Miks inimkonnal ei õnnestu uut Alexandria raamatukogu rajada?



Miks inimkonnal ei õnnestu uut Alexandria raamatukogu rajada?
Inimkonnal ei õnnestu uut Alexandria raamatukogu rajadaFoto: depositphotos.com

Välisel mälul on inimese arenguloos erakordne roll. See hoiab kokku aega. Iga kord kui keegi avastab või kogeb midagi erakordset, levib see nii kaugele kui võimaldavad tema sotsiaalsed kontaktid. Teave püsib nii kaua kui elab nende kontaktide summaarne mälu. Seejärel vaimuvara ununeb ning kustub. Ja ehk avastatakse mõne aja pärast uuesti, aga mitte alati. Talletades teadmised, ehk leiutised, avastused, kogemused ja kasvõi laulusõnad paberile, hakkasid teadmised kuhjuma ning Isaac Newton rõõmustas, et kui ta oligi teistest kaugemale näinud, siis vaid tänu sellele, et on seisnud hiiglaste õlgadel. Tal oli kasutada varasemad teadmised. Järgmised avastajad ronisid Newtoni õlgadele jne. Järelikult on raamatud head. Ja kui räägitakse inimkonda tabanud suurest kahjust, räägitakse Alexandria raamatukogu põlemisest. Võib mängida oletusega, et elaksime täna teistsugust elu kui vahepeal poleks teadmiste kuhjumises seda suurt auku esinenud.

160 aasta vanuses ajakirjas The Atlantic kirjutab James Somers põhjaliku loo kaasaegse Alexandria raamatukogu kurbloost. Tõenäoliselt inimkonna suurima humanitaarse projekti hukk sarnaneb omaaegsele tragöödiale. Toona süütas raamatud vaenust sündinud sõda. Sedakorda toimusid lahingud kohtusaalis.

Loe veel

Seotud lood:

2010. aasta seisuga hinnati maailma raamatute arvuks 129 864 880. Google oli valmis kõik need raamatud digitaliseerima. Sündinuks kirjapandud inimkogemuse hõlpsalt otsitav ja kõikjalt kättesaadav virtuaalne raamatukogu. Inimkonnale vaieldamatult kasulik. Aga inimestele mitte. Sõltuvalt ametist. Lugu on keeruline ja selle olulistel huvipooltel on oma seisukohtadele õigus. Ometi seda virtuaalset raamatukogu ei sünni, isegi kui kõik väga tahaksid.

Olgu järgnevalt mõned seigad artiklist, mida huvilised võiks lugeda, sest nii suure asja ebaõnnestumine väärib kasvõi põgusat tähelepanu. Ühel 2002. aasta päeval mõõtis Google' Larry Page ära, kui kaua aega kulub tal 300 lk raamatu kopeerimisele. Tulemus: 40 minutit. Page teadis, et protsessi saab täiustada. Ta läks Michigani ülikooli 7 miljoni raamatuga raamatukokku ja küsis kui kaua nende arvates kuluks kõikide raamatute digitaliseerimisele? Eksperdid pakkusid, et umbes tuhat aastat.

Page pakkus vastu, et ta teeks selle 7 aastaga. Ta esitas kokkuleppe, et laenutab nagu iga kodanik raamatuid, teeb neist digitaalse koopia ja annab raamatu tagasi. Lisaks annab raamatukogule digitaalse raamatukogu. Kulud kannab Google. Töö läks käima. Page sai nõusse veel Harvardi, Oxfordi, Stanfordi ja teiste kuulsate ülikoolide ning suurte linnade raamatukogud ning Google muutus raamatuid transportivate veoautode logistika keskuseks. Mõne aastaga jõuti skaneerida 25 miljonit raamatut ja kulutada arendustööle ja logistikale 400 miljonit USD.

Siis ärkas USA kirjanike Gild ja osutas sõnale "koopiaõigus". Sa võid raamatuid laenata, aga koopia tegemise õigust sellega ei kaasne. Algas vaidlus kehtiva koopiaõiguse omanikest kirjanike ja kirjastajatega. Samas teati, et pooltel eelmise sajandi esimese poole raamatutel koopiaõigus puudus või oli aegunud, aga tänu erinevatele reeglitele, hääbunud ettevõtetele ja hävinud infole keegi ei tea, milliseid raamatuid võiks vabalt kopeerida. Seni kuni ei tea, ei tasu proovida, sest koopiaõiguse rikkumise eest kehtis tänu muusukapiraatlusega võitlemisele kehtestatud krõbe kuni 150 000 USD trahv iga raamatu kohta. Google't ähvardanuks triljonite suurune kahjunõue. Teisalt olid paljud kirjanikud valmis oma raamatud heal eesmärgil annetama, aga neid segas võimalus, et Google teenib edaspidi nende pealt raha. Mures olid teiste suurte otsingumootorite pidajad kuna kartsid, et inimkonna kultuurivaramu haldamine muudab Google ületamatult võimsaks. Sama kartis maailma suurim raamatupood Amazon, peljates Google muutmist raamatute maailma keskpunktiks.

Kuigi kirjanike Gild nõustus, et Google otsingud teevad raamatutele reklaami, eriti vanadele raamatutele ja suur osa lukkude taga varjusurmas ameerika kirjandust pääseb lugejateni, leidus puisema hoiakuga liikmeid. Lühidalt - kohtulugu lõppes kokkuleppeta ja Google peab raamatuprojekti sulgema. Maailmas on nüüd 25 miljoni raamaatu virtuaalne raamatukogu, mida keegi ei tohi külastada. Võinuks olla 129 miljoni raamatuga modernne Alexandria raamatukogu. Loo iroonia on sellest, et inimkond teab oma mälu puudulikkust ja on alati unistanud maailma suurimast raamatukogust, aimamata, et nad ei suuda sellist eales rajada, isegi kui nad ei peaks sentigi maksma ega ise midagi tegema.

Autor: Kristjan Port

Allikas: Raadio2 tehnoloogiakommentaar "Portaal"

KOMMENTEERI!