Palverännak puhastab hinge ja muudab maailmapilti

 (1)

Palverännak puhastab hinge ja muudab maailmapilti
Foto: depositphotos.com

Oma teoses "Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele” kirjutab Maarja Paesalu oma seiklusrikkast jalgsirännakust Hispaanias Jaakobuse teel, Camino de Santiagol. Üle seitsmesaja kilomeetri pikkune teekond algab Baskimaalt Bilbaost ja kulgeb mööda maalilist Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostela linna ning sealt edasi Fisterra neemele, Hispaania palverännuteede müütilisse lõpp-punkti, kus "maailm otsa saab” ja algab ääretu ookean. Kuu aega kestnud palverännakut iseloomustavad vahvad vahejuhtumid, kirgastavad kohtumised ja rõõm väikestest asjadest, aga ka meeleheide ning lõputu võitlus iseendaga. Samuti kirjutatakse raamatus palverännaku praktilisest poolest ning tutvustatakse Hispaania palverännutraditsioonide ajalugu ja Põhja-Hispaania kultuuri.

Palverännakul on elu lihtne: tuleb vaid kõndida, vaadata ümbrust, mõtiskleda, süüa, magada ja suhelda teiste inimestega. Niisugune lihtne elu puhastab hinge ja muudab maailmapilti. Palverändur ei tea kunagi, kaua peavad vastu ta jalad ja kaua peab vastu ta vaim. Nõnda õpib ta armastama päevhaaval kulgemist. Ränduri vanus, amet, perekonnaseis, usuline kuuluvus või seksuaalne orientatsioon pole olulised, samuti pole tingimata tarvis osata hispaania keelt. Vaja on vaid mugavaid jalanõusid, head seljakotti ning avatud südant. Kohtumiseni Santiago de Compostelas, sõbrad!

* * *

Seotud lood:

Ärkasin hommikul suurest elevusest juba enne kella kuut. Pakkisin hooga asjad ja läksin kööki teed jooma. Köögis istusid mõned äraseletatud nägudega palverändurid. Kõigil oli eelkõige selle üle hea meel, et pärast Santiagot ootab neid lõpuks armas kodu, sest camino'l olid omad varjuküljed, mida ei saanud ka parima tahtmise juures eitada. Näiteks lõputu higihais ja puhaste riiete puudus, olematu privaatsus, ööd võõraste inimeste keskel, kaheldava puhtusega öömajad, igapäevane tappev väsimus, halastamatu vihm ja julm päike. Varjukülgede vastukaaluks olid aga kaunid loodusvaated, linnad ja külad, vahvad inimesed, erilised kohtumised, maitsev toit, lõputud seiklused ja uskumatud eneseületused.

Loe veel

Camino polnud kerge jalutuskäik, vaid raske ja põnev teekond. Teekond oli läbi saamas ja kõndida oli jäänud imevähe. Ma ei mallanud päikesetõusu ära oodata ja asusin teele pimedas. Vihma sadas nagu oavarrest. Külast välja jõudnud, nägin pimeduses välgatamas taskulambitulukesi ja teadsin, et seal on teised rändurid, kes teetähiseid otsivad. Nagu kauged virvatuled liikusid nad tasapisi Santiago poole ja meelitasid mindki kaasa. Jalutasin tulukesi silmas pidades senikaua mööda metsa, kuni valgeks läks. Minust tormas mööda lugematu hulk rändureid, kes lootsid kibekähku Santiagosse jõuda. Kõndisin oma põlvede pärast väga rahulikus tempos ja jäin kõigist maha. Ei huvitanud mind see massiga kaasa jooksmine.

Ühel hetkel jõudis mulle järele Marco. Marco meenutas mulle sel hommikul kangesti õpetlasest munka, sest ta roheline vihmakeep oli nagu mungarüü ja käedki olid tal keebi all risti nagu vaimulikul. Marco käis tavaliselt üksinda, kuid seekord tahtis ta kasutada võimalust minu seltskonnas olla, sest mul olevat hea energia. Ta kutsus mind hommikust sööma, et saaksime ühtlasi pisut kuivada. Tee ääres oli kohvikuid nagu seeni vihma ajal ja valisime esimese sobiva. Kohvikus oli hirmus palju rahvast ja kohvikupidaja oli närvišoki äärel, kuigi kassasse tuli mühinal raha. Marco tegi minu vastupunnimisest hoolimata mulle kohvi ja saiakese välja. Soojenesime pisut ja jätkasime teed.

Taevast hakkas tulema tõelist tormi. Esialgu saime päris hästi hakkama, sest jalanõud olid kuivad. Proovisin end rajuhoogude eest kaitsta vihmavarjuga, ent Atlandi ookeani tuul murdis selle ilma pikema jututa vigaseks. Kuid ka katkine vihmavari oli paremkui mitte midagi. Vihmajope pidas hästi vastu, kuni tuul hakkas seda eest üles rebima. Tundsin, kuidas püksitaskus olev telefon läbimärjaks sai. Vana Nokia tilkus veest, aga pilti eest ära ei visanud. Teises taskus olid mul ettenägelikult kilekotti pakitud dokumendid ja raha. Kõik muu võis läbimärjaks saada, ainult pangakaardid ja ID kaart ei tohtinud vettida.

Marco ütles korraga, et nüüd on küll hullusti, sest tal on jalad märjad ning prillid nii udused, et ta ei näe enam hästi, kuspool Santiago on. Sain veel mõned minutid kuivade jalgadega kiidelda, kuid ega mu kallid matkasaapadki vastu pidanud ja hakkasid lirtsuma, nagu kõnniksin soos. Rännakust oli saanud tõeline võitlus. Naersime ja võitlesime, võitlesime ja naersime, kuni Marco lausa aluspesuni läbi ligunes ja tuul tahtis tal vihmakeepi seljast rebida. Ka minu aluspüksid polnud enam kuivad. Arvasin, et eelmisel päeval olin näinud piisavalt koledat ilma, kuid eksisin, sest Galicia näitas meile alles nüüd oma halvimat palet. Kaotasin kannatuse ja porisesin vihaselt: "Näita siis, mis sa suudad, kuramuse torm!"

Kui keegi peaks küsima, mida ma viimasel päeval enne Santiagot nägin, siis ma ei teaks vastata. Taevast langeva vihmakardina tagant oli ümbrust täiesti võimatu näha ja kogu aur läks sammhaaval edasiliikumise peale. Kuna katkine vihmavari oli mul kilbiks ees, nägin enamasti ainult enda ees kõndiva Marco jalgu. Me polnud ainsad võitlejad. Mõned palverändurid olid vihmakeebid seljast võtnud ja kõndisid paljapäi ja särgi väel tormise taeva all, vesi saabastesse jooksmas. Mõned tormasid ennastunustavalt edasi, mõned püüdsid tulutult puude alla varjuda. Jaakobus pani rändureid viimast korda proovile.

Autor: Maarja Paesalu

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Maarja Paesalu raamatust "Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele".

Raamatu väljaandmist on toetanud Hispaania Suursaatkond Eestis.

Kuu aega kestnud palverännak mööda lummavat Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostelasse oli valus ja kaunis teekond iseenda märkamise ja iseendaga leppimise poole. Rännakul sain tunda armutut kuumust ja halastamatuid torme, jalavalu ja meeleheidet, aga ka mõnusat soojust ja leebet jahedust, suurt vaimustust imeliste loodusvaadete üle ja vaikset rõõmu lihtsatest asjadest. Oli kummalisi vahejuhtumeid, oli palju kirgastavaid kohtumisi, kuid ka nukraid hüvastijätte.

Palverännak on nagu elu mudel: on kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Palverändur ei tea kunagi, kaua peavad vastu ta jalad ja kaua peab vastu ta vaim. Nõnda õpib ta armastama päevhaaval kulgemist. Tarvis on üksnes mugavaid jalanõusid, head seljakotti ja avatud südant.


KOMMENTEERI!