Kuidas saada hakkama üksilduse, jõuetuse, kurbuse, vananemise ja hirmudega?

 (3)

Kuidas saada hakkama üksilduse, jõuetuse, kurbuse, vananemise ja hirmudega?
Ram Dass: "Teadmine valguse olemasolust laseb meil varasemast julgemalt pimedusse süüvida ja avastada, mida oleks sealt õppida."depositphotos.com

Maailmakuulsa vaimse õpetaja Ram Dassi raamat "Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutuste ja surmaga" on parim sellleteemaline lugemine - südamlik, liigutav ja meid kõiki puudutav. Toetav ja mõtestav. Me kõik jääme vanaks ja selleks võiks teadlikult valmistuda. See on suurepärane teos oma vanematele kinkimiseks ja ette lugemiseks, mis aitab meil kõigil, aga eriti just küpsemas eas inimestel oma mõtteid korrastada ja mõista, luua hingerahu ja tunda rõõmu elamise õnnistusest.

Üksildus

Eakate inimeste teine suur mure on üksildus. Olen elu jooksul palju kannatanud, sest olen tundnud end teistest äralõigatuna, eemaletõugatuna ja hüljatuna, armastuse ja sõpradeta inimesena, kellest keegi justkui ei hooli. Sellistel hetkedel - ja selliseid hetki kogevad paljud vanainimesed - tundsin, et üksildus kasvab mul üle pea. Nüüd, kui mind ümbritsevad põetajad, on need tunded tasapisi ähmastunud, kuid valusad mälestused on alles. Otsekui Eleanor Rigby biitlite laulus, peavad paljud meist vanaduse ja surmaga üksilduses toime tulema.

Ehkki me ei saa vahest muuta oma kehalist seisundit, võime üksilduse kergendamiseks nii mõndagi ette võtta. Esiteks tuleb jälile saada pisimalegi üksildustundemärgile, mis meis pead tõstab. Enesetervendamisega on alati nii, et mida kiiremini oma meeleseisundit teadvustame, seda kergemini saab meeleteadlikkuse meditatsiooniga seda leevendada. Kui oled oma meeleseisundit endale teadvustanud, siis vaigista oma mõtted ja lihtsalt vaatle oma üksindust justkui eemalt.

Seotud lood:

Üksildustunne ei pruugi küll täiesti kaduda, kuid see väheneb. Ego ei toida siis enam enesehaletsust: "Oh ma vaesekene, olen nii üksildane, kõige üksildasem inimene maamunal!" Nõnda mõeldes süvendame lihtsalt oma üksildust ja piina. Pange tähele, et te ei eita üksildustunnet, vaid liigute oma teadvuses ego tasandilt hinge tasandile, kus saate kannatusteta kogeda seda, mis eksisteerib olevikus. Hingel on suurepärane võime leppida kõige olevaga ilma millelegi vastupanu osutamata.

Loe veel

Ka kõige üksildasemad inimesed pole kogu aeg üksinda ja meele teadlikkus aitab seda rasketel hetkedel meelde tuletada. Teadvustage ego iseeneslikku soovi kõige külge klammerduda - isegi negatiivsete kogemuste külge. Võib-olla on teil lihtsalt arvamus, et üksildust tuleb ilmtingimata leevendada. Teadvustage, et teil on vaba valik, kas sellisele sundusele järele anda või seda mitte teha, ja et üksildus on nagu mööduv ilmastikunähtus, kui lasete sel minna.

Üksildusel ja üksiolekul on suur vahe. Üksildus on ego pärusmaa. Üksiolek on hetk hingele. Vaja on viibida üksi, et saaksime olla vaikselt, mediteerida ja ennast tundma õppida. Hing ei jõua kõrgema teadvuseni, kui ego täidab kogu meie aja tegevuste, teiste inimeste või üksilduse pärast muretsemisega. Üksiolek on suur vabadus. Teisalt pole me kunagi üksi. Pole tähtis, kus me oleme või kui halvasti end tunneme, sest ilmselt tunneb keegi kusagil lähedal end samamoodi, ehkki me ei pruugi seda inimest üldse teada. Proovige oma hinges selle inimesega ühenduda. Mõelge, mis tunne oleks olla tema asemel ja kannatada üksildust, olemata midagi kuulnud meeleteadlikkuse harjutustest. Mõelge kõigi teiste peale, kes teie kombel piinlevad. Nagu teiegi, on ka nemad olemas, neil on keha, nad elavad meie planeedil. Soov leevendada enda ja teiste kannatusi aitab teil end pisut paremini tunda. Kaastunne laseb hingel egost mööda hiilida. Mitte haletsus, vaid kaastunne - siiras soov, et teiste kannatused lakkaksid. Ego ei saa siis enda pärast muretseda ega suuda enam oma hirme ülal hoida.

Kõrgema teadvuse arendamine aitab üksilduse tervenisti teiseks muuta. Kõrgemas teadvusseisundis olles kogete tõelist üksindust, mis sünnib sellest, et universumis onvaid üks ja ainus kõrgem teadvus. Jumala üksindus tuleb ilmsiks ja teie sulandute sellessekõikehõlmavasse tõelisse üksindusse. Üksildus muutub üksinduseks ja see tunne ühendab teid jumalaga.

Piinlikkus

Järgmine meeleseisund, millega vanas eas sageli kokku puutume, on piinlikkus. Jutustan teile loo enda elust. Mõned aastad tagasi kutsuti mind Colorado pealinna Denverisse esinema mitmetuhandepealisele publikule. Istusin saali esimeses reas, ürituse juht kiitis mind taevani ja kui pidin seejärel lavale minema, ei läinud ma trepist, nagu oleks teinud enamik kuuekümne kolme aastasi, vaid mu ülemäärasestkiitusest õhku täis läinud ego ajendas mind põrandalt lavale hüppama. Äkitsi olin rahva silme all ninuli maas, jalg katki ja verine. Selle asemel et endaga midagi ettevõtta, pidasin tund aega loengut, veri soki sisse tilkumas, kuna mul oli piinlik tunnistada, et olin minestuse äärel. Seda meenutades hämmastab mind, kui tugev oli mu ego ja kuidas see mu ületookord võimust võttis. Kui oleksin olukorda paremini teadvustanud, teinuksin paariminutilise pausi, et lasta haav ära puhastada ja kinni siduda, ent selle asemel samastasin end oma piinlikkustundega ja lasin sel enda üle täielikult valitseda.

Peale kukkumise mul häbi sellepärast, et hakkasin vanaks jääma, ja tundsin ebamugavust ka piinlikkustunde enese pärast! Häbi minna lavale trepist, mis oli seal just minuealiste jaoks, ei lasknud mul tol hetkel õigesti käituda. Viie- ja kuuekümneselt tegin sageli selliseid ekslikke otsuseid - vahest seepärast, et olin harjunud oma keha eirama, mistõttu kippusin selle võimeid üle hindama. Või vahest olin lihtsalt ennast täis. Igatahes olennüüd rõõmuga märganud, et kehalise võimetuse tõttu on mu piinlikkus vananemise pärast sama hästi kui kadunud. Enne insulti kartsin, et paistan nõrguke. Insuldi järel olen ratastooli aheldatud ega saa teha lihtsaidki asju, näiteks voodis külge keerata. Esiotsa oli sellega ääretult raske leppida. Kui ego laseb oma tõekspidamistest lahti, läheb asi hõlpsamalt.

T. S. Eliot on kirjutanud: "Vanaduses ei raiska te enam aega totrustele. Heidate minema maski, edevad väiksed nõrkused ja teeseldud ambitsioonid." Ta ei tundnud mu ema. Olin ema juures haiglas külas paar päeva enne seda, kui ta suri. Ema oli väga nõrk, kuid ta ei tahtnud, et ma teda ilma proteesideta näeks, ja hoidis viimase jõu varal oma suu ees lehvikut. Ta igemed olid nii hellaks muutunud, et ta ei saanud enam kunsthambaid kanda, aga teda ei tohtinud hambutuna näha mitte keegi peale hambaarsti ja mu isa. Veel hullem oli see, et ravi jooksul sisse võetud steroididolid ta näkku tekitanud mõned karvad ja pidin nägema, kuidas ta oma nahast ühtepuhku pintsettidega üle käis, et seal ei hakkaks silma ainustki udet. Ema oli haigusest ja ravist põhjustatud kehaliste muutustega sõjajalal ning see häbist ajendatud võitlusei andnud talle rahu. Lõppude lõpuks oli võitlus ju ette kaotatud, kuid ta ei suutnud sellele punkti panna. Kultuur oli ta selliseks kasvatanud ja tema oli selle liigagi hästi omaks võtnud.

Ka mu vana sõber Timothy Leary hoidis suud kramplikult kinni, kui temast lõppstaadiumis haiguse ajal pilte tehti. Kokkusurutud huuled polnud Timile omased ja kui küsisin temalt, mis lahti, avas ta suu ja näitas mulle, et tal on eest paar hammast puudu. Ta ei tahtnud, et teda sellisena jäädvustatakse, sest tal oli piinlik.

Tunnen üht arsti, vana hiinlannat, kes suhtub oma hammastesse väga muhedalt. Kui olin ükspäev talt uurinud, miks ta kuidagi teistsugune välja näeb, vastas ta näole kerkinud laia naeratuse saatel: "Täna teen Halloweeni!" Oli selgelt näha, et tal on suus vaid neli hammast, igaüks eri nurgas. Ta itsitas ja väitis, et kuna hambad olid valutanud ja tal polnud neid enam tarvis, laskis ta need välja tõmmata. "Olen hambutu nagu mu vanaema," tähendas ta ja läks oma patsiente ravima.

Ema surmast oli möödunud vähem kui aasta, kui viibisin teises maailmanurgas Indias Neem Karoli Baba seltsis, kes ligines kaheksakümnele ja oli üpris tüse. Tal oli järel vaid kolm hammast, millest kaks olid tagumised, kuid lehvikut tal polnud ning õigupoolest ei paistnud ta tundvat oma ülekaalu ja hammaste pärast mingit ebamugavust. Meie, tema õpilased, istusime tema juures tundide viisi, lastes silmal puhata õpetaja kaunidusel. Oma vanaduse pärast ei tundnud häbi ka Sri Anandamayi Ma, keda peetakse üheks 20. sajandi suurimaks naispühakuks. Kui olin ta elu lõppjärgus tema juures, panin tähele, et see õpetaja, kes oli kunagi olnud pimestavalt ilus naine, ei paistnud oma kuhtunud keha pärast mingit muret tundvat. Tema sisemusest hoovas sära, mis kaunistas ta hambutut naeratust ja kortsus käsi kehalisest vormist kõrgemale ulatuva iluga. See oli luitunud kestast läbi kiirgava hinge ilu.

Jõuetus

Meeleteadlikkuse harjutamisega õpime oma teadvuse tasanditel vahet tegema. Samastumine hingega annab meile vananemiseks meelerahu ja leplikku jõudu. Paljud vanainimesed kurdavad jõuetuse üle, mis ei tähenda ainult kehalist nõrkust ja ühes sellega ka hirmu pealetungivas maailmas kaitsetuks jääda, vaid võimetust teistegi muutuste ees, mis tulevad aastatega ja tekitavad meis vahel segadust.

Jõuetus süvendab umbusaldust, ärevust ja kalduvust pidada maailma enda sõbra asemel hoopis vaenlaseks. Mõni aasta tagasi veetsin mitu tundi ühes eakate kodus, kus elasid kuuekümne viie kuni kaheksakümne viie aastased jõukad vanainimesed. Tutvusin umbes viieteistkümne muheda inimesega, kes jagasid minuga mõtteid oma turvalise elukeskkonna kohta. Üks härra võrdles nende seitsmekorruselist maja privaatse kruiisilaevaga.See oli küll kena tähelepanek, ehkki mõte lõputust puhkusest, triivimisest eraldatud ja enesessesulgunud maailmas oli minu jaoks väheke häiriv. Mu kogemused ookeanil seilavate liinilaevadega olid olnud meeldivad just tänu sellele, et sõit oli põgus ningkohalejõudmine valmistas mulle alati rõõmu. Kuid kõvasti muret tekitavam arvamus tuli ühelt naiselt, kes ütles väriseval häälel, et kardab kohutavalt majast välja minna, kuna ta olevat televiisorist näinud, et tänavatel on ohtlik. Äkitsi muutus eakate lembelaevalik kodu mu kujutluses kindluseks, mis on röövlijõukude eest vallikraaviga kaitstud. Kuigi tänav meie akna all oli vaikne ja seal polnud peaaegu kedagi, uskus proua, et kui ta nina välja pistab, sööstab läheduses varitsevoht talle kallale.

See on äärmuslik näide sellest, mis juhtub, kui oma maailma ahendada. Kui piiritlete selle vaid enda lähiümbrusega, jääte lõpuks sellesse vangi. Proua hirmunud pihtimus tegi mind väga kurvaks - selge on see, et kuigi kuritegevus on päriselt olemas, eksisteerisid röövlijõugud vaid tema peas. Jõuetuse tõttu oli ta end nii kehaliselt kui vaimselt väga kitsastesse piiridesse sulgenud. Kuna ta vältis enda jaoks mõeldamatuid olukordi, jättis ta end ilma ka olulistest kogemustest ja tarkusest, mis oleks aidanud tal õnnelikumalt elada. Suutnuksin ma teda veenda näiteks endaga koos kodutute supikööki appi tulema, andnuks hirmutav vastandus "meie" ja "nende" vahel ehk pisut järele, mis oleks armsat prouat omakorda julgustanud ja aidanud tal end kindlamalt tunda.

Ometi pole selline piiratud maailmapilt vananemise paratamatu tagajärg. Gray Panthersi liikumise särtsakas algataja Maggie Kuhn reisis üle kaheksakümne aasta vanusena mööda ilma ringi ja levitas oma ideid. Andekas süvaökoloog isa Tom Berry ei lasknud kehalistel puudujääkidel kunagi oma teadustööd segada. Ta pühendus eesmärgile aidata meie kultuuril teadvustada Maale külvatavat hävingut. Kuigi nii Maggie kui Tom leidsid tõhusa viisi, kuidas jõuda oma kõrgema olemuseni, pole ühiskondlik tegevus tingimata vajalik, sest kõige tähtsam on valmidus ületada piirid, mida eneses tajume.

Insuldi järel mõistsin, et sugugi mitte kõik piirid pole me enese kehtestatud. Kuid kui suudetakse vaimselt keskenduda, on hoolimata kehalistest puudujääkidest võimalik meeleteadlikkuseni jõuda. Paradoksaalsel kombel peitub vaimsete harjutuste saladus tegelikult oskuses töötada oma puudustega ja muuta need enda tugevusteks. Nõnda annab aeglaseks muutunud keha meile võimaluse meeleteadlikkust arendada.

Elu mõtte ja rollide kadumine

Vanad inimesed kogevad koos jõuetusega tihti ka elu mõtte kadumist: usutakse, et harjumuspäraste rollide (töötaja, lapsevanem, tarbija, armastaja) teisenemisega muututakse inimesena kasutuks. Valus alaväärsustunne ja enda pidamine kasutuks ning sellest tekkiv masendus võtavad meilt elurõõmu, arvame end olevat teistele koormaks ja peame end vanamoeliseks. Vanadekodudes, mille koridorid on täis susse lohistavaid või seina ääres ratastoolis istuvaid vanakesi, on mult tihti küsitud, mis mõtet on kasutus vanas kehas hingitseda. Vanade inimeste suust on seda südantlõhestav kuulata - paljudes teistes kultuurides suhtutakse vanuritesse lugupidamisega ja nende vanuse üle tuntakse rõõmu, kuid meie kultuur tõukab nad eemale.

Lugupidamise ja hella hoolitsuse asemel peavad paljud vanurid kogema igavust, meeleheidet ja tühjustunnet, ilma et miski nende kannatusi leevendaks. Tähtis on, et leiaksime vanadusega toimetulekuks sobiva viisi juba enne taolisesse ummikseisu sattumist. Mida varem harjutame mõistust tegelema ränkade meeleseisunditega nagu alaväärsustunne, enda tajumine kasutuna ja masendus, seda paremini suudame hiljem neist jagu saada.

Ka seekord jälgime pähe kerkivaid mõtteid ja rebime end aeglaselt, püüdlikult ja ettevaatlikult ego kammitsatest lahti. Meele rahunedes paneme tähele, et väärtusetusega seotud mõtted ja tunded tulevad ja lähevad ning nende taga eksisteerib nendest mõjutamatu olemine. Näeme, et hing ei otsi endale väärtust, sest tema väärtus - kui kasutadagi seda egokeskset mõistet - on ilma pikemata selge. Lill ei kahtle oma väärtuses või eluõiguses, ta lihtsalt on ja ta olemise eesmärk on rõõm.

Ühes oma hiilgavaimas essees kirjutab Ralph Waldo Emerson inimeste klammerdumisest tähenduste ja mineviku külge järgmist: "Roosid mu akna all ei võrdle end varasemate või kaunimate roosidega, nad on olemas iseenese pärast ja eksisteerivad ühes jumalaga. Nad ei tunne aega. Nad on lihtsalt roosid, täiuslikud igal olemishetkel." Olgugi et see mõttekäik paistab olevat liiga lihtsustatud, ja tagatipuks pole me julilled, peitub selles ometi sügav tõde, mida kipume oma keeruka elu jooksul unustama. Enne seda, kui meist saavad lapsevanemad, juhtivtöötajad või kohaliku elu edendajad, ja pärast seda, kui need rollid kaovad, ning enne kui ego hakkab endale tähendusi omistama ja end identiteediga rüütama, oleme lihtsalt olemas ja kogu lugu.

Meie võimeka ja vastutustundetu mõistuse riugaste taga peitub tingimusteta olemus, mida vananemine ei puuduta, millele ei saa midagi juurde lisada ega midagi ära võtta. Mida enam teadvustame seda olemust - hinge, millest hoovab meie tugevus -, seda harvem satume petliku väärtusetusetunde kütkesse. See pole abstraktne idee, see on sama tõeline nagu õhk, mis liigub teie kehast sisse ja välja, sama tõeline nagu vaim, mis teile elu annab. Mida suurem on teie meeleteadlikkus, seda paremini õpite tundma oma hinge ja saate sellest tuge, kui valusad mõtted tahavad seda enda alla matta. Seda vaimset avarust on tõepoolest võimalik kogeda ka kurbade sündmuste ajal.

Meeleteadlikkust harjutades näeme, et ego ei lakka küll olemast, kuid ta ei võimutse enam ega esita meile ainuõigeid viise, kuidas midagi kogeda. Laskmata oma tunnetel enda üle täielikult valitseda, suudame neid tegelikult paremini mõista, sest teadmine valguse olemasolust laseb meil varasemast julgemalt pimedusse süüvida ja avastada, mida oleks sealt õppida.

Kui oleme näiteks lõpetanud kurbuse vastu võitlemise, taipame,et kuigi nukrus on vaevarikas, kuulub see vanema põlvkonna tarkuse juurde; see on jõud, mis muudab meie südame sügavamaks ja leplikumaks, ühendab meid kogu maailma kurbusega ja võimaldab meil kasulik olla. Ent kurbus ei peaks halvama südant ega ilustama ego. Tean vanu inimesi, kes on muutnud hingevalu oma identiteediks, ainsaks rolliks, millega nad usuvad end toime tulevat. Nad on jäänud kurbuse lõksu, aga selleks et masendusest õppida, seda vaos hoida ja oma hingehaavade kaudu terveneda ja tugevamaks muutuda, peame egost eemalduma ja jõudma hinge juurde. Vastasel korral hakkavad meid tõenäoliselt laastama kurbuse tavalised tagajärjed: sulgeme omaenese ja teiste inimeste tundeid kartes oma südame ja tõmbume mugavusstsooni, kus tunneme end olevat vaid pooleldi elus, või muutume minevikuskogetud kaotuste ja kahetsemise tõttu oskuslikeks kaeblejateks, kes ei suuda millelgiminna lasta ega ka olevikku nautida.

Oma kuulsas romaanis "Püüa päeva" kirjutas Saul Bellow sellistest inimestest järgmist: "Nad kardavad, et kui lakkavad kannatamast, ei jää neile midagi alles."Vanadusega seotud masendus ja hirmud keskenduvad kaotustele.

Meil jääb kõrgemast teadvusest kõvasti vajaka, kui meie kannatuste suurus sõltub meid tabanud kaotustest. Mäletan, et mu isa painas vanas eas kibedus mineviku eksimuste üle. Ta ei suutnud millestki muust rääkida. Tehtud vead ja käest lastud võimalused moonutasid ta teadvust niivõrd, et peagi jäid tema rohked saavutused ja ühiskondlikud heateod kahetsemise varju ning ta hakkas kogu oma elu äpardunuks pidama. Õnneks läksid need rahutud ajad mööda ja enne oma surma hakkas isa oma elu vääriliselt hindama.

Masendus ja depressioon

Võib-olla on vanaduses kogetav kurbus hingelise arenemise jaoks vajalik. Võib-olla on masendus vajalik, et läbida periood, mida hispaania müstik San Juan de la Cruz on nimetanud hinge pimedaks ööks, ning mille vältel ego justkui sureb, et hing jõuaks kõrgema teadvuseni.

Sellise masenduse elasin üle vahetult enne oma vaimse õpetajaga kohtumist, ehkki olin tollal veel noor. Olin küll enteogeenide toimel hingeteadvusest hetkeks osa saanud, kuid ei suutnud kõrgemas teadvusseisundis püsida ja olin peaaegu alla andmas. Kui mind Maharajji juurde viidi, olin masenduses, kuid veidi pärast temaga kohtumist jätsin oma endise richardalpertliku identiteedi seljataha ja alustasin tänaseni kestvat teekonda, et saada Ram Dassiks, jumala teenriks. Seda meenutades on selge, et mu meeleheide sillutas tee järgmiste sündmusteni. Negatiivne asjaolu ehk masendus ajendas mind midagi otsima. Positiivne asjaolu ehk vaimne kasvamine tiris mind masendusest välja.

Vaimsel teekonnal olen täheldanud sellist seost ka oma sõprade juures: nad on viselnud sügavas masenduses, mis on hiljem osutunud millegi muujaoks tarvilikuks. Niisiis usun, et vanadest harjumustest, endisest minapildist, iganenud psühholoogilistest toetuspunktidest, kehalisest jõust ja maistest saavutustest ilmajäämine ning nende muutustega kaasnev masendus on vajalikud, et muuta meid küpsemaks ja targemaks.

Meditsiinitöötajad teadvustavad üha enam, et protsessid, mida vanadel inimestel depressiooniks peetakse ja niisugusena ka ravitakse, võivad suures osas olla hoopis loomulik ümberkujunemisprotsess. Mulle tundub, et teatav endassetõmbumine, seletatagu seda siis rakkude biokeemiliste muutuste, dünaamilise psühholoogia või vaimse arenguga, lihtsalt kuulubki vananemise juurde. See ei tähenda paranoilist endassesulgumist ega hirmu maailma ees. See on lihtsalt teatud sügavnemine.

Arvan, et küllap paneb surma lähedus paljud inimesed elu üle järele mõtlema.Vanadus annab võimaluse endalt küsida: "Miks ma siin olen? Mis on selle kõigemõte? Milline on mu koht maailmas? Kuidas seda kõike mõista?" Aga kuna sisemist sundi elu üle järele mõelda peetakse imelikuks või valeks, ei taheta sellest rikastavastkogemusest tihtipeale midagi teada. Arvatakse, et tuleb lakkamatult tegutseda. Kuid aega maha võttes ja endasse süüvides omandame kõige väärtuslikumaid õppetunde ja saame osa vanaduse suurimatest eelistest.

Hirmust ülesaamine

Et ränkadele meeleseisunditele konstruktiivselt läheneda, tuleb meil oma hirmudele vastu astuda. Justnagu lapsed, kes sageli pimedust kardavad, ei pruugi me ka vanaduses taluda oma süngeid tundeid. Kuid lapsed peavad õppima vahet tegema, mis on tõeline (pimedus) ja mis mitte (voodi all peidus olev koll), ning ka meie peame õppima vanadushirmudega vapralt ja arukalt toime tulema.

Täiskasvanueas jälitavad meid nii mõnedki kollid. Neist hirmsaim on selline: "Saan vanaks, jään üksinda, kaotan mõistuseja jään pärast surma üksinda ning mahajäetuna külma ja süngesse ilmaruumi ekslema." Ainus, kes seda usub, on meie ego. Gandhi on öelnud: "Vaimse kasvamise tähtsaim eeldus on vaprus."

Hirm on muretsemine millegi üle, mis on juba juhtunud, või ärevus asjade pärast, mida pole veel toimunudki. Hirmu haaret lõdvendab keskendumine olevikuhetkele. Kõigi vaimsete harjutuste taktika on siinkohal sama: tehke kindlaks, mis teid hirmutab, ja vaadelg eseda võimalikult lähedalt, kuni see teid täiesti halvab. Kui teid näiteks painab hirm pimedaks jääda, siis laske hirmumõtetel, kujutluspiltidel ja tunnetel - abitusel, teistestsõltumisel ja nägemisväljas valitseval pimedusel - vastupanuta pinnale kerkida. Jälgige, kuidas hirm teie kehas maad võtab, ja ärge andke järele soovile harjutust katkestada.Kui hirm muutub talumatuks, tõmbuge vaimselt tagasi: teie eesmärk pole asja hullemaks ajada, vaid õppida hirmude ja kollidega läbi saama, selle asemel et nende eiramisega neid toita.

Kui teadvustame, et meie hirmud on suures osas meeleseisundid, millelpole tegelikkusega pistmist, võtame neilt jõu. Mõelge mõnel rahulikul hetkel harilikele vanadushirmudele ja -raskustele, alustades juba mainitud tavapärastest kahtlusalustest ja lõpetades uriinipidamatuse, hüljatuse ja surmaga. Võib-olla leiate imestusega, et teid ennast vaevavad ebaharilikumad kartused, ning et asjaolud, mis hirmutavad teisi, ei avalda teile mingit mõju.

Elisabeth Kübler-Ross jutustab loo vanast naisest, kes oli haiglas suremas, aga ei suutnud omakehast lahti lasta: jõuetu vanaproua pidas nii arstide kui ka perekonna meelehärmiks kõige kiuste vastu. Ühel päeval kutsuti Elisabeth temaga rääkima, sest paraku julgeti surevate inimestega tol ajal harva otsekohene olla, ja ta küsis vanalt naiselt, mida takardab. "Vaklade saagiks langeda," vastas naine. Hirm muldasängitamise ees ei lasknud tal minna. Elisabethi soovitusel allkirjastasid järeltulijad surija juuresolekul paberi, millega lubati ta keha tuhastada. Järgmisel päeval suri naine rahus une pealt.

Vaprusel on meeleteadlikkuse harjutamises ja teadliku vananemise õppimises oluline osa. Vaprus tähendab valmidust seista silmitsi oma mõistusega ja olla niienese kui teiste vastu aus. Peame olema nõus kõike - nii enda kui ka teiste kannatusi - ilma pilku ära pööramata vaatlema, lastes sellel olevikuhetkes olemas olla. Hirmu vältimise asemel õpime seda vaatlema, lubades sel omasoodu tulla ja minna. Juba ainuüksi vaatlemine, mille jooksul ei proovita midagi saavutada, suurendab meeleteadlikkust. Kui hakkate endas toimuvat kõrvalt vaatama, siis annab ego järele ja hirm hakkab teisenema. Avastate, et hirmutaval mõttel pole palju ühist hirmuga, mille eest olite seni pagenud; kui asute hirmumõtet vaatlema ja sellega kohanema, on ohjad teie käes. Ma ei luba, et sama hirm pärast seda harjutust uuesti üles ei kerki, ent sel juhul suhtute sellesse teistmoodi. Koletute Koljatite asemel saavad teie hirmudest väiksed ohutud sellid.

Alati, kui tunnetate endas vastupanu, süüvige vaimsetesse harjutustesse ja vaadelge tunnet lähemalt. Kutsuge ta teed jooma. "Hirm halvatuks jääda? Teadagi. Pole sind ammu näinud. Astu õige sisse teed jooma. Surmahirm? Sind kohtan ma igapäev. Tule istu maha. Räägi, mis toimub." Iga kord, kui see teil õnnestub, olete pisut lähemale jõudnud hetkele, mil suudate oma hirmu vaadelda ja öelda: "No ja mis siis."

Autor: Ram Dass

Allikas: Kirjastuse Pilgrim poolt välja antud RAM DASS raamat "Ikka siin. Kohanemine vanaduse, muutute ja surmaga".

Loe ka lugu Meie olevikulised tegevused mõjutavad ka meie hingeteadvust - seega on meil kohustus hakata just praegu teadlikumalt elama.

* * *

"Ram Dass, endise nimega Richard Alpert, oli 60-ndatel üks hipiliikumise võtmetegelasi ning on jätnud maailma oma sügava jälje juba sellest ajast. Möödunud on aga aastakümneid ning koos nimega on muutnud nii mees, kui maailm meie ümber. Raamat annab sügavalt ning mõtlemapanevalt edasi kirjutaja mõtted, mis õigupoolest juhtub meiega suurte muutuste käigus. Suured muutused võivad olla ka vanananemine, rasked haigused ja surm. Ram Dass keskendub oma vaadetes just hingele, sellel osale meist kõigist, mis võib meile endiselt kättesaadav olla ka võimatumana näivates tingimustes. Uskumatu, et niivõrd tõsistel teemadel rääkiv raamat võib olla nii inspireeriv. Ma avasin ta esimesel lugemisel keskel ning mul olid silmad märjad viie minutiga. Tundsin ennast tõstetuna selle kõige paremas tähenduses." -- Urmas Purde, Pipedrive kaasomanik, Silicon Valley

Meie kultuuriruumis, milles ei väärtustata ühtviisi kogu eluringi, vaid ollakse keskendunud noorusele, saavutamisele ja tarbimisele, kardavad paljud inimesed vanaks saada. Sotsiaalses plaanis on inimestel hirm oma seniste rollide kadumise ees, üksilduse ees; hirm, et neid pole enam pärast pensionile jäämist kellelegi vaja. Teisalt hakkab muret valmistama tervise halvenemine ja füüsilise abitusega seotud hirmud.

Ram Dass räägib selles raamatus oma isiklikele kogemustele toetudes, kuidas kõigi nende muredega hakkama saada ning mida ette võtta, et areneda hingeliselt ja vaimselt, nii et vanaduspõlv oleks kõigest hoolimata rõõmuküllane, et meel oleks rahulik ja selge ning elu viimased aastakümned enda ja oma tarkuse nautimise aeg.

Ameerika spirituaalne õpetaja Ram Dass alustas oma vaimsete otsingute rada koos hipiajastu legendidega ning läbi rännakute Indias leidis ta tee paljude taipamisteni, eelkõige olevikuhetkes elamise tähtsuse ja teadlikkuse praktikateni. Tänaseks on ta olnud majakaks kolmele generatsioonile ja miljonitele eneseotsingute radadel kulgejatele.

Vaata ka tema kodulehte www.ramdass.org


KOMMENTEERI!