 26,5%, mis on viimase 18 aasta suurim tõus. Äsja börsile tulnud Twitteri aktsia on tõusnud rohkem kui 100% ja firma turuväärtus on üle 31 miljardi dollari. Kuld kui ebakindluse mõõdupuu langes mullu 28% ja lõpetas 12 aastat kestnud tõusu.

Tundub, et miski ei suuda majanduse edukäiku enam väärata

2008. aasta kriis on justkui kauge minevik ning 1929. aasta kriis on inimeste mälus lihtsalt üks ajalooline sündmus, samas kategoorias Kolumbuse reiside ja musta katkuga, millel pole mingit pistmist tänapäevaga. Ees on heleroosa tulevik. Paraku on selline järeldus sisuliselt õigete faktide kohta täiesti vale. Meid ei oota ees rahulik kasv ja majanduse areng, vaid suured vapustused.

Kui suumida pilti suuremaks ja uurida aktsiaturul toimuvat põhjalikumalt, siis ilmnevad huvitavad nüansid. Näiteks Twitter, mis kogu oma 7-aastase tegutsemisaja jooksul pole tootnud ühtegi senti kasumit, suurendas mullu esimesel poolaastal võrreldes aasta varasemaga ühes päevas toodetavat kahjumit 217 000 dollarilt 380 000 dollarile. Vähe sellest, ka käesoleval aastal ei ole kasumit tulemas, rääkimata dividendidest. Pigem on oodata kahjumi suurenemist. Kuid see ei takistanud möödunud aastal Twitteri turuväärtusele 15 miljardit dollari lisandumist.

Kuid Twitter ei ole erand. Näiteks internetimängude looja Zynga, mis ei plaani selleks ega järgmiseks aastaks kasumit, tõusis ligi 70% ja maksab üle kolme miljardi dollari. Samuti järjest kahjumit tootev internetifirma Yelp kolmekordistas möödunud aastal oma aktsiahinda ja maksab nüüd üle viie miljardi. Kuidas sellised terve mõistuse vastased asjad aset leiavad?

Asi on selles, et aktsiaturgude tõusu alus USA-s ei ole mitte tööviljakuse kasv ja kaupade tootmine, vaid see on asendunud kahesõnalise terminiga, milleks on kvantitatiivne lõdvenemine. Enamiku inimeste jaoks on see arusaamatu sõnapaar, mille eestikeelne vaste võiks olla raha trükkimine õhust.

2012. aasta detsembris suurendas USA Föderaalreserv (FED) igakuiselt trükitava raha hulka 40 miljardilt dollarilt 85 miljardile, et hoida uppuvat paati tasakaalus ja nii-öelda tegutseda oma kodanike huvides. Sealt ongi aluse saanud näiline majandusedu ja enneolematu võimalus omanikel kahjumlike äride pealt ikkagi kasu saada. Kahjuks ei jagune see raha kõigi inimeste vahel võrdselt. Ei ole nii, et iga kuu saaksid kõik USA elanikud oma arvele 270 dollarit, vaid raha on läinud eelkõige pankadele ja sealt aktsiaturule. Tavalised inimesed ei ole selle finantskeemia kasu seni tundnud, sest see on hoidnud pangandussüsteemi kokku kukkumast. Lisada võib veel, et kui eraisik trükib katteta raha, siis on see võltsimine, aga kui seda teeb riik, siis on see majanduse elavdamine. Tsiteerides klassikuid - mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.

Pangandus- ja majandussüsteemis toimuvat aitab mõista võrdlus heroiini tarvitajaga

Kui igat katteta raha trükkimist lugeda narkolaksuks, siis on mitu sarnasust. Heroiini tarvitamine kutsub esile eufooriat. Sama on praegu aktsiaturgudel. Praeguseks hetkeks on eufooria levinud pangandusest majandusajakirjanikeni, kes - olles harjunud peegeldunud valgusest elama -, ülistavad möödunud aasta aktsiaindeksite tõusu, selle asemel, et otsida oma peaga tõusu põhjusi. Eufooria alus on aga süstla otsas olemine ehk igakuine doos kvantitatiivset lõdvenemist.

Kuid nii nagu heroiini tarvitaja vajab järjest suuremaid koguseid, vajab seda ka majandus. Siin tasub vaadata tulevikku, sest on oodata süsteemi lisanduvate rahakoguste suurenemist, kuigi FED väidab, et ta püüab koguseid vähendada. Ei tasu end lasta lollitada mullu detsembris toimunud rahatrüki vähenemisest 85 miljardilt 75 miljardile kuus. See oleks sama, et kui muidu sõi tarvitaja pulbrit kümnest päevast üheksal, siis nüüd piirdub ainult seitsmega.

Kahjuks kaasnevad sõltuvuse puhul tarvitamisest loobumisega ärajäämanähud, mille majanduslik analoogia on depressioon. Kuigi see oleks majandusele tervendav, kardavad maailma poliitikud ja pankurid seda kõige rohkem. Opioidisõltuvuse korral aga ilma valusa ärajäämanähtude etapita terveks saada pole võimalik. Sama kehtib ka majanduse kohta.

Ja isegi kui sõltuvusest vabanetakse, on taasalustamise võimalus endiselt kõrge. See on hästi näha 1929. aasta majanduslikku depressiooni meenutades. Kuigi selle aluseks olid kõikvõimalikud panganduslikud uuendused, mis võimaldasid raha multiplitseerida ehk liigse raha lisandumist süsteemi, ei võetud sellest õppust. Selmet aktsepteerida reaalsust ja lõpetada liigne kulutamine, mindi ikka ja uuesti sõltuvuse teed.

Kogu 20. sajandi rahanduse ajalugu on inflatsioonide ja hüperinflatsioonide ajalugu, mille otsene põhjus on alati olnud katteta raha väljalaskmine ehk teiste sõnadega sõltuvusaine kasutamine. Majandusteadlased Steve H. Hanke ja Nicholas Krus on identifitseerinud maailma ajaloos 57 hüperinflatsiooni, neist 56 on olnud 20. sajandil ja üks Prantsusmaal 18. sajandil pärast revolutsiooni. Kõikide hüperinflatsioonide taga on olnud riikide soov elada üle oma võimete.

Inflatsiooni termini on hästi sõnastanud USA majandusteadlane Murray N. Rothbard, kelle sõnul on inflatsioon tagatiseta raha lisandumine süsteemi. Kahjuks on mõiste "inflatsioon" tähendus aja jooksul muutunud ning praegu peetakse selleks eelkõige hindade tõusu, aga see on ainult tagajärg. Tegeliku hinna tõusu ehk rahatrükkimise kohta praegu termin puudub, siit ka siis need majanduse stimuleerimise ja kvantitatiivse lõdvenemise terminid, mille eesmärk ei ole mitte majandust arendada, vaid peita tulevase inflatsioon algupära.

Kahjuks on olemas veel üks analoogia heroiiniga

Sõltuvus ei saa kesta igavesti, heroiini tarvitamisel tuleb piir ette kas tarvitaja surma või siis raha otsa lõppemise tõttu. Esimene variant on tarvitajale isegi parem, kuid seda ei saa ühelgi juhul soovitada majandusele. Teise variandi korral hakkab tarvitaja otsima kõikvõimalikke raha hankimise meetodeid, nii lubatuid kui mittelubatuid. Kui minna üle riigi tasandile, siis tasub meenutada prantsuse presidendi de Gaulle'i sõnu, et USA naudib praegu enneolematut privileegi, kuna saab maksta oma välisvõlga sisevaluutas ehk siis trükkida alati nii palju raha, kui ta vajalikuks peab. Teiste sõnadega ei saa ükski maailma riik keelata neil tarvitamast narkootikumi nii palju, kui nad ise tahavad, aga arve saavad nad esitada teistele.

Lisaks on maailma ühe kõige suurema käibega kauba - nafta - hind määratud dollarites. Isegi Venezuela ja Iraan arveldavad dollarites, sest kaks riigijuhti, kes läksid USA-ga tülli ja plaanisid arveldama hakata muudes vääringutes, on lõpetanud oma elu mitte kõige meeldivamalt ja mitte vanadussurma läbi. Kui nimetada veel nuhkimisskandaali, sest teatavasti kaasneb heroiinisõltuvusega ka moraalilangus, siis tundub et, lubatud meetodid sõltuvusaine hankimiseks on juba ületatud.

Siinkohal tekib küsimus, kas maailma eelolevasse kaosesse juhtivad inimesed on lollid. Ma arvan, et nad ei ole lollid, kuid kuna nad on süsteemis sees, ei tohi nad riskida oma töökoha kaotusega. Lisaks on üksikisik tihti väga võimetu suurtes süsteemides toimivate kollektiivsete mõttemustrite muutmiseks. Meenutame kas või endist Nõukogude Liitu, kus saadi küll süsteemi jätkusuutmatusest aru, ent ei julgetud midagi ette võtta. Ning loomulikult aitab süstla otsas olemine neid probleeme unustada. On lihtsalt mõnus...

Mis saab edasi?

Nagu mainitud, ei saa selline süsteem igavesti kesta. Juba aastal 1949 on filosoof ja majandusteadlane Ludwig von Mises ilusasti lahti seletanud, et ei ole võimalik vältida lõplikku kollapsit pärast majandusbuumi, mille on esile kutsunud krediidi laienemine. Valikud on ainult selles, kas kriis tuleb varem tänu edasisest krediidi laienemisest loobumisele, või hiljem juba totaalse katastroofina, mis haarab kogu valuutasüsteemi. Ning Mises on veel lisanud: "Ei maksa oodata, et mõni loogiline argument või kogemus suudaks raputada nende inimeste religioosset usku, kes loodavad lunastusse krediidi laienemise läbi."

Kuna iga süsteem kaitseb end viimase hingetõmbeni, siis ei ole oodata suuri muutusi, vaid tehakse kõik, et praegust olukorda säilitada. Seetõttu on oodata maailma rahanduses narkopeo jätkumist, sellele järgnevat hiiglaslikku pohmelli ja alles siis ehk on taas loota terve mõistuse taastumist.

Autor: Alar Tamming

Allikas: Äripäev

Kuula Alar Tammingut pikemalt arutlemas raha, majanduse ja tuleviku teemadel täna kell 14 Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!" ja SIIT.

KOMMENTEERI!