Alkeemia lugemisnurk | Varajasest elueast pärit sündmused ja käitumismustrid määravad suurel määral sinu elu ka täna


Alkeemia lugemisnurk | Varajasest elueast pärit sündmused ja käitumismustrid määravad suurel määral sinu elu ka täna
Foto: Terje Talts

Robert A. Mastersi raamat "Mina olen mees" on teos, mida peaks lugema iga mees, ja miks mitte ka naine, eriti siis, kui ta ihkab leida sügavaimat sisemise rahu ja terviklikkuse tasandit. Loe katkendit, milles autor tutvustab mineviku ja lapsepõlve mõjusid meie käitumisele, tunnetele ja mõtetele.

Rännak tõelise mehelikkuse poole on üks sügavalt transformatiivne kogemus - üha süvenevad tõusud ja langused, kõrgelt lendamine, veri ja pisarad -, millele on küllaga kaasa pandud ergastavaid väljakutseid ja omal nahal kogetud õpetusi. Need kõik hoogustavad vajalikku tervenemist ja läbimurdeid, meid üha uuesti ja uuesti maast lahti kiskudes, et võiksime seista oma kindlal jalgealusel. Võime seda kutsuda elujõuliseks eksirännakuks oma ehtsa meheliku väe sisemaale, avastamaks, mida tähendab tõeliselt meheks olemine.

Lõpuks hakkab kõik sinu jaoks tunduma kui järjekordne samm sinu teekonnal, kui mehelikkuse traditsioonilised definitsioonid hakkavad sinu ümber põrmu varisema, ning varemetest kerkib üles vaid see, mis tõeliselt sinu arengule kaasa aitab.

Oled alustanud tähtsat ettevõtmist ja hakanud minema millegi tõeliselt tähtsa suunas, andes oma sammudele hoogu vapruse ja väärikusega ega tunne enda pärast enam häbi, kui sellel teekonnal paratamatult komistama juhtud. Selle asemel et üritada oma vigadest vabaneda, õpid neisse kaastundlikult suhtuma, varem või hiljem avastades, et need vead ei ole enam sinu teel mingiks takistuseks.

Seotud lood:

***

Mineviku ja oleviku vahel seoste loomine

Peter raevutseb oma 16-aastase poja peale ja nõuab karjudes, et poeg teda kuulaks. Ta toob välja arvukalt näiteid kordadest, kui poeg pole teda kuulda võtnud. Neist kõige hiljutisem oli siis, kui poeg oma söögitaldrikut ära ei loputanud ja nõudepesumasinasse ei pannud, olgugi et tal oli seda korduvalt teha palutud. Tema poeg vaidleb vastu nagu tavaliselt; Peter vihastab seepeale veelgi ja tunneb tugevat tungi oma poega selles vaidluses tümitada. Kõik teised toas viibivad inimesed - mehe abikaasa ja nende üheksa-aastased kaksikud - vaikivad nagu ikka. Peter tunneb hetkeks oma teo pärast häbi, aga laseb sellel emotsioonil ruttu mööduda. Jah, tema poeg polnud teinud seda, mida teha lubas, ning tõsi, ta vaidleb ikka veel vastu, aga Peter on kaotanud igasuguse sideme oma südamega ja kohtleb oma poega nii, nagu ei hooliks temast sugugi.

Peter ei mõista, et reageerib liialt üle, unustades, et isal oli samuti kombeks tema peale karjuda, et ta asju tähele paneks, sirgelt seisaks, pillimise lõpetaks - oli pidev sõnadega tümitamine. Peteri reaktsiooniks oli toona lihtsalt vaikida. Ta pole sellega enda sees rahu leidnud ega mõista, kuidas ammu juhtunud asjad tema tegusid endiselt juhivad. Tema minevik võimutseb tema oleviku üle ja tema perekond peab selle tõttu kannatama.

Asi pole selles, nagu ta ei tohiks oma pojaga kindlakäeliselt käituda, aga teha seda nõnda reageerides muudab asja ainult hullemaks. Kui Peter suudab ühendada oma peas selle, mida isa temaga tegi ning mida tema oma pojaga teeb, suudaks ta palju kergemini suhelda oma pojaga sellisel viisil, mis kahju ei tekita.

Suur osa sinu minevikust võib sind mõjutada ka olevikus automaatsete ehk reaktiivsete käitumismudelitena, mis kujunesid välja juba ammu. See, et miski on juba juhtunud, ei tähenda, et sellega on asi ühel pool.

Meie esmareaktsioonid - tavalised käitumismustrid - olukordades, millega toimetulek valmistas meile noorena suuri raskusi, püsivad tõenäoliselt alles ka siis, kui me täiskasvanuna oleme sarnastes keerulistes olukordades. Meie minevik kandub üle ka olevikku - ja mõjutab suuresti meie tulevikku -, kui me sellega silmitsi ei seisa ja selle kallal tööle ei asu.

- Hakka alustuseks seoseid oma mineviku ja oleviku vahel looma vaimselt ning seejärel ka emotsionaalselt. See aitab kõvasti kaasa vanade käitumismustrite lõhkumisele.

- Iga kord, kui millegi peale üle reageerime, on põhjuseks tõenäoliselt vanade haavade ilmnemine.

- Tähtis osa teadmaks, kuhu sa teel oled, nõuab teadmist selle kohta, kust sa pärit oled - ja see teadmine peab tulema sügavalt sisimast.

- Kui mõistad, et sinu minevik on tungimas su olevikku - näiteks siis, kui reaktiivselt käitud -, siis ole valmis seda ka tunnistama. Hakka iseenda vilepuhujaks.

Tuimusest vabanemine

Loe veel

Peaaegu iga kord, kui Richard oma naisega vaidlema hakkab, sulgub ta sisimas ja muutub emotsionaalselt tuimaks. Ta teab, et peaks midagi ütlema, aga otsustab vaikida. Tema hingamine muutub raskeks, kurk läheb kuivaks ja rinnus hakkab pigistama - ta oleks otsekui halvatud. Väliselt võib küll paista, nagu muudaks ta end meelega jäigaks, aga tegelikult on ta võimsa haarde käes vangis.

Poisina juhtus see kõik täpselt samamoodi, kui tema vanemad omavahel vaidlesid. Nende sõnavahetused, mis vahel kiskusid lausa füüsiliseks, hirmutasid teda väga. Valjud vihased hääled panevad teda endiselt võpatama. Piisab vaid sellest, kui tema naine pahameelest häält kergitab, ja mees hakkabki sisimas kokku tõmbuma. Ta seostab viha väljendamist hädaohuga, seega lülitub ta ellujäämisrežiimile iga kord, kui seisab silmitsi kellegi teise vihaga.

Mees ei luba endal tihti viha välja näidata. Niipea kui ta tunneb endas kerkimas viha, muutub ta kangeks. Ta soovib, et tema viha energia koonduks hirmu energiaks, isegi siis, kui ta kaugeneb endas peituvast poisist - poisist, kes ihkab armastust ja kaitset. Paraku ei mõista ta veel, et selle kõigega oleks võimalik toime tulla, kui ta vaid enam ei seostaks abi otsimist nõrkusega või mehelikkuse puudumisega.

Emotsionaalne tuimus ehk teistest eraldumine on õpitud käitumine. See on ellujäämisstrateegia meie nooruspõlvest (ja võib-olla ka mõnest hilisemast traumast) ning seda tuleb ka nõnda võtta. Ära lase endal seetõttu häbi tunda ega teistel end selle eest häbistada.

Emotsionaalset tuimust peetakse sageli mehelikuks omaduseks, märgiks tugevast iseloomust - paljusid kangelasi kujutatakse kui kedagi sellist, kes oma tundeid üldse välja ei näita, kui välja arvata ehk läbi huulte surutud vihane või põlglik märkus.

- Kui tunned, et sind on endasse haaramas emotsionaalne tuimus, siis tunnista selle toimumist ning hakka oma jäägitut tähelepanu pühendama sellise tuimusega võitlemiseks.

- Tee tuimusest vabanemiseks kõik endast olenev. Asi on seda väärt. Sulata end sisimas üles, nii et higi tilgub. Oma täieliku mehelikkuse kehastamiseks pead olema võimeline avalikult ja täielikult tundeid väljendama.

- Vaata, et sa oma tuimuse suhtes tuimaks ei muutuks.

***

Kui sinu minevik on hõivanud oleviku

Tervendamise üks osa on ka ajas rändamine, tagasiminek psühholoogiliselt ja emotsionaalselt (ja teadlikult!) oma algsete haavade keskmeks olevate hetkedeni - nende hetkedeni, mil muutsime iseend jagatuks selle nimel, et eluga edasi minna. Seda tehes ei lähe me tagasi mitte ainult narratiivses (ehk igapäevases) mälus, vaid ka emotsionaalses mälus - ja mõnikord ainult emotsionaalses mälus.

Me nagu oleksime pimedas üles leidnud juhtpaneeli, lastes sinna sisse piisavalt valgust ja hetkes olemist, et juhtmeid pisut ümber paigutada. Aga mitte selleks, et täiesti lahti saada oma valulikest mälestustest - see on võimatu -, vaid vähendada nende haaret meie üle, et me enam vaikimisi mälestuste poole ei pöörduks, kui tunneme end kannatavat samasugustes oludes, mis jäljendavad meie algsete kannatusega kaasnenud olusid.

Möödanik, olevik ja tulevik - kenasti järjekorda seatud kolmik või vähemalt nii see meile tundub. Paraku pole kvantmehaanika uurimine ainuke asi, mis aja näilist korrapära kahtluse alla seab ja lahkama hakkab, sest sama teeb ka meie elu arengusuund. Varajasest elueast pärit sündmused ja käitumismustrid võivad väga lihtsalt määrata meie praeguse tegutsemise kulgu, sageli lastes minevikul hõivata meie oleviku; see võib paista väliselt küll ilmselgena, aga seesmiselt mitte nii väga. Kui näiteks ema või isa meid tugevalt häbistasid selle eest, et me nende ootustele ei vastanud, siis võib see häbitunne endiselt meie tegemisi juhtida. Kuuleme selle häält ehk rohkem, kui tunnistada tahame, kas siis endale selliste partnerite valimisega, kes meid samamoodi häbistavad, või siis töötades sellise edu nimel, mis tõstaks meid nii kõrgele positsioonile, kus meie häbistamine oleks võimatu. Siinkohal ei pruugi me ise oma häbi märgata, sest meie väljamõeldud lahendused varjutavad seda; kuid see kükitab meis endiselt ja annab meie tegevussuunale hoogu juurde.

Seega on meie minevik suures osas ka olevikus olemas, väljendudes samade käitumistena, mis meis varem raskete olukordadega tegeledes esile kerkisid, otsekui need käitumismustrid oleksid ajas tardunud iga kord sarnaste olukordade kordumisel.

Sellised käitumised on enamasti automaatsed ja nendega kaasnevad vägagi etteaimatavad reaktsioonid, hoolimata kõigest välisest. Meie tervendamata haavad võivad küll olla silma alt ära peidetud, aga nendega seostatud käitumised tavaliselt peidetud ei ole. Me võime näiteks muutuda tugevalt reaktiivseks mingi pisiasja pärast, nagu tühi pastakas või tavalisest pisut aeglasem arvuti, kaotades end selle teatraalsuse meelevalda - meid ümbritsevate inimeste meelehärmiks; samal ajal oleme aga täielikus teadmatuses selle kohta, mis on meie reaktiivsuse aluseks ja käimalükkavaks jõuks.

Kui praegused olud on meid lükanud üle teatud energeetilise läve, võivad meie vanad kasvatuse teel sisendatud käitumismustrid kergesti taas käivituda ja juhtimise haarata. Me küll ei pea nende ohvriks langema, aga tavaliselt ei saa me midagi ette võtta sellise reaktsiooni ilmnemise suhtes. Kui me aga suudame seda käitumist teadvustada, võime oma kurssi muuta, kuigi sedasi kontrolli kaotamisega kaasnevad tunded võivad päris tugevalt meis edasi püsida (tormi keskel kursi muutmine ei põhjusta tingimata meie rahutuse viivitamatut haihtumist!).

Ja meie minevik pole ainus asi, mis võib meie üle võimu haarata või meisse tungida (meie enda loal), sest sama võib teha ka teiste inimeste minevik, kellega oleme varem suhelnud, samuti meie kollektiivne minevik. Mõtle, kui raske võib olla üle saada hirmust, ning siis arvesta ka kollektiivse hirmu reaalsusega - mitte kui mingi kauge täpiga kellegi teise silmapiiril, vaid elava jõuga, mis tungib meie eluruumi, kandes endaga kaasas sõnumit, et oleme mitmel moel ohus või ähvardatud, ükskõik kui palju me poleks kaugenenud elu hämaramatest osadest.

Mees, kes ei tunne oma isiklikku minevikku (ning mitte ainult kognitiivselt) piisavalt hästi, et end sellel mitte juhtida lasta, ei ole ka täiesti usaldusväärne, sest tema eiratud ja hämaras hoitud osad võivad tema üle võimust haarata ja ise asju juhtima hakata ning panna ta tegutsema viisil, mis teeb suurt kahju nii talle endale kui ka teistele.

Paljude jaoks on meie minevik endiselt suur osa meie varjust, mis on pealtnäha küll ammu kadunud, aga tegelikult siin ja praegu vägagi olemas, suunates meie käitumist palju suuremal määral, kui tunnistada tahame. Meie minevik püsib endiselt olevikus, kuni me teadlikult ja kaastundlikult viime oma oleviku ja kohalolu minevikku ning tegeleme sellega, mille eest varem pagesime. Paneme liikuma selle, mis varem oli liikumatu; vabastame selle, mis varem oli lõksus; toome oma südamesse selle, mille varem eemale tõukasime; loome seeläbi parima võimaliku keskkonna kogu oma olemuse tervendavaks integreerimiseks. Selle tulemusena ei ole me enam killustunud ega lase ühelgi konkreetsel osal endast oma tegemisi juhtida, vaid oleme teadlikult terviklikud.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robert Augustus Mastersi raamatust "Mina olen mees". Loe lisaks ka John Gottmani ja Julie Schwartz Gottmani raamatut "Mida naised tahavad"

Tunnustatud psühhoterapeut ja suhteekspert Robert Augustus Masters on aidanud tuhandetel meestel tööd teha just taoliste küsimustega. Ta avastas, et tavaline lahendus nende dilemmade jaoks on küll raske, aga selge: me peame silmitsi seisma oma tervendamata haavadega, häbiga ja kõige muuga, mis meid tagasi hoiab, ning tooma "oma pea, südame ja sisemuse elujõuliselt ühele lainele". Raamatus "Mina olen mees" pakub ta teedrajavaid ning tõeliselt läbinägelikke nõuandeid mehelikkuse väe ja eneseteostuse saavutamiseks. "Mina olen mees" selgitab, mida on vaja, et saavutada mehelikkus, mis on ühtlasi väestatud ja haavatav, emotsionaalselt haritud ja heidutamatult elav - mehelikkus, mis tunneb end koduselt ka tõeliselt intiimses suhtes. Raamatus tutvuvad lugejad lähemalt järgnevate teemadega: kuidas sinu minevik võib valitseda oleviku üle; häbi terved ja ebaterved väljendumisvormid ning nende tark ärakasutamine; haavatavus kui jõuallikas; emotsionaalne haritus - vajalik oskus end suhtes hästi tunda; kuidas vähendada seksile omistatud liigset tähendust oma enesetunde tõstmiseks. kuidas oma sisemiselt kriitikult vägi röövida; oma varju (kõige, millest oled endas lahti öelnud) välja toomine pimedusest; oma loomuliku kangelaslikkuse kehastamine ja tegutsemine hirmust hoolimata, sellest mida naised meestelt tahavad, pornograafia mõistmine ja sellest välja kasvamine ning mehelikkuse tõelise väe sisemaale astumine.


KOMMENTEERI!