Thich Nhat Hanh: oma kannatused ja hirmud tuleb muuta taipamiseks



Thich Nhat Hanh: oma kannatused ja hirmud tuleb muuta taipamiseks
Thich Nhat HanhFoto: Kelvin Cheuk

Isegi siis, kui meie elus on kõik õnneks vajalikud tingimused olemas, võib elu tunduda raske, kui oleme hirmu tõttu sunnitud elama minevikus või muretsema oma tuleviku pärast. Kuigi me kõik tunneme hirmu, on siiski võimalik õppida, kuidas seda vähendada, nii et see ei suunaks meie elu. Vietnami zenbudistlik õpetaja Thich Nhat Hanh jagab oma imelisi ja ajatuid mõtteid olemisest ja mitte-olemisest.

Mitte-minemine ja mitte-tulemine

Paljudele põhjustavadki just arusaamad nagu sünd ja surm, tulemine ja minemine kõige suuremat valu. Me arvame, et inimene keda armastasime, tuli meie juurde kusagilt ja on nüüd kuhugi ära läinud. Kuid meie tõeline olemus on mitte-tulemine ja mitte-minemine. Me ei ole tulnud mitte kusagilt ja me ei lähe mitte kuhugi. Kui tingimused on sobivad, siis saame teataval viisil manifesteeruda. Kui tingimused ei ole enam sobivad, me enam sel viisil ei manifesteeru. See ei tähenda, et me ei eksisteeriks.

Me kardame surma just seetõttu, et me ei mõista, et asjad tegelikult ei sure. Inimeste mõtlemisele on omane tendents, et nad suudavad elimineerida selle, mida nad ei taha: nad võivad põletada maha küla, nad võivad tappa teise inimese. Kuid inimese hävitamine ei kahanda seda inimest mittemillekski. Nad tapsid Mahatma Gandhi. Nad lasid maha Martin Luther King juuniori. Kuid need inimesed on meie seas endiselt olemas. Nad jätkavad eksisteerimist paljudes vormides. Nende vaim kestab edasi.

Seega, kui vaatame sügavale iseenda sisse: vaatleme oma kehalisi aistinguid, oma tundeid ja arusaamu; kui vaatleme sügavuti mägesid, jõgesid või teisi inimesi, tuleb meil näha, mõista ja tunnetada nende sündimatut ja surematut olemust. See on budistliku traditsiooni kõige tähtsamaid praktikaid.

Budistliku tarkuse kohaselt on kujutluspilt surematusest või kestvusest ekslik. Kõik on püsitu, kõik on muutuv. Mitte miski ei saa igavesti olla samasugune. Seetõttu ei ole kestmajäämine ükskõik millise asja tõeliseks olemuseks. Kuid öelda, et surres ei jää mitte midagi järele, oleks samuti vale. Ka surematus ja hävinemine on vastandpaar. Kujutlus surematusest on vale, sest siiamaani pole me midagi taolist veel näinud. Kõik, mida me saame jälgida,on olemuselt püsitu, alati muutuv. Kuid ka kujutluspilt hävinemisest ei ole õige nägemus.

Oletame, et räägime pilve surmast. Sa vaatad üles taevasse ning ei näe seal enam oma armastatud pilve ja puhked nutma. "Oh mu kallis pilv, sind ei ole enam siin. Kuidas ma ilma sinuta hakkama saan?" Ja sa nuuksud. Sa mõtled, et pilv on lahkunud olemisest mitteolemisse, eksistentsist mitte-eksistentsi. Kuid tõde seisneb selles, et pilvel ei ole võimalik surra. Suremine tähendab, et miski muutub korraga millestki mittemillekski. Suremine tähendab, et keegi muutub kellestki korraga mittekellekski. Kuid me oleme näinud, et asi ei seisne selles. Seetõttu võiksime kellegi sünnipäeva tähistades laulda "Palju õnne sünnipäevaks" asemel talle hoopis "Palju õnne jätkupäevaks". Sinu sünd ei olnud sinu algus - see oli vaid sinu manifesteerumine teisel kujul, sa olid juba muul kujul olemas.

Vaadakem seda paberilehte. Enne, kui see paberileht selle kuju sai, oli ta midagi muud. Ta ei tekkinud mittekusagilt, sest mittemillestki ei ole võimalik korraga millekski tekkida. Vaadates süvitsi seda paberilehte, saame selles näha puid, pinnast, päikest, vihma ja pilve, mis seda puud toitis, niisamuti puulangetajat ja saekaatrit. Me näeme selle paberilehe eelmisi elusid. Nendest see paberileht tulebki. Paberilehe kuju võtmine on ainult selle uus manifestatsioon, see ei tähenda tegelikult sündimist. Seetõttu on paberilehe olemus sündimatu ja surematu. Paberilehe suremine on võimatu. Kui põletad paberilehe ära, näed seda muutumas suitsuks, tuhaks, tossuks ja kuumuseks. Paberileht jätkab oma olemist muudes vormides. Seetõttu oleks vale öelda, et pärast millegi lagunemist ei jää sellest mitte midagi järele. See on lihtsalt kujutluspilt hävinemisest.

Kui oleme kaotanud kellegi, kes oli meile väga lähedane, ja me teda leiname, tuleks meil seda sügavuti vaadelda. See inimene on endiselt mingil kujul olemas. Ning meie saame midagi teha, et aidata tal veel kaunimal viisil edasi olla. Ta on endiselt elus meie sees ja meie ümber. Kui sel moel vaatame, saame teda endiselt ära tunda erinevates vormides, nii nagu suudame ära tunda pilve oma teetassis. Kui jood teed teadlik olles ja keskendumisega, siis mõistad, et pilv asub siinsamas su lähedal - ta asub su teetassis. Sa ei ole oma lähedast inimest mitte kunagi kaotanud. Ta on lihtsalt võtnud uue vormi. See on taipamiselaadne nägemus, seda nägemust on vaja, et leinast üle saada.

Me arvame, et kaotasime kellegi igaveseks, kuid see inimene ei ole surnud ega kadunud. Ta olemine jätkub uutes vormides. Meil tuleb harjutada süvitsi vaatamist, et ära tunda selle inimese jätkumine, ja seda toetada. "Kallis, ma tean, et sa oled seal kusagil minu jaoks tõeliselt olemas. Ma hingan koos sinuga. Ma uitan ringi koos sinuga. Ma naudin elu koos sinuga. Ma tean, et sa oled kusagil siin minu lähedal ja minu sees endiselt olemas."

Me muudame oma kannatuse ja hirmu taipamiseks ning tunneme end palju paremini. Kui oleme üle saanud arusaamadest, et on sünd ja surm, siis ei suuda hirm meid enam oma kontrolli all hoida. Kujutluspildid olemisest ja mitteolemisest loovad tohutul hulgal hirmu. Kui pilv kaob taevast, ei liigu see olemisest mitteolemisse, vaid on alati muul kujul edasi. Pilve olemus on sündimatu ja surematu. Selline on ka meile kalli inimese olemus ning ka sina ise oled selline.

Autor: Thich Nhat Hanh

Allikas: Thich Nhat Hanh "Hirm", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Loodus on meie ema. Me haigestume, sest elame temast äralõigatuina

Ära kaota iseennast igapäevaelu saginas

Praktiseerides teadvelolekut, saad luua õnnetunnet alati ja kõikjal

Loe veel

KOMMENTEERI!