Osho: andes oma lastele vabaduse, saame neist kasvatada julged ja loomingulised isiksused

 (1)
Osho: andes oma lastele vabaduse, saame neist kasvatada julged ja loomingulised isiksused
Foto: depositphotos.com

Osho kutsub oma raamatus "Raamat lastest. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine" üles purustama vanu käitumismustreid ja panema lastega suhtlemisele uus alus. See on teejuht täiskasvanutele, et nad teadvustaksid, kui palju nende käitumine lapsi mõjutab. Et teada, millal laste eest hoolitseda ja neid kaitsta ning millal lasta neil omaette tegutseda, et nad oskaksid elust rõõmu tunda ja saavutaksid oma kõrgeima potentsiaali.

Seitsmeaastased elutsüklid

Te peate mõistma olulisi arengumustreid. Elus on seitsmeaastased tsüklid: see liigub seitsmeaastaste ringidena, just nagu Maa teeb tiiru oma telje ümber kahekümne nelja tunni jooksul. Keegi ei tea, miks mitte kahekümne viie, miks mitte kahekümne kolme tunniga. Sellele pole võimalik vastata, see lihtsalt on nii.

Ja kui mõistate neid seitsmeaastasi tsükleid, siis mõistate palju ka inimese arengust.

Esimesed seitse eluaastat on kõige tähtsamad, sest luuakse elu vundament. Seepärast tahavad kõik religioonid lapse võimalikult kiiresti kinni krabada. Juudid teevad ümberlõikuse. Milline tobedus! Ent nad panevad lapsele templi - ta on juut. Laste tembeldamine on primitiivne - te teete seda seniajani oma kariloomadega. Ma olen näinud neid templeid, iga omanik tembeldab oma karja, muidu võivad loomad segamini minna. See on julm. Karilooma tembeldamiseks kasutatakse tulikuuma terast. See põletab nahka. Ja siis on loom sinu omand, see ei saa kaotsi minna, seda ei saa varastada.

Seotud lood:

Mis on ümberlõikamine? See on karja märgistamine, ja see kari on juudid. Hindudel on oma viis, kõigil religioonidel on omad viisid. Peab teadma, kelle karja sa kuulud, kes on su karjane - Jeesus? Mooses? Muhamed? Sa pole omaenda isand.

Nende seitsme aasta jooksul teid mõjutatakse, topitakse täis igasuguseid mõtteid, mis kummitavad teid kogu elu, mis kisuvad teid kõrvale teie potentsiaalist, mis rikuvad teid, mis ei lase teil kunagi näha selgelt. Need on silme ees nagu pilved, need muudavad kõik hägusaks.

Asjad on selged, väga selged - eksistents on täiesti selge -, aga teie silmadel on tolmukiht. Ja kogu selle tolmuga kattute te ­esimese seitsme aasta jooksul, mil olete nii süütud, nii usalda­vad, et mida iganes teile räägitakse, võtate te seda tõe pähe. Ja seda, mis on teie põhiolemuses, on teil hiljem väga raske ära tunda: tolm on ­tunginud teie verre, luudesse, luuüdisse. Te küsite hiljem tu­handeid küsimusi, aga mitte kunagi ei küsi te oma uskumuste põhialuste kohta.

Esimene asi, kuidas väljendada armastust lapse vastu, on lasta tal elada esimesed seitse aastat täiesti süütult, teda mõjutamata, lasta olla tal seitse aastat täiesti metsik, pagan. Kui laps on seitsmeks aastaks jäetud süütuks, rikkumatuks sellest või teisest ideest, siis on võimatu teda kõrvale kiskuda potentsiaalsest arenguteest. Lapse esimesed seitse aastat on kõige haavatavamad. Ja nad on vanemate, õpetajate, preestrite kätes...

Kui sul on laps, siis kaitse teda enda eest. Kaitse last teiste inimeste eest, kes võivad teda mõjutada: kaitse teda vähemalt seitse aastat. Laps on nagu väike taim, nõrk, pehme: juba tugev tuul võib ta hävitada, loom võib ta ära süüa. Pane tema ümber kaitsetraat, aga see pole vangistamine, sa lihtsalt kaitsed teda. Kui taim on suurem, võetakse traat ära.

Kaitse last igasuguse mõju eest, et ta saaks jääda iseendaks - ja küsimus on vaid seitsmes aastas, sest esimene tsükkel saab läbi. Seitsme aastaga on ta hästi arenenud, koondunud keskpunkti ümber, piisavalt tugev. Sa ei tea, kui tugev võib seitsmeaastane laps olla, sest sa pole näinud rikkumata lapsi. Sa oled näinud vaid rikutud lapsi; neil on hirmud, nad kardavad oma isa, ema, perekonda. Nad pole nad ise.

Kui laps jääb seitsmeks aastaks rikkumata... Sa üllatud sellist last kohates. Ta on terav nagu mõõk. Ta silmad on selged, ta mõtted on selged. Ja sa näed temas tohutut jõudu, mida sa ei leia isegi seitsmekümneaastases täiskasvanus, sest täiskasvanu vundament kõigub. Tegelikult - mida kõrgemaks saab ehitis, seda tugevamini see kõigub.

Kui oled lapsevanem, peab sul olema julgust mitte vahele segada. Ava uksi tundmatusse, et laps saaks uurida. Ta ei tea, mis ta sees on, keegi ei tea. Ta kobab pimeduses. Ära pane teda pimedust kartma, ära pane teda ebaõnnestumisi kartma, ära pane teda tundmatust kartma. Toeta teda. Kui ta läheb vastu tundmatusele, toeta teda kogu südamest, armasta teda kogu südamest ja õnnista teda kogu südamest. Ära mõjuta teda oma hirmudega.

Loe veel

Muidugi on sul hirmud, aga hoia need endale. Ära koorma nendega last, sest see oleks vahelesegamine.

Pärast seitset aastat on uus tsükkel, uus elu seitsmest kuni neljateistkümne eluaastani: tärkavad lapse esimesed seksuaalenergiad. Aga ta alles kombib neid. Kui laps hakkab oma seksuaalsust avaldama - sel ajal segavad vanemad kõige rohkem vahele, sest nende puhul on samuti vahele segatud. Nad teavad vaid seda, mida on nendele tehtud, nad lihtsalt teevad oma lastele sedasama. Ühiskond ei luba oma seksuaalsust uurida, vähemalt ei ole seniajani lubanud - ainult viimase kahe-kolme aastakümne jooksul, ja sedagi väga arenenud ühiskondades. Tänapäeval õpivad poisid ja tüdrukud koos. Aga sellisel maal nagu Indias lubatakse seda alles ülikoolist alates. Seitsmeaastane poiss ja seitsmeaastane tüdruk ei tohi ühes algkoolis käia. Ja see aeg on riskivaba, tüdruk ei jää rasedaks, peredes ei teki probleeme - see on aeg, mil tuleks neile lubada mängulisust. Jah, sellel võib olla seksuaalne värving, aga need on vaid proovid, mitte draama. Ja kui sa ei lase neil isegi harjutada ja siis äkki ühel päeval eesriided avatakse ja algab tegelik draama... Inimesed ei tea, mis toimub, pole isegi etteütlejat, kes räägiks, mida teha! Sa oled ajanud nad täielikku segadusse.

Need seitse aastat, elu teine tsükkel, on harjutamisena olulised. Tüdrukud ja poisid kohtuvad, mängivad, saavad tuttavaks. Ka see aitab inimestel loobuda peaaegu üheksakümnest protsendist ­perverssustest. Kui seitsme- kuni neljateistaastasi lapsi lubataks koos olla, koos ujuda, üksteise ees alasti olla, siis kaoks üheksakümmend protsenti perverssustest ja üheksakümmend protsenti pornograafiast. Kes sellest enam hooliks? Kui poiss on nii paljusid tüdrukuid alasti näinud, mis huvi talle pakuks selline ajakiri nagu Playboy? Kui tüdruk on nii paljusid poiss alasti näinud, siis ma ei usu, et tal oleks selles suhtes veel mingit uudishimu, see lihtsalt kaoks. Nad kasvaksid koos loomulikult, mitte nagu kaks erinevat loomaliiki.

Praegu kasvavad nad nagu kaks erinevat loomaliiki. Nad ei kuulu samasse inimkonda, neid hoitakse eraldi. Nende vahele on tekitatud sadu barjääre, et nad ei saaks oma tulevast seksuaalelu harjutada.

Praegused laste kasvatamise meetodid peaaegu hävitavad terve nende elu. Need seitse seksuaalse harjutamise aastat on tohutult olulised. Tüdrukud ja poisid peaksid koos olema koolis, majutuskohtades, basseinides ja voodites. Nad peaksid harjutama eluks, mis varsti saabub, nad peavad selleks valmis olema. Ja mingit ohtu pole, pole probleemi, kui lastele antakse täielik vabadus seoses nende kasvava seksuaalenergiaga, ja seda ei mõisteta hukka ega suruta maha - mida tehakse praegu.

Te elate väga kummalises maailmas. Te olete seksi kaudu sündinud, te elate seksi jaoks, teie lapsed sünnivad seksi tõttu - ja seksi mõistetakse hukka, see on patt? Kõik religioonid topivad teile pähe sellist lollust. Kogu maailmas on inimesed täiesti rikutud sellel lihtsal põhjusel, et neil pole lastud loomulikult areneda. Neil pole lubatud end aktsepteerida. Nad kõik on muutunud kummitusteks. Nad pole tegelikult päris inimesed, vaid ainult varjud kellestki, kes nad oleksid võinud olla. Nad on ainult varjud.

Teine seitsmeaastane tsükkel on tohutult tähtis, sest see valmistab sind ette järgmiseks seitsmeks aastaks. Kui oled oma kodutöö õigesti teinud, kui oled mänginud oma seksuaalenergiaga lihtsalt sportlikus mõttes - ja tol ajal on see ainuvõimalik -, siis ei saa sinust perverti. Sulle ei tule igasuguseid kummalisi asju pähegi, sest sa liigud loomulikult koos teise sugupoolega ja teine sugupool liigub koos sinuga; siin pole takistusi ja sa ei tee kellelegi midagi halba. Su südametunnistus on puhas, sest keegi pole koputanud su südametunnistusele, mis on õige ja mis vale - sa oled lihtsalt see, kes oled.

Seejärel, alates neljateistkümnest kuni kahekümne ühe eluaastani, su seksuaalsus küpseb. Ja tähtis on mõista: kui harjutamine on läinud hästi, siis seitsme aastaga, mil su seksuaalsus küpseb, juhtub üks kummaline asi, millele sa pole ehk kunagi mõelnud, sest sulle pole kunagi selleks võimalust antud. Ma olen teile rääkinud, et teine seitse aastat, seitsmest neljateistkümneni, annavad teile aimu eelmängust. Kolmas seitse aastat annavad aimu järelmängust. Te olete ikka veel peamiselt koos tüdrukute või poistega, aga nüüd algab teie olemuses uus faas: te hakkate armuma. See pole bioloogiline huvi. Te pole huvitatud laste tootmisest, te pole huvitatud abikaasaks saamisest, ei. Need on romantilise mängu aastad. Te olete rohkem huvitatud ilust, armastusest, poeesiast, skulptuurist - need kõik on romantismi erinevad faasid. Ja kui inimesel pole romantilisi omadusi, ei tea ta kunagi, mida tähendab järelmäng. Seks on keskel.

Mida pikem on eelmäng, seda suurem võimalus on jõuda haripunkti; mida parem võimalus on jõuda haripunkti, seda paremini alustate järelmängu. Ja kui paar ei tunne järelmängu, ei saa nad kunagi teada, mis on täielik seks.

Tänapäeval on seksuolooge, kes õpetavad eelmängu. Õpetatud eelmäng pole ehtne asi, aga seda õpetatakse - vähemalt on nad taibanud, et ilma eelmänguta ei jõua seks haripunkti. Kuid nad ei tea, kuidas õpetada järelmängu, sest kui inimene on jõudnud haripunkti, pole ta enam huvitatud: ta on lõpetanud, töö on tehtud. Selleks läheb tal vaja romantilist meelt, poeetilist meelt, meelt, mis teab, kuidas olla tänulik. Inimene, naine või mees, kes on viinud teid haripunkti, vajab tänulikkust - järelmäng ongi su tänulikkus. Ja kui järelmängu pole, siis see tähendab, et su seksuaalakt pole lõpetatud; ja lõpetamata seks on põhjuseks paljudele hädadele, mida inimene peab taluma.

Seks saab olla orgastiline vaid siis, kui järelmäng ja eelmäng on täielikult tasakaalus. Just nende tasakaaluga muutub haripunkt orgasmiks.

Sõna "orgasm" tähendusest tuleb mõista. See tähendab, et kogu su olemus - keha, vaim, hing - kõik on sellega seotud, orgaaniliselt seotud. Siis saab sellest meditatsioon. Minu arvates on nii, et kui su seksuaalakt pole jõudnud lõpuks meditatsioonini, siis sa ei tea, mis on seks. Sa oled sellest vaid kuulnud, sellest lugenud, ja inimesed, kes sellest kirjutavad, ei tea sellest samuti midagi.

Ma olen lugenud sadu seksuoloogiaalaseid raamatuid, mida on kirjutanud inimesed, keda peetakse suurteks ekspertideks - ja nad ongi eksperdid, aga ei tea mitte midagi kõige sisimast pühamust, kus lööb õitsele meditatsioon.

Kui lapsed sünnivad tavalisest seksist, siis meditatsioon sünnib harukordsest seksist. Loomad võivad lapsi saada, selles pole midagi erilist. Ainult inimene võib luua meditatsioonikogemuse orgastilise tunde keskmes. See on võimalik vaid siis, kui neljateist kuni kahekümne ühe aastastele inimestele on lubatud romantiline vabadus.

Kakskümmend üks kuni kakskümmend kaheksa on aeg, mil pesa punuda. Partner valida. Ja nüüd on nad võimelised valima - nende kogemuste alusel, mille nad said kahes eelmises tsüklis, valivad nad õige partneri. Peale inimese enda pole kedagi teist, kes võiks seda teha. See on midagi sisetunde sarnast, mitte miski - aritmeetika, astroloogia, hiromantia, "I-Ching" - mitte miski neist asjadest ei aita. See on sisetunne: suheldes paljude inimestega käib äkki plõks, mida pole kellegi teisega kunagi toimunud. Ja see plõks on nii kindel ja absoluutne, et sa ei saa selles isegi kahelda. Isegi kui püüad selles kahelda, ei saa, sest see on nii kindel. Selle plõksuga jääd sa paigale.

Kahekümne ühe ja kahekümne kaheksa vahel, kui kõik läheb sujuvalt, nagu ma räägin, ilma et teised vahele segaksid, jääd sa paigale. Ja elu kõige meeldivam periood on kakskümmend kaheksa kuni kolmkümmend viis - kõige rõõmsam, kõige rahulikum ja harmoonilisem, sest kaks inimest hakkavad teineteisesse sulanduma ja teineteisega segunema.

See on täiesti hämmastav, kuidas te lapsepõlves loomupäraselt mõistsite, et teie vanemate maailmavaade ja teie enda kogemused on kaks erinevat asja.

Iga laps saab aru, et ta näeb maailma teisiti kui ta vanemad. See on täiesti kindel. Väärtused on erinevad. Laps näiteks korjab ­rannal merikarpe ja vanemad ütlevad: "Viska need minema. Miks sa ­nendega aega raiskad?" Ja lapse meelest on need nii ilusad. Ta näeb erinevust; ta näeb, et tema ja vanemate väärtused on erine­vad. Vanemad jooksevad raha järel ja tema tahab liblikaid koguda. Ta ei saa aru, miks te rahast nii huvitatud olete, mida te sellega peale hakkate. Vanemad ei saa aru, mida laps teeb liblikate või lilledega.

Iga laps saab aru, et on olemas erinevused. Ainus häda on, et ta kardab väita, et tal on õigus. Tema tahab vaid, et ta üksi jäetaks. Küsimus on vaid natukeses julguses, mida paljudel lastel on. Aga kogu ühiskond on saavutanud selle, et isegi sellist ilusat omadust nagu julgust mõistetakse lapse puhul hukka.

Ma ei tahtnud templis kivikuju ees kummardada. Ja ma ütlesin: "Kui te tahate, siis võite mind sundida. Teil on füüsilist jõudu rohkem kui minul. Ma olen väike, te võite mind sundida palvetama, aga pidage meeles, et teete inetu teo. See pole minu palve, ja see võib hävitada isegi teie palve, sest te olete vägivaldsed väikese lapse vastu, kes ei suuda teile füüsiliselt vastu hakata."

Ühel päeval, kui teised olid templis palvetamas, ronisin ma templi katusele, ja see oli ohtlik. Vaid kord aastas ronis sinna maaler, aga ma olin näinud, kuidas ta seda tegi. Ta oli tahapoole pannud naelad nagu astmed. Ma kasutasin neid naelu ronimiseks ja istusin templi katusel. Kui nad välja tulid, nägid nad mind seal istumas ja ütlesid: "Mida sa seal teed? Kas sa tahad end ära tappa?"

Ma ütlesin: "Ei, ma lihtsalt tahan teile näidata, et kui te mind sunnite, siis võin ma teha mida tahes, mis on mu võimuses. Ma tahan sellega öelda, et te peaksite meeles, et te ei saa mind sundida midagi tegema."

Nad palusid mind: "Ole rahulikult. Me kutsume kellegi, kes su alla tooks."

Ma ütlesin: "Ärge muretsege. Kui ma sain üles, siis saan ka alla." Nad ei teadnud naeltest midagi. Ma olin maalrit jälginud, kuidas ta seda teeb, sest kõik alati imestasid - see maaler on lihtsalt nii osav. Ta värvis kõiki templeid.

Ma tulin alla. Nad ütlesid. "Me ei sunni sulle midagi peale, aga ära tee selliseid asju! Sa oleks võinud surma saada."

Ma ütlesin: "Teie oleksite selle eest vastutanud."

Küsimus pole selles, nagu poleks lapsed intelligentsed. Asi on selles, et nad lihtsalt ei kasuta oma võimet end maksma panna, sest kõik mõistavad selle hukka. Kõik mõistsid hukka mu perekonna, sest olin templi katusele roninud - see tähendab, et nende jumalast kõrgemale, ja nad arvasid, et see solvas nende jumalat.

Nad pidasid suguvõsa koosolekut: "Jätame ta rahule, ta on tõesti ohtlik." See oli viimane tilk karikas! Pärast seda jäid nad vait, nad ei käskinud mul enam templisse minna, ja ma ei läinudki. Aegamööda nad mõistsid, et ma pole ohtlik, aga nad ei tohi mind nurka suruda.

Iga laps peab end maksma panema, see on ainus võimalus. Ja mida on tal kaotada? Aga lapsed on nii sõltuvad, ja ma ei sa aru, miks nad peaksid sellised olema. Mu vanemad rääkisid mulle pidevalt: "Me ei anna sulle enam süüa."

Ma ütlesin: "Tehke seda. Ma võin hakata kerjama - sellessamas linnas. Ma pean ellu jääma, ma pean midagi tegema. Te ei pruugi mulle enam süüa anda, aga te ei saa takistada mind kerjamast. Kerjamine on iga inimese sünniõigus."

Intelligentsuses pole mingeid erinevusi, aga enese maksmapanekus on, sest lapsi, kes on sõnakuulelikud, austatakse.

Mu isa ütles ühel päeval: "Sa pead kodus tagasi olema enne üheksat."

Ma vastasin: "Ja kui ma ei tule - mis siis saab?"

Ta ütles: "Siis ei tehta sulle ust lahti."

Ma ütlesin: "Siis hoia oma uksed kinni. Ma isegi ei koputa ustele, ja ma ei tule enne üheksat. Ma istun väljas ja räägin kõigile! Igaüks, kes mööda läheb, küsib: "Miks sa siin pimedas istud sellisel külmal ööl?" Ja ma ütlen neile: "Olukord on selline..."

Isa ütles: "Sa tekitad mulle pahandusi..."

Ma ütlesin: "Mina ei tekita. Sina andsid selle käsu. Ma pole kunagi niiviisi teha mõelnud, aga kui sa ütled: "Üheksa on viimane aeg", siis ei saa ma enne üheksat tulla. See käib lihtsalt mu intelligentsuse vastu. Ja ma ei tee midagi, ma lihtsalt istun väljas. Kui keegi küsib: "Miks sa väljas istud...?" Ja kõik küsivad. Kui istud tee peal, siis kõik, kes mööda lähevad, küsivad: "Miks sa siin külma käes istud?" Siis ma pean selgitama: "Olukord on selline..."

Ta ütles: "Unusta see piirang ära. Tule koju, millal tahad."

Ma ütlesin: "Ja ma ei koputa. Las uksed olla lahti. Miks need peaksid kinni olema - et mind ahistada? Mingit põhjust pole uksi lukku panna." Selles kandis, kus me elasime, oldi alati keskööni üleval, sest on nii kuum ja alles pärast kahtteist hakkab jahenema. Niisiis on inimesed ärkvel ja askeldavad. Päeval on nii kuum, et nad võivad puhata ja öösel tööd teha. Ma ütlesin: "Pole mingit põhjust uksi lukku panna, kui sa istud toas ja töötad. Jäta uksed lahti. Miks ma peaksin koputama?"

Ta ütles: "Hästi, uksed jäävad lahti. Minu viga oli öelda, et tule enne üheksat koju, aga ma nõudsin seetõttu, et kõik teised lähevad enne üheksat koju!"

Ma ütlesin: "Mina pole kõik teised. Kui see neile sobib, et nad lähevad enne üheksat, siis mingu. Kui see mulle sobib, siis tulen. Aga ära piira mu vabadust, ära hävita mu individuaalsust. Lase mul olla mina ise."

On lihtsalt kättevõtmise asi panna end maksma nende ees, kellel on võim. Aga sul peab olema sisemist jõudu, mida nende vastu kasutada. Näiteks kui ma ütlesin, et ma lihtsalt istun tee peal, ma kasutasin seda jõudu. Kui ma istusin templi katusel, kasutasin samuti jõudu. Kui nemad võivad mind ähvardada, siis võin mina neid ka ähvardada. Aga lapsed lihtsalt kuulavad sõna, et olla lugupidavad, olla sõnakuulelikud, olla õigel teel. Ja õigeks teeks peetakse mida tahes, mida nende vanemad neile näitavad.

Teil on õigus, ma olin pisut teistsugune. Kuid ma ei arva, et see oleks mingi üleolek, lihtsalt erinevus. Ja kui ma selle kunsti ära õppisin, hakkasin seda täiustama. Kui teadsin, kuidas võidelda inimestega, kellel on võimu, täiustasin ma seda oskust ja sain väga hästi hakkama. Ma leidsin alati väljapääsu. Ja alati olid nad imestunud, sest olid mõelnud, et nüüd ei saa ta meie vastu - aga nad mõtlesid alati ratsionaalselt.

Mina ei pühendu mõistusele. Minu pühendumine käib vabaduse kohta. Milliste vahenditega seda saavutatakse, pole oluline. Kõik vahendid on head, kui need toovad sulle vabaduse, toovad sulle individuaalsuse, ja sa pole orjastatud. Lapsed lihtsalt ei tea seda. Nad arvavad, et nende vanemad teevad nende heaks kõik.

Ma tegin neile alati selgeks: "Ma ei kahtle teie kavatsustes ja loodan, et ka teie ei kahtle minu kavatsustes. Kuid on asju, milles me oleme erineval meelel. Kas te tahate, et ma nõustuksin teiega kõiges, olgu teil õigus või mitte? Kas te olete täiesti kindlad, et teil on õigus? Kui te pole täiesti kindlad, siis andke mulle vabadus ise otsustada. Vähemalt on mul võimalik teha valesti omaenda otsusel ja ma ei pane teid end süüdi ja vastutavana tundma."

Inimene peab lihtsalt valvel olema ühe asja suhtes: mida su vanemad ka ei räägiks, nad ei saa midagi teha. Nad ei saa sulle halba teha, nad ei saa sind tappa, nad võivad sind ainult ähvardada. Kui oled aru saanud, et nad võivad vaid ähvardada, ei loe nende ähvardused midagi, sina võid neid samuti ähvardada. Ja sa võid ähvardada neid nii, et nad peavad aktsepteerima su õigust teha seda, mida tahad.

Nii et erinevused on olemas, aga mitte midagi erilist või ülemat. Ja lapsi võib õpetada, nad võivad sedasama teha, sest ka mina olen seda proovinud, juba lapsepõlves. Õpilased olid hämmeldunud: ma ahistasin õpetajaid, ma ahistasin direktorit, ja ikkagi ei saanud nad minu vastu midagi ette võtta. Kui nemad tegid midagi valesti, olid nad otsekohe hädas. Nad hakkasid minult pärima: "Mis su saladus on?"

Ma ütlesin: "Saladust polegi. Sa pead olema kindel, et sul on ­õigus, ja sul on põhjust selle juurde jääda. Siis näevad seda kõik, kes on su vastu. Olgu ta õpetaja või direktor, vahet pole."

Üks mu õpetajaid läks väga vihasena direktori kabinetti ja tegi mulle käitumise pärast kümme ruupiat trahvi. Ma lihtsalt läksin temaga kaasa ja ootasin tema kõrval, kuni ta trahvi välja kirjutas. Kui ta kõrvale astus, kirjutasin talle sama sulepeaga välja kahekümne ruupia suure trahvi tema halva käitumise eest.

Ta küsis: "Mida sa teed? See register on õpetajatele, et õpilastele trahvi teha."

Ma küsisin: "Kus see kirjas on? Siin pole kuskil kirjas, et ainult õpetajad võivad õpilasi trahvida. Ma arvan, et see on kõigi jaoks, kes halvasti käituvad. Kui on kuskil kirjas, et ainult õpetajad võivad õpilasi trahvida, siis ma tahaksin seda näha."

Vahepeal tuli direktor tuppa. Ta küsis: "Milles on asi?"

Õpetaja ütles: "Ta rikkus registri ära. Ta kirjutas mulle siia kakskümmend ruupiat trahvi halva käitumise eest."

Direktor ütles: "See pole õige."

Ma ütlesin: "Kas teil on mingi kirjalik dokument, milles öeldakse, et õpilane ei tohi õpetajat trahvida, isegi kui õpetaja käitub halvasti?"

Direktor ütles: "See on keeruline küsimus. Meil pole sellist dokumenti, see on lihtsalt selline kokkulepe, et õpetajad määravad karistusi."

Ma ütlesin: "Seda tuleb muuta. Karistamine on täiesti õige, aga see ei tohiks olla ühepoolne. Ma maksan need kümme ruupiat ära vaid siis, kui see mees maksab kakskümmend." Direktor ei saanud temalt kahtkümmet ruupiat küsida ega saanud ka minult seetõttu kümmet küsida, ja trahv oli ikka kirjas! Kui ma mõni aasta hiljem seda kooli külastasin, ta näitas mulle: "Su trahv on ikka veel siin kirjas."

Ma ütlesin: "Jäägugi nii, et teised õpilased teaksid."

Tuleb lihtsalt leida erinevaid teid...!

Niisiis, peab olema mingi erinevus, aga küsimus pole üleolekus. Küsimus on lihtsalt oma julguse kasutamises, oma intelligentsi kasutamises, ja riskimises. Milline on oht? Mida need inimesed oleksid võinud ära rikkuda? Kõige halvemal juhul oleks nad mu läbi kukutanud - aga see hirmutas neid endid, sest see oleks tähendanud, et ma olen järgmisel aastal jälle nende klassis! Niisiis oli mulle kasulik, et nad tahtsid minust võimalikult ruttu lahti saada. Õpetaja võimuses oli vaid õpilase läbikukutamine.

Ma olin selle kõigile õpetajatele selgeks teinud. "Te võite mu läbi kukutada, sellest pole midagi. Kas ma lõpetan klassi kahe või kolme aastaga, pole tähtis. Kogu see elu on nii mõttetu - ma pean selle kusagil mööda saatma. Ma võin kogu elu koolis mööda saata, aga ma teen teie elu põrguks, sest kui läbikukkumishirm on läinud, võin ma teha mida iganes." Niisiis isegi need õpetajad, kes olid minu vastu, andsid mulle paremaid hindeid kui vaja, lihtsalt et aidata mul järgmisse klassi jõuda, et ma poleks neile enam koormaks.

Kui vanemad lapsi tõeliselt armastavad, siis nad aitavad neil olla julged - julged isegi vanemate endi vastu. Nad aitavad neil olla julged õpetajate, ühiskonnaga, kellega tahes, kes tahab nende individuaalsust hävitada.

Ja seda ma silmas peangi, et uus vaimsus sisaldab neid erinevaid omadusi. Lapsi, kes sünnivad uue vaimsusega, ei kohelda nii, nagu neid on aastasadu koheldud. Neid julgustatakse olema need, kes nad on, olema enda eest väljas, austama ennast. Ja see muudab elu kvaliteeti. See muutub säravamaks, elavamaks, mahlasemaks.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud OSHO raamatust "Raamat lastest. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine".


KOMMENTEERI!