Olen mediteerinud peaaegu iga päev veidi üle aasta. Kui "meditatsioon" tundub võõras sõna, siis võin öelda, et olen peaaegu igal hommikul istunud pool tundi sirge seljaga oma toolil, lõdvestanud ilmselged pinged, sulgenud oma silmad, koondanud oma tähelepanu hingamisele – tundnud kerget jahedust oma ninas sissehingamise ajal, kerget soojust väljahingamise ajal ning järgnenud hingamise lainele. (Kui soovid, võid seda kohe praegu viis minutit proovida.) Seejärel olen pööranud tähelepanu ka teistele kogemustele. Millised tunded on mu kehas? Millised on mu mõtted? Mis haarab praegu minu tähelepanu ega luba mul täiesti vabalt oma hingamist tunda? Olen olnud koos iseendaga, tundnud enda vastu huvi ja pööranud endale hoolivat tähelepanu, nii hästi kui parajasti suudan. Siis, enne toolilt püsti tõusmist, olen soovinud iseendale ja teistele head. Seejärel olen suundunud oma tegemiste juurde.

Olen mediteerinud ka n-ö igapäevaelus, lahtiste silmadega. Olen otsustanud olla tähelepanelikum, rohkem "siin ja praegu" – näiteks siis, kui sõidan bussiga, kõnnin tänaval või suhtlen inimestega. (Lisan täpsustuseks, et maailmas on palju meditatsioonivorme ning see, mida just kirjeldasin, on üks neist.)

Hakkasin mediteerima, sest tundsin, et mu elu möödub kiiresti, et iga päev on väärtuslik. Tahtsin leida viisi, kuidas elada oma elu täielikumalt. Taipasin, et ainult tegutsemisest, suhtlemisest või lugemisest ei piisa. Tahtsin tunda sügavamat selgust, sisemist toetuspinda. Samuti tahtsin saada sõbraks oma sisemaailmaga – tunda end kodus keset kõiki tundeid ja mõtteid, mis iga päev minust läbi voolavad. Minu jaoks on sellises maha istumises midagi väga erilist. Kui võtan aja, et vaadata silma oma sisemisele elule, et tunda, millised jäljed on jätnud minusse igapäevane tegutsemine ja suhtlemine – on see tegu iseenesest mulle justkui püha. Meditatsioon pole alati olnud meeldiv ega mõnus. Aga peaaegu alati olen tõusnud oma toolilt püsti, tundes peent ja vaikset värskust, vaevumärgatavat ent usaldusväärset rahulolu isegi pärast 15-minutilist istumist.

Alustasin oma meditatsiooniteekonda selle sama Jack Kornfieldi raamatu põhjal. Sarnaseid meditatsiooniharjutusi võib leida ka teistest raamatutest, internetist või Budakojast, kuid minu jaoks on eriline, et sain õppida neid just Jack Kornfieldi vahendusel. Esiteks sellepärast, et tema raamat on lihtne, südamlik ja terviklik. Lisaks harjutustele leiab sealt ka peatüki "Meditatsioon ja sotsiaalne vastutus" ning juhised igapäevase meditatsiooniharjumuse loomiseks. Teiseks sellepärast, et Jack Kornfield on keegi, kelle sõnad ja kohalolek äratavad minus soojuse, sõbralikkuse ja selguse.

Maailmas on tohutu hulk inimesi, keda võib nimetada vaimseteks õpetajateks ning viimase nelja aasta jooksul olen raamatute, helifailide ja video vahendusel neist mõnega kohtunud. Ent väga vähesed, kellest olen kuulnud, on mind tõeliselt kõnetanud. Jack Kornfield on üks neist, kelle juures tunnen end kodus, kes tundub mulle ehe, inimlik, siiras ja tark. Kes mõtleb selle peale, kuidas elada tänapäevamaailmas. Kes on valmis tunnistama, kuidas inimesed kasutavad mõnikord vaimseid õpetusi elust põgenemiseks, kes kirjutas isegi ühes oma raamatus, kuidas pärast kloostrist naasmist tuli tal õppida, kuidas oma uue tüdruksõbraga suhtes olla. Jack Kornfield ütleb, et hingeline teekond ja meditatsioon pole "sünge töö". Ta räägib tihti lugusid, kuidas inimesed on üksteisest hoolinud. Ta austab oma budistlikke juuri ning jagab Buddha õpetusi, kuid mulle tundub, et eelkõige jagab ta elavat soojust ja headust – südamlikkust, mis võib kõnetada igaühte, sest igaühel meist on süda. Kindlasti on ta kõnetanud minu südant.

Kui vaatan tagasi oma meditatsiooniaastale, siis tunnen, et meditatsioon on andnud mulle selgust ja enesekindlust. Olen enda vastu soojem, omaksvõtvam, sõbralikum. Loodan, et olen seda ka teiste vastu. See ei tähenda, et tunneksin end alati kindlalt või tugevana, või et ma ei teeks vigu. Mäletan eelmist aastat, kui tundsin enne tööintervjuule minemist rahutut, ärevat tunnet oma kõhus ning kuidas võtsin veidi aega, et teha kõndimismeditatsiooni.

Mäletan hetke, kui korraldasin ühte suuremat sündmust, kuidas vastutus tekitas pinget ja kuidas hommikune mediteerimine aitas mul paremini toime tulla. Samuti on mul veidi kergem olla negatiivsete mõtetega, kui nad mind mõnikord külastavad. Tänu meditatsioonile saan mõtteid märgata ning justkui öelda: "Ahjaa, see on ju minu mis-võiks-halvasti-minna-lugu, teretulemast", ning seejärel otsustada, kas mõte väärib edasist tegutsemist või mitte. Just eile oli üks selline hetk. Samuti olen kasutanud meditatsioonis õpitud keskendumist suhtlemise ajal. Kui sõber räägib mulle oma elust, suudan talle paremini oma tähelepanu pöörata, olla vähem hõivatud enda mõtetega ja olla tema jaoks täielikumalt olemas. Olen kasutanud meditatsioonis õpitud kehatunnetust väga edukalt ja rõõmustavalt isegi tantsimise ajal! Ja joogas. Samal ajal pole meditatsioon minu silmis quick fix ehk kiire lahendus. See pole miski, mis teeb sisemise või välimise elu iseenesest korda. Kuid tunnen, et see annab mulle jõudu, värskust ja selgust, et seista kõigega natuke paremini silmitsi, tunnistades samal ajal oma inimlikke nõrkusi. Tunnen huvi, kuidas elada hästi selles kummalises elus, kuhu olen sattunud, ja meditatsioon on üks oluline tükk minu elupusles. Meditatsioon on üks minu sisemisi toetuspunkte.

Raamatus kirjeldatud harjutustest olen enamasti kasutanud esimest nelja ja nende variatsioone: hingamise, tunnete ja mõtete märkamist. Hiljem olen saanud inspiratsiooni ka teistelt meditatsiooniõpetajatelt ja harjutusi enda jaoks kohandanud, kuid teen hooliva tähelepanelikkuse alusharjutusi ikka. Jätkan oma meditatsiooniteekonda heameelega. Võib-olla mediteerin veel aastakümneidki! (Pärast esimest aastat pole ma veel inspiratsiooni kaotanud.)

Olen tänulik, et mul on olnud võimalus õppida Jack Kornfieldilt. Loodan, et tema raamat võib inspireerida ka teisi inimesi — ja võib-olla ka sind. Aitäh!

Autor: Andres Tamm

KOMMENTEERI!