Kas elamisel on mingi mõte? OSHO aitab leida vastust sellele igavikulisele küsimusele


Kas elamisel on mingi mõte? OSHO aitab leida vastust sellele igavikulisele küsimusele
Mis on elu mõte?depositphotos.com

Armastatud vaimne õpetaja OSHO aitab süveneda protsessi, kuidas leida eneseaustus ning toetab meid meie isiklikul teekonnal, kus otsime vastust küsimustele kes me oleme ja kes me ei ole ning mis on meie elu mõte, kaasates sellesse arutelusse ka selliseid legendaarseid kunstnikke nagu Van Gogh, Michelangelo, Picasso.

Loe veel

Kõikides traditsioonides on kasvatatud inimest skisofreenilisel viisil. Kasulik oli jagada inimesed kõikvõimalikesse lahtritesse ja nende vahel luua konflikte. Nõnda muutub inimene nõrgaks, ebakindlaks, hirmunuks, alistuvaks ja allaheitlikuks. Nii saavad teda orjastada preestrid, poliitikud või ükskõik kes. Teie küsimus võrsub samuti skisofreenilisest meelest. Teil on veidi keeruline mõista, sest te pole võib-olla kunagi mõelnud, et eesmärgi ja abinõu eraldamine on peamine strateegia, kuidas inimesi lõhestada.

Kas elamisel on mingit olulisust, mingit mõtet, mingit väärtust? Küsimus on: kas elul ja elamisel on mingi eesmärk, mida saavutada? Kas leidub mingi koht, kuhu te elades ühel päeval jõuate? Elamine on abinõu; tulemus, saavutus, kuskil kaugel on eesmärk. Ja see eesmärk annab elamisele olulisuse. Kui eesmärki pole, on elu kindlasti mõttetu; Jumalat on vaja selleks, et anda teie elule olulisus.

Kõigepealt hakake eraldama eesmärki ja vahendeid. Muidu see lõhestab teie meele. Teie meel küsib alatasa: miks? Mille jaoks? Kõik, mille kohta pole vastust, et mille jaoks, hakkab tasapisi teie silmis oma väärtust kaotama. Nõnda on armastus muutunud väärtusetuks. Mis mõtet on armastusel? Kuhu ta teid viib? Millist saavutust armastus pakub? Kas jõuate mingisse utoopiasse, mingisse paradiisi? Nõnda vaadates pole armastusel muidugi mitte mingit mõtet. Armastus on mõttetu.

Mis mõtet on ilul? Te näete päikeseloojangut - olete pahviks löödud, see on nii ilus, aga iga idiootki võib küsida: "Mis on selle mõte?", ning teil pole mitte mingit vastust. Ja kui sellel kõigel pole mõtet, miks te siis õhkate tarbetult mingi ilu üle? Ilus lill või ilus maal või muusika ja luule - neil pole mitte mingit mõtet. Need pole argumendid millegi tõestamiseks ega abinõu millegi saavutamiseks. Elu koosnebki ainult sellistest asjadest, mis on mõttetud. Lubage ma kordan: elu koosnebki ainult sellistest asjadest, mis on mõttetud ja tähtsuseta - tähtsuseta selles mõttes, et neil pole eesmärki, need ei vii teid kuhugi ja te ei saa neist midagi. Teisisõnu, elamine on iseenesest oluline. Abinõud ja eesmärgid on koos, mitte eraldi.

Läbi ajaloo on võimuahnete strateegia olnud selline, et abinõu on abinõu ja eesmärk on eesmärk. Abinõud on kasulikud, sest viivad eesmärgini. Kui need eesmärgini ei vii, on need mõttetud. Sel moel on hävitatud kõik tõeliselt oluline. Teile on pähe määritud asju, mis on absoluutselt ebaolulised. Rahal on mõte. Poliitilisel karjääril on mõte. Mõtet on olla religioosne, sest see tähendab abinõud taevasse ja Jumala juurde pääsemiseks. Äril on mõte, sest tulemus on otsekohe näha. Äri muutus oluliseks, poliitika muutus oluliseks, religioon muutus oluliseks; luule, muusika, tants, armastus, sõbralikkus, ilu, tõde on kõik teie elust kadunud.

Lihtne strateegia hävitas kõik selle, mis teeb teid oluliseks ja annab teie olemisele ekstaasi. Aga skisofreeniline meel küsib: "Mis mõtet on ekstaasil?" Inimesed on minult küsinud, sajad inimesed: "Mis mõte on meditatsioonil? Mis kasu me sellest saame? Esiteks on selles väga raske meisterlikkust saavutada - ja isegi kui see õnnestub, mis on siis lõpptulemus? "Väga keeruline on neile inimestele selgitada, et meditatsioon ise ongi eesmärk. Sellest kaugemat eesmärki pole. Kõik, mille eesmärk on asjast endast kaugemal, on vaid keskpärase meele jaoks. Kõik, mille eesmärk seisnebki asjas endas,on tõeliselt intelligentsete inimeste jaoks. Kuid te näete, kuidas keskpärane inimene saab riigi presidendiks, peaministriks; kuidas temast saab riigi rikkaim inimene, paavst, usujuht. Nad kõik on keskpärased inimesed, kelle ainsaks pädevuseks on nende keskpärasus. Nad on kolmanda järgu inimesed ja põhimõtteliselt skisofreenilised. Nad on jaganud oma elu kaheks: eesmärgiks ja abinõuks. Minu eesmärk on totaalselt teistsugune: muuta teid üheks tervikuks. Seega soovin ma, et elaksite lihtsalt elu nimel. Luuletajad on defineerinud kunsti kunsti enda pärast, seal taga pole midagi muud: kunst kunsti pärast. Keskpärastele see ei meeldi, sest nemad peavad asjade üle arvet raha, positisiooni ja võimu järgi. Kas luulelooming teeb sinust riigi peaministri? Ainult siis on asjal mõtet. Tegelikult aga võib luule muuta sind vaid kerjuseks, sest kes ostaks sinu luulet?

Olen tuttav paljude geeniustega, kes elavad nagu kerjused sel lihtsal põhjusel, et nad ei leppinud keskpärase eluviisiga ega lasknud endal muutuda skisofreeniliseks. Nad elavad - loomulikult on neil rõõm, millest ükski poliitik kunagi midagi teada ei saa, neil on teatud kiirgus, millest ükski miljardär midagi teada ei saa. Nende südamel on kindel rütm, millest nõndanimetatud religioossetel inimestel pole aimugi. Ent mis puutub välisesse, siis on ühiskond alandanud nad kerjuse kombel elama.

Soovin meenutada üht suurepärast, võib-olla parimat Hollandi kunstnikku: Vincent van Goghi. Tema isa soovis, et pojast saaks vaimulik, kes elaks auväärset elu - mugavat, hõlpsat - mitte ainult selles, vaid ka surmajärgses elus. Aga Van Gogh tahtis saada kunstnikuks. "Sa oled hull!" ütles isa. Van Gogh vastas ilmselt kuidagi nii: "Võib-olla. Minu silmis oled sina hull. Ma ei näe mitte mingit mõtet saada vaimulikuks, sest siis ei saaks ma rääkida mitte midagi muud kui valesid. Ma ei tunne Jumalat. Ma ei tea, kas olemas on taevas või põrgu. Ma ei tea, kas inimene jääb üldse pärast surma kestma. Ma räägiksin siis kogu aeg valesid. Muidugi oleks see auväärne, kuid sedalaadi auväärsus pole minu jaoks; mina selle üle rõõmu ei tunneks. See oleks mu hingelepiin." Isa viskas ta kodunt välja. Ta hakkas maalima - ta on esimene modernne maalija. Vincent van Goghi kohale võib tõmmata joone: enne teda oli maalikunst tavaline.

Isegi kõige kuulsamaid maalijaid, nagu näiteks Michelangelo, saab van Goghiga vaid vähesel määral võrrelda, sest nemad maalisid tavalisi asju. Nende maalid olid turuplatside jaoks. Michelangelo maalis kogu oma elu kirikutele - kirku seintele ja lagedele. Ta rikkus oma selgroo kiriku lagedele maalimisega, sest laele maalides pead sa olema selili kõrgel alusel. See on äärmiselt ebamugav asend ja päevade, kuude viisi... Aga ta teenis raha ja austust. Ta maalis ingleid, Kristust, Jumalat maailma loomas. Tema kõige kuulsam maal kujutabki Jumalat maailma loomas.

Vincent van Gogh alustas täiesti uuelt tasandilt. Oma elu ajal ei suutnud ta maha müüa ühtegi maali. Kes oleks osanud öelda, et tema maalidel on mingi mõte? Mitte ükski inimene ei suutnud näha, et tema piltidel on kõike. Vincenti noorem vend saatis talle raha, millest piisas, et kunstnik nälga ei sureks - täpselt nii palju, kui kulub seitsme päevaga toidule -, aga kui vend oleks andnud kogu kuu raha, oleks Vincent selle kahe-kolme päevaga läbi löönud ja ülejäänud aja nälginud. Iga nädal saatis vend talle raha. Ja mida Vincent van Gogh tegi? Neli päeva ta sõi ja järgmised kolm päeva hoidis raha värvide ja lõuendi jaoks. See on midagi täiesti erinevat Michelangelost, kes teenis piisavalt, kellest sai rikas mees. Tema müüs kõik oma maalid maha. Need olidki tehtud müümiseks, see oli äri. Loomulikult oli ta suurepärane kunstnik, nii et isegi müümiseks mõeldud maalid tulid välja ilusad. Aga kui tal oleks olnud van Goghi julgus, oleks ta võinud rikastada kogu maailma. Kolm päeva nälgimist ning van Gogh ostis värve ja lõuendit. Noorem vend, kes kuulis, et mitte ühtegi pilti polnud müüdud, maksis ühele mehele - oma sõbrale, keda van Gogh ei tundnud - ja palus tal osta vähemalt ühe maali. "See pakub talle rahulolu. Vaene mees on suremas; ta maalib kogu päeva, maalib ja nälgib, kuid keegi pole valmis tema maale ostma - mitte keegi ei näe neis midagi erilist."

Selleks, et näha van Goghi maalide erilisust, oli vaja van Goghi enda kaliibriga kunstniku silma; vähemast poleks piisanud. Tema maalid näisid kummalised. Tema puud on maalitud nii kõrged, et ulatuvad tähtedest kõrgemale; tähed jäävad kaugele maha. Te arvate, et see mees on hull: puud kasvavad tähtedest kõrgemale? Kas olete selliseid puid kusagil näinud? Kui Vincent van Goghi käest küsiti: "Teie puud ulatuvadalati tähtedest kõrgemale...?", vastas ta: "Jah, sest ma mõistan puid. Mulle on alati tundunud, et puud on maa ambitsioon ulatuda tähtedeni. Miks muidu? Puudutada tähti, tunnetada tähti, minna tähtedest kaugemale - seda ihkab maa. Maa püüab väga, ent ei saa oma soovi täide viia. Mina saan seda teha. Maa mõistab minu maale ja mind ei huvita, kas teie saate sellest aru või mitte." Selliseid maale pole võimalik müüa. Venna saadetud mees läks van Goghi juurde. Kunstnik oli väga rõõmus: lõpuks on keegi tulnud temalt midagi ostma. Ent peagi muutus tema rõõm meeleheiteks, kuna mees vaatas ringi, võttis ühe maali ja andis raha. Van Gogh küsis: "Aga kas te mõistate seda maali? Te võtsite selle nagu möödaminnes, te pole seda õieti vaadanudki; mul on sadu pilte. Te ei vaevunud isegi enda ümber ringi vaatama; võtsite kätte esimese ettejuhtuva. Kahtlustan, et teid saatis minu vend. Pange maal tagasi ja võtke raha tagasi. Ma ei müü oma pilti inimesele, kellel pole maalide jaoks silma. Ja öelge mu vennale, et ta enam iial midagi sellist ei teeks."Mees imestas, kuidas kunstnik ta läbi nägi. Ta ütles: "Te ei tunne mind? Kuidas te aru saite? "Van Gogh vastas: "See on liigagi lihtne. Tean, et mu vend soovib mind kuidagi lohutada. Küllap ta veenis teid - ja see raha kuulub talle -, sest ma näen, et mis puutub maalidesse, siis te olete pime. Ma ei müü pilte pimedatele; ma ei saa kasutada ära pimedat meest ja müüa talle oma maali. Mida ta sellega peale hakkab? Öelge mu vennale ka, et temagi ei mõista maale, muidu poleks ta teid saatnud. "Kui vend juhtumist teada sai, tuli ta vabandama ja ütles: "Selle asemel et pakkuda sulle veidi lohutust, olen sind haavanud. Ma ei tee midagi niisugust enam kunagi."

/.../

Van Gogh elas kogu elu vaesuses. Ta suri maalides. Enne surma läks ta hulluks, aasta aega maalis ta ainult päikest: sajad maalid, kuid ükski neist ei vastanud tema nõudmistele. Ta seisis päev läbi Arles'is - Prantsusmaa kuumimas piirkonnas - päike lagipähe paistmas. Sest kuidas ikka teisiti maalida kui oma kogemuse põhjal? Ta maalis oma viimase töö, kuid läks hulluks. Kuumus, nälg... ent ta oli teatud mõttes tohutult õnnelik; isegi hulluna maalis ta edasi. Ning need hullumajas tehtud maalid on nüüd väärt miljoneid.Ta sooritas enesetapu sel lihtsal põhjusel, et ta oli maalinud ära kõik, mida oli soovinud. Viimane pilt oli valmis; ta oli jõudnud tupikusse. Polnud enam mitte midagi teha. Nüüd tähendas edasielamine ruumi raiskamist, kellegi teise koha hõivamist; see tundus talle kole. Sellepärast kirjutas ta oma kirjades vennale: "Minu töö on tehtud.Olen elanud vapustavalt - nii nagu soovisin oma elu elada. Maalisin seda, mida tahtsin. Täna olen lõpetanud oma viimase maali ja nüüd kavatsen teha hüppe sellest elust tundmatusse, mis see siis ka poleks, sest elul pole mulle enam mitte midagi pakkuda."

Kas peate seda meest geeniuseks? Kas peate seda meest intelligentseks, targaks? Ei, tavaliselt mõeldakse sel puhul, et ta oli lihtsalt hull. Aga mina ei saa seda öelda. Tema elu ja maalid polnud kaks erinevat asja: maalimine oli tema elamine, see oli tema elu. Seega kogu maailmale näis tema surm enesetapuna, minule aga mitte. Minule näib see lihtsalt loomuliku lõpuna. Maal on lõpetatud. Elu on täidetud. Muud eesmärki polnudki; kas ta saab Nobeli auhinna, kas keegi hindab tema töid...Tema eluajal ei hinnanud tema töid keegi. Tema eluajal ei aktsepteerinud ükski galerii tema töid, isegi mitte ilma rahata. Pärast van Goghi surma hakkasid tema maalid tasapisi omandama hoopis uut värvingut.

Ilma Vincent van Goghita poleks olnud Picassot. Kõik pärast van Goghi tegutsenud kunstnikud on talle hoomamatul määral tänu võlgu, sest see mees andis kätte täiesti uue suuna. Tasapisi, sedamööda, kuidas suund muutus, hakati tema maale avastama. Korraldati suur otsimine. Inimesed olid visanud tema tööd oma mahajäetud majadesse või keldritesse arvates, et need on väärtusetud. Nad ruttasid keldritesse, leidsid tema maalid ja tegid need puhtaks. Turule ilmusid van Goghi maalide pähe isegi võltsingud. Alles on umbes kakssada maali, kuigi ta pidi neid maalima tuhandeid. Iga galerii, kus leidub van Gogh, on uhke, sest see mees valas kogu oma elu oma piltidesse. Need pole maalitud värvidega, vaid vere ja hingeõhuga - neis ontema südamelöögid. Ärge küsige selliselt mehelt: "Kas sinu piltidel on ka mingi mõte?" Tema ise on neil piltidel ja teie küsite, kas neil on ka mingi mõte. Kui te seda mõtet näha ei suuda, on viga teis.

Mida kõrgemale miski tõuseb, seda vähem inimesi seda mõistab. Kui miski jõuab kõige kõrgemale, on väga keeruline leida isegi paari inimest, kes sellest aru saaksid. Ülimas oomega punktis saab ainult inimene ise aru, mis temaga on juhtunud; mitte keegi teine ei suuda seda täpselt mõista. Sellepärast peab buda ise kuulutama, et ta on saavutanud valgustatuse. Mitte keegi teine ei saa sellest aru, sest sellest arusaamiseks peab seda maitsma. Kuidas muidu seda ära tunda? Äratundmine pole võimalik, sest tipp on niivõrd kõrgel. Aga mis mõtet on olla buda? Mis mõtet on saada valgustunuks? Kui küsida mõtte kohta, siis võib vastata, et mõtet polegi. Valgustumisest endast juba piisab. Mitte miski muu ei pea sellele enam mõtet lisama. Seda peangi silmas, kui ütlen, et tõeliselt väärtuslikud asjad elus ei ole jagatud eesmärkideks ja vahenditeks. Eesmärkide ja vahendite vahel pole eraldatust. Eesmärgid on vahendid, vahendid on eesmärgid - ühe mündi kaks külge on lahutamatult kokku liidetud - tegelikult on olemas ainulisus ja terviklikkus.

Te küsite minult, et kas elamisel on mingi mõte. Ma kardan, et pean vastama, et elamisel pole mingit mõtet. Te arvate, et see tähendab, nagu peaksite enesetapu tegema, sest kui elamisel pole mõtet, mis muud siis üle jääb? - Teha enesetapp! Ma ei ütle seda, sest ka enesetapu tegemisel pole mõtet. Elamine: elage ja elage totaalselt. Suremine: surge ja surge totaalselt. Ja selles totaalsuses leiategi olulisuse.

Katkend pärineb Osho raamatust "Eneseaustuse vägi"

KOMMENTEERI!