Teine või kolmas suhtering on tänapäeval suhteliselt levinud. Meie aja isikliku õnne ja arengu otsingud ei soosi enam laste pärast kokku jäämist, kui süda suhtes ei laula. Õnne otsinguile on kõrvalseisjal sobimatu hinnangut anda, kuid teades vanemate rolli tähtsust laste isiksuse kujunemisel, peavad lahkuminekud kindlasti arvestama laste vajaduste ja õigusega olla eluterves, tugevas kontaktis mõlema vanemaga.

Paraku pole harvad juhtumid, kus pärast lahkuminekut ja uue suhte moodustamist, vajub unustusse mitte ainult ekspartner, vaid ka laps. Selle asemel, et olla integreeritud kärgperre, saab lapsest justkui "ekslaps". Lahutus partnerist ei tohiks kaasa tuua lapse hülgamist ega ka katseid teist vanemat lapse elust kättemaksust "välja kirjutada". Ometigi on pea iga terapeut selliste juhtumitega kokku puutunud.

Kui me vaatame kärgpere mudelit lapse seisukohalt, võiksid kõik täiskasvanud - lapse vanemad ja ühe või mõlema vanema uus partner - moodustada ühtse tiimi, kelle kõigi eesmärk ning huvi peale oma isikliku õnne saavutamise oleks lapsele emotsionaalselt stabiilse, arendava kasvukeskkonna loomine. Kasvukeskkonna, kus ta saaks toibuda oma vanemate suhte lagunemisest, kus lapsel säiliks hea kontakt mõlema bioloogilise vanemaga ning tekiks uude suhtesse siirdunud vanema uue partneriga hea, sõbralik suhe. Paljudele kärgpere kogemusega inimestele võib selline koostöös toimiva tiimi mõte tunduda kui jutt rubriigist "Ulme ja unenägu". Koostöö asemel on nad kogenud konkurentsi, vastutöötamist, viha ja valu.

Lapsel on õigus armastada kaht vanemat. Vähe sellest, tal on õigus kummagi vanema juuresolekul ka välja näidata, et ta teist vanemat armastab. Laste sügavad hingehaavad tulevad sellest, kui nad tunnevad, et peavad varjama ühe vanema eest oma teise vanema armastamist või kui nad kardavad tunda teise vanema suhtes üldse mingeid positiivseid tundeid, sest need teevad ühele vanemale kriipivat valu.

Pille (26) lugu

"Minu vanemad läksid lahku, kui ma olin kolmandas klassis. Ema ja isa tülitsesid öösiti. Ma kartsin kogu aeg, et isa läheb ära ning mis meist siis saab. Enne isa lahkumist olin temaga väga lähedane. Ühel päeval tulin koolist, ema oli kodus, nuttis terve päeva, selle päeva õhtul ei tulnud isa koju. Ma ei julgenud midagi küsida. Isa ei tulnud enam kunagi. Ema ütles järgmisel päeval, et isa läks meie juurest ära. Ma ei näinud isa kümme aastat. Ema oli aastaid kuidagi eemalolev, ta ei kurtnud küll kunagi, aga mingi seletamatu kurbus ja raskus immitses tema olekust.

Kaks aastat tagasi, kui sain kakskümmend, otsisin oma isa ise üles. Algul oli meie vestlus väga kohmetu, aga siis hakkas sujuma, nagu polekski olnud neid aastaid vahepeal. Isa rääkis, kuidas ta oli püüdnud minuga kontakti otsida, aga ema ei lubanud tal minuga kohtuda. Isal on tänaseks uus pere. Lahku läksid nad isa sõnade järgi selle pärast, et isa jäi emale petmisega vahele. Ema väärtusmaailmas oli see olnud lunastamatu kuritegu. Ema versiooni juhtunust ma ei tea. Ema on endiselt üksik. Ta pühendas oma elu minule ja oma juristiametile. Emale pole ma meie kohtumisest midagi julgenud iitsatadagi. Ma ei taha talle haiget teha. Samas on mul praegu tunne, et emale olid ta põhimõtted olulisemad kui minu heaolu. Ma tunnen end nii hirmsasti, et ma emast niimoodi mõtlen, sest ta on mulle väga kallis, aga nii on.

Olen mõelnud, et lapsele on mõnikord lihtsam, kui teine vanem sureks, mitte ei lahkuks. Kui surm sult vanema võtab, antakse lapsele selgitusi, mis juhtus, miks ta suri. Surnut tohib meenutada, tema pildid jäävad koju alles. Temast räägitakse lugusid, et milline inimene ta oli. Aeg selekteerib välja tema toredad küljed, neist saavad legendid ning inimese argisemad küljed vajuvad ajahõlma. Lahutuse korral juhtub vastupidine - tore kaob ja kole kerkib esiplaanile. Surnut saab leinata allesjäänud vanemaga koos. Võib nutta ja tohib kadunust rääkida. Surnu võib jääda su pereliikmeks edasi. Lahutatud vanema laps jääb sageli oma leinas üksi. Vähemasti mina jäin. Mõnikord on surnu elusam kui lahutuse läbi lahkunud vanem. Temast saab justkui paha vaim.

Meie peres nii just juhtuski. Ma ei saanud mingit selgitust, miks isa lahkus ja kui ma ka midagi küsisin, vastas ema, et ta ei taha sellest rääkida. Ema ei öelnud isa kohta küll midagi halba, aga võib-olla oleks halb tõde olnud parem kui teadmatus. Ma siis õppisin mitte küsima, sest kui ma ka aastaid hiljem, neiuna, tahtsin midagi isa kohta teada, sattusin justkui maamiinidega kaetud väljale, kus kohe võis toimuda plahvatus. Tagantjärele võin öelda, et uskusin väiksena, et isa läks minu juurest ära, kuna ju ma olin nii halb laps. Ja ma arvasin terve oma lapsepõlve, et ma pole tema jaoks üldse väärtuslik, sest ta ei otsi mind üles. Ema likvideeris kõik pildid, kus isa peal oli, ka need, kus ma olin oma isaga koos. Mul pole temast ainsatki pilti. Isa muutus Voldemortiks [1], kelle nime ei tohtinud suhu võtta. Teda justkui polnud kunagi olemaski olnud. Ta oli meie jaoks surnum, kui mu surnud vanaisa oli.

Täna ma tean, et isa poleks mind maha jätnud, kui ta oleks osanud kuidagi teistmoodi emale läheneda. Aga ta ei osanud. Ja vist on nii, et kui mees ei tea, mida teha, ei tee ta sageli midagi? Ta jättis maha ema, ema ise oma põhimõttekindluses korraldas asjad nii, et ka mina jäin maha.

Kuigi ma olen juba aastaid püüdnud andestada oma vanematele ja praegu vist võib öelda, et isegi edukalt, valdab mind siiski sageli tunne, et ma pole väärtuslik, et minu mõtted ei ole tähtsad. Mul on raske uskuda, et ma kellelegi korda lähen. Muidugi ma tean, et ma pean õppima ennast väärtustama. Ma olen nii kade inimestele, kel on lapsepõlves olnud nii ema kui isa, isegi kui nad ei ela ühe katuse all".

Tahaks nii väga soovitada lahutajatele - kui Sa oled vallatud vihast, valust ja vimmast, segavad need tunded Sind koostöö tegemisel. Ükskõik, kas Sa oled see, kes suhtest lahkus või see, kelle juurest lahkuti - ära sajata oma partnerile kurja saatust. Otsi abi oma vihaga toime tulemiseks terapeudi juurest, lapsele on igal juhul parem, kui ta teine vanem on elu ja tervise juures. Teie koostöö on meede - päästerõngas, mis päästab lapse "valujõkke uppumast". Koostööd tegevate vanemate lapsel jäävad mõlemad vanemad alles ja tal on valu palju vähem. Koostööd tegevate vanemate lastel tekib pärast lahkuminekut ajapikku turvatunne, et vanemate vanemlik liit toimib hoolimata nende eluteede lahknemisest. Lapsed ei oska seda niimoodi muidugi sõnastada, aga seda nad tunnevad. Ära tekita oma valu pärast lapsele valu juurde!

Sõltuvalt oma vanusest, peaks laps teadma, mis on lahkumineku üldine põhjus. Selge see, et koolieelikule käib vanemate suhtepuntra mõistmine üle jõu. Vanemad lapsed aga mõistavad. Lihtne selgitus annab lapsele kindlustunde, et tema pole olukorras süüdi ega lahkumineku eest ka kuidagi vastutav. Saladus - miks vanemate vaheline paarisuhe purunes - vaevab last.

Üldiselt on saladused toredad niikaua, kuni nad lisavad elule vürtsi. Seepärast on jõuluvanad ja hambahaldjad armsad saladused, mis hiljem välja tulles ei võta lapse elult midagi vähemaks. Tihti on saladus aga kui puur, mis kärbib laste tiivasiruulatust ja pärsib tulevast lendu, nagu me Pille loost näeme. Kui laps ei tea, mis juhtus, tekivad tal fantaasiad oma vanemate suhte purunemise kohta, mis võivad olla tegelikkusest õudsemad. Laste fantaasiates on lapse omavastutus sageli suur: "Oh oleksin ma olnud parem laps, poleks mu vanemad lahutanud! Ma olin paha laps, seepärast läks issi või emme ära! Kui ma oleksin oma emmele/issile tähtis, tahaks ta ju ikka minuga koos olla!"

Ära räägi liiga vähe, aga jumala eest, ära räägi ka liiga palju. Säästa last lahkumineku valusatest detailidest. (Nüanssidest, millega arvestada siis, kui lahkuminekule järgneb kohe uus suhe, tuleb rohkem juttu järgmises peatükis.) Lapsel pole vaja näha teie halvustavat kirjavahetust või kurje meilisõnumeid.

Ükskõik, kui kuri Sa oma partneri peale ka oled, säästa last, ära hävita lapse südames teisest vanemast positiivset kujundit. Ära valgusta last teemal: "Milline su teine vanem tegelikult on!" Ära kunagi ütle: "Ma pidin lahkuma, sest su ema või isa on üks isekas mõrd või süüdimatu kaabakas!" Last ruineerib teadmine, et üks vanem arvab, et teine on millegi pärast väga halb.

Ära kunagi ütle: "Emme või issi jättis meid maha, sest ta ei armasta meid enam". See üks lause võib muuta Su lapse enesehinnangut ja seeläbi saatust. Selle lause tulemus võib olla otsus väikeses peas: "Ma pole armastusväärne".

Pigem nendi, et otsustasime lahku minna, kasvasime lahku, meil olid erinevad vajadused, tegime mõlemad vigu, aga sind armastame me mõlemad endiselt ja sina saad meie mõlemaga vabalt edasi suhelda. Mida suurem laps, kel juba endal kogemus olemas, et ka head sõbrad võivad tülli pöörata või et elu viib inimesi lahku, seda enam ta mõistab lahkuminekut.

Olulisem, kui põhjalik analüüs lahkuminekuni viinud süülistest tegevustest ning vigadest, on lapsele edastada, mis saab edasi. Millised elumuutused ees ootavad, kuhu laps elama jääb, kas senine elukoht jääb alles või on oodata kolimist, kuidas toimub suhtlemine teise vanemaga? Anna lapsele ette teada, mis järgmisena juhtub, millal keegi kuhugi kolib, millal ta teist vanemat jälle näeb. Ära räägi sündmustest, mis saavad toimuma kunagi abstraktses tulevikus. Anna ülevaade praegustest sammudest.

Lahutusjärgsed traumad ei tulene lahkuminekust kui suhte lõpetamise protsessist, vaid sellest, kuidas lahku mindi, vanemate reaktsioonidest lahutusele ja sellele järgnevale elukorraldusele. Traumeeriv on vanemate sõda ning laste ees ja peal väljaelatud valu. Kahjuks võivad kõik terapeudid oma praksisest leida lugusid, kus ekspartnerite vaheline viha on suurem kui nende armastus oma laste vastu ning sellisel juhul ei tule koostööst midagi välja. Vastastikune mõistmine, austus ja paindlikkus annavad põhjust loota, et lahkuminek ja sellele järgnev kärgpere kogemus ei traumeeri last. Austuse puudumine, jäik suhtumine ja enesekesksus toodavad materjali potentsiaalseteks traumadeks.

Mõnikord on paraku tõesti nii, et johtuvalt ekspartneri käitumisest, pole teda võimalik kuidagi austada. Kui Sa ei ole kuidagi võimeline oma ekspartnerit austama, austa vähemalt oma lapse olemasolu siin elus piisavalt, sest Su laps sai sündida vaid tänu sellele mehele või naisele. Ja läbi austuse oma lapse vastu proovi teha teise vanemaga koostööd ning ära lase oma vihal oma elu juhtida.

Lahkuminekust kärgpere juurde liikumise peamine reegel on: mõtle, mis on lapsele antud olukorras parim! Kuigi see on selge, et lapsele oleks parim, kui vanemad elaksid harmooniliselt koos, peab siiski endale aru andma, et pikas perspektiivis ei tee last õnnelikuks ka kooselud, mida säilitatakse justkui kunstlikus koomas kuni lapse täiskasvanuks saamiseni. Kus üks või kumbki vanem pole rahul ega õnnelik.


[1] Harry Potteri lugudest tuntud überpahalane, kogu maailma kurjuse kehastus

Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut

Katkend pärineb kirjanduskonkursi Bestseller aimekirjanduse kategooria võidutööst - kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust "Eluterve kärgpere käsiraamat".

Kuula ka Alkeemia Akadeemia salvestust Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!", kus eluterve kärgpere teemal arutlesid perekonna psühhoterapeudid Katrin Saali Saul ja Tiit Kõnnussaar


KOMMENTEERI!