Alkeemia lugemisnurk | Surfi Buddha - ühe surfari zeniotsingud merel


Alkeemia lugemisnurk | Surfi Buddha - ühe surfari zeniotsingud merel
Foto: kirjastus Pilgrim

Mõeldes surfaritele on ilmunud üks imeline raamat. Jaimal Yogis, zen-surfarist Ameerika ajakirjanik, jutustab oma esimeses raamatus "Surfi Buddha – ühe surfari zeniotsingud merel" täiesti avameelselt omaenda elust. Sellest, kuidas ta noorukina kodust põgenes, et leida vabadus ja tõde. Kuidas ta poolnäljasena ajas taga oma suurimat unistust – saada suurepäraseks surfariks. Kergel naljatoonil jutustab autor oma elust valemungana kloostris, kus ta päevade kaupa seinu vahtis ja sügavale budismi sukeldus. Ta viib meid Hawaiile, New Yorki, Californiasse, Assooridele, Prantsusmaale, tormisele merele ja mägedesse otsima vabadust, tõde ja zeni, ookeanipõhjast mäetippudeni. Jaimal Yogise maailmavaade on vaba ja julge, kuid realistlik nagu Buddhal, keda ta ausa tõdemuse – elu on kannatus – väljaütlemise pärast peorikkujaks nimetab. Samas annab ta koos Buddhaga meile kätte võtme, kuidas elu ja surmaratast rahulikult võtta. Tema siirad lood on toonilt kerged, kuid sügavalt harivad. See raamat on suurepärane peegel ja kaaslane teekonnal kohtumisele iseendaga.

Enne kui sain hakata elama oma versiooni Buddha elust, pidin otsustama, millisele seitsmest saarest kolin. Oahu tundus liiga Disneyland. The Big Island: liiga vulkaaniline. Kauaist ei olnud ma midagi kuulnud. Otsisin vaimset suunismärki. Lennuki pardaajakiri väitis, et Maui on "armastuse saar". See kutsus minus esile kujutluspildi endast supelrannas Hawaiian Tropic reklaamimodelli seltsis. Suundusin Mauile.

Seotud lood:

Mu vanemad helistasid politseisse:"Meie poeg jooksis kodust minema," nuttis mu ema. "Ahah," ütles politseinik. "Ja kuidas te seda teate?" "Ta jättis kirja." "Mhmh. Teate, proua, me ei saa teda tagaotsitavaks kuulutada, enne kui tema kadumisest pole möödunud nädalat." "Nädalat! Nädala pärast võib ta juba surnud olla." "Mhmh. Kui see teid lohutab, siis selliseid ärajooksmisi tuleb pidevalt ette. Ütleb, et põgenes kaugele maale, aga tegelikult mängib kõrvaltänavas sõbra juures videomänge." "Ta ei mängi videomänge." "Mhmh..."

Mu suurim eesmärk oli õppida surfama. Loomulikult oli sel kõigel ka mitu muud allteksti: võitlus sõltumatuse nimel, protest äärelinna tühmuse vastu, esimesed vaimse rännaku sädemed, vajadus šokeerida vanemaid, eriti isa, kellega olime lahutuse järel kaugeks jäänud.

Surfamine ise oli aga kõige tähtsam. Olin näinud unenägusid, millele oli vaja seletus leida: unenäod lainetest ja lainelaudadest, delfiinidest ja kooksopähklitest, vee all hingamisest ja kalasabaga ujumisest. Ärkasin neist unenägudest tundega, et kõik on võimalik - igatahes oli see tunne tugevam, kui saanuks öelda elu võimalikkuse kohta riigigümnaasiumis.

Olin juba pikka aega tundnud, et pean linnast lahkuma, eemalduma kaubanduskeskustest, maasturitest ja eriti oma sõpradest. Mul oli palju sõpru ja nad ei olnud pahad tüübid. Enamusega neist olin koos üles kasvanud. Olime kõik pärit kenadest keskklassiperedest. Kandsime firmariideid kombineeritult rulluisuprofi varustusega: Think, Plan B, Shorty's. Olime populaarsed, meil olid ilusad tüdruksõbrad ja me panime tihti pidu. Jõime vaid parimaid mikropruulikodade käsitööõllesid, suitsetasime ainult parimat rohtu. Kihutasime sõpradega, kes kõik minust rikkamad, uute kalliste autodega läbi äärelinna tänavate nagu oleks elu miski, mida saab kataloogist juurde tellida. Selline elu ei kõla ilmselt kuigi halvana. Ega olnudki. Aga sügaval sisimas oli meil igav. Me virisesime kõige üle. Kirjutasime vanemate nimel kooli võltsitud tõendeid, puudusime tundidest ja jõime end üllameelsete suurvaimude poolteadvusseisunditesse. Lõhkusime asju ilma mingi nähtava põhjuseta. Valetasime vanematele, sest vahet polnud. Teesklesime nagu oleks kõik kõige paremas korras. Tegelikult, minu meelest tundsime end suduna, mis oli saabunud rannast ja orgu pidama jäänud. Olime omadega tupikus. Tundsin kogu aeg, et suduvineses orus oli elust miski puudu. Samas ookeanikaldale või lumistele mäetippudele minnes miski selgines. Siis aga laskusin tagasi suduvinesse - ja unustasin.

Loe veel

Vanemate lahutusest saadik olin olnud protestimeeleolus. See algas püromaaniaga (enamasti lõhkasin väikesi action- ja Barbie-nukke) ning lõppes sellega, kui vanemad tulid mulle järele Lake Tahoe politseijaoskonda, kus olin purjus ning käeraudadega puust tooli külge aheldatud täis peaga autojuhtimise pärast. Selle viimase "suure pahandusega" algas mu kuuekuuline katseaeg. Vanemad reageerisid, nagu vanemad üldiselt oleks reageerinud, võttes mult viimasedki allesjäänud vabaduse riismed. See aga muutis mind veelgi rahutumaks. Teadsin, et pean muutuma, aga ma ei tundnud selleks endas piisavalt jõudu koolikaaslaste keskel, kes näisid veendunult püüdvat elada oma elu segaseks pärastlõunaseks noorteseriaaliks. Otsisin varjupaika ainsas kohas, mis endiselt tundus avatud, paindlik ja võimudele kättesaamatu: oma unistustes veest.

/.../

Oma peas hakkasin end kujutlema ajakirja Surfer kaanepildil, naisfännid kiljumas, kaamerad välkumas. Tulemus: hakkasin tasahilju muutuma millekski, mida ma kõige rohkem jälestasin. Hakkasin end nägema kellenagi, kellel on taevalik õigus lainetele. Olin endiselt väike kala uskumatult osavate surfarite suures tiigis. Teadsin endiselt oma kohta (ligikaudu). Kuid hakkasin algajaid nägema kui kedagi, kes ei vääri laineid. Vahel, kuigi ma seda tunnistada ei soovi, ei tahtnud ma isegi nende koolikaaslastega välja minna, kes alles sõitma õppisid. Ma häbenesid neid. Minu reputatsioon oli kaalul. Mu suhtumine imbus ka mujale mu ellu, väljaspool vett. Tabasin end tegemas asju, mida ma kunagi varem poleks teinud. Tabasin end väikestelt valedelt. Sattusin ühe oma parima sõbraga raha pärast kõvahäälsesse sõnavahetusse. Kõige veidram oli see, et suutsin protsessi toimumist kõrvalt vaadelda. Ja mis veelgi hullem: mul oli sellest ükskõik.

Ühel päeval ma plahvatasin. Oli ilus päikeseline päev Honoli'il ja laineid jagus kõigile kuhjaga, rohkem kui küll, iga surfari jaoks kasvõi tosinate kaupa. Olin juba pikalt surfanud, aga tahtsin ikka veel ja veel. Kuid siis juhtus üks pahaaimatu turist - kes nägi välja nagu mina kunagi esimestel päevadel Mauil - sõitma minu lainele otse mu teele ette, rikkudes mu imeilusa laine, minu laine. Sellist asja oli sadu kordi varemgi juhtunud, ja ma polnud sellest mingit numbrit teinud. "Pole viga," olin tavaliselt öelnud, ja edasi sõudnud. Aga seekord läksin närvi. Sõnad purskusid mu seest. "Vaata kuhu sa sõidad, kurat," möirgasin. Ehmusin ka ise oma hääletoonist. Nooruk nägi väga hirmunud välja. "Anna andeks, mees," ütles ta. "Palun vabandust. Ma ei näinud sind." Vaatasin tagasi tema poole - teismeline, täiesti päevitamata. Tal oli täpselt seesama ilme nagu minul oli olnud kuueteistkümneaastasena: süütus, erutusest põnevilolek, hirm. Ja sel hetkel tabas mind arusaamine. Olin läinud täiesti üle piiri. Minust oli saamas surfi nats, ekstremist. Sõudsin noormehe juurde. "Tead, ära muretse selle kukkumise pärast," ütlesin talle. "Vabandust,et ma sellest nii pöördesse läksin. Kartsin, et sõidan sulle otsa." Ta näis kergendust tundvat. "Pole hullu. See oli minu süü."

Tundsin end tõelise värdjana, nagu oleksin täpselt samasugune nagu need surfi natsid, keda ma ei sallinud. Põhjuseks, miks ma üldse surfama hakkasin oli soov leida üles elu, mis oli vaba. Surfamine oli minu religioon - segase peaga aga moonutasin seda tundmatuseni, ajades segamini meetodi sihiga ja abinõu eesmärgiga.

Ilmselt juhtus igat sorti usufanaatikutega seda sageli. Buddha mõistis metoodikasse kiindumise probleemi, ning lihvis hoolega oma õpetuse metoodikat. Ta hoiatas oma õpilasi tulutute praktikate eest, mis tollal Indias moes olid: keha tuhas hõõrumine, tule kummardamine, pealuudega seksimine. (Ma ei tea kui populaarne see viimane oli, aga igatahes piisavalt populaarne, et jõuda budismi käitumisjuhistesse.) Aga ta läks veelgi kaugemale: ta ütles, et isegi tema oma õpetusi ei tohi võtta Ülima Tõena. Ta palus oma õpilastel teda mitte kummardada kui jumalat ega tema kujusid voolida. Ta ütles, et tema õpetused on, kui laenata fraas sajandeid hilisemast zenist, vaid sõrm, mis näitab Kuu poole, mitte asi ise. Ta võrdles oma õpetusi ka parvega. Parve saab kasutada väärkujutluste ja kannatuste jõe ületamiseks. Aga kohe kui oled teisele kaldale jõudnud, pead õpetustest lahti laskma. Oleks rumal vastaskaldale - kannatustevabale valgustatuse kaldale - jõudes parve endiselt pea peal kanda.

Teadsin väga hästi, et ma ei olnud valgustunud. Ja sel päeval, kui olin selle nooruki peale karjunud, sain lõpuks aru, et käisin ringi lainelaud pea peal ja see ei viinud mind grammigi vabadusele lähemale. Tegelikult näis see mind hoopis sitapeaks muutvat. Lasin sellest vähehaaval lahti. Surfasin kahe korra asemel üks kord päevas. Tegin koolis oma hinded korda. Sooritasin isegi nädalapikkuse vaikimiskuuri pisikeses mägimajakeses vulkaani juures. Ja läksin tööle. Ning keset mu maailma religioonide alaseid õpinguid, koos kõigi nende tugevuste ja lõksudega, tundus budism, kuigi ka sellel olid omad vead, siiski väga hea parv olevat, vähemalt minu jaoks. Kui ma seda vaid oskaks veidi paremini juhtida. Aga ma endiselt ei tahtnud omale guru.

Guru ilmus loomulikult välja.Ta ei tulnud sel moel nagu olin kujutlenud. Ma ei roninud udusest mäest üles. Ja tema ei olnud vana paks zeni meister, ega Shaolini munk, kes suudaks nööpnõela otsas tasakaalu hoida ega sajakümneaastane joogi, kes oskab tulevikku ette näha. Tema nimi oli Lambert.

/.../

Ühel päeva, kui olin just hakanud end Pohoikil veidi kindlamana tundma, sõudsin välja madala korallrifi kohal, kui minu suunas lähenes kristallselge laine. See laine polnud ei suur ega hirmuäratav, ja kui see üle madala korallrifi rullus, paistsid läbi vee roosad, valged ja kollased korallid: liikuv prisma. See laine oli nii ilus, et ma hetkeks vist unustasin, mis mul parasjagu käsil on. Sukeldusin liiga hilja ja valest kohast, nii et lainelaua esiots puutus vastu korallriffi . Mu laud peatus, aga mu keha liikus edasi. Mu nägu hõljus - ilma mingi kaitseta - otse üle korallide, samal ajal kui liikuva prisma tipp purunes mu seljal. Mu nägu kohtus korallrifiga nagu küüslauguküüs kohtub küüslaugupressiga. Veri muutis vee häguseks. Kaks järgnevat lainet tõukasid mind korallrifile veelgi lähemale, lõikudes sügavaid žilett-peenikesi haavasid põlvedesse, küünarnukkidesse, varvastesse. Pöörlesin nagu klaasikildudega täidetud pesumasinas. Hoidsin kramplikult kinni lainelauast (oma ainsast väärisesemest Hawaiil).

Lõpuks suutsin korallrifist eemale sügavamasse vette rulluda ja sisse sõuda. Huuled paistetasid üles. Verd tilkus tosinast väikesest kriimustusest. Lõikehaavad ei olnudki väga hullud. Aga ma tundsin end räbalasti. Ma ei olnud isegi sõitnud sel lainel. Polnud just eriti hea variant kohalikega sõbraks saada, mõtlesin omaette, kui tagasi oma jalgratta poole kõmpisin. Pele ei tahtnud mind siia. Hawaiile tulek oli olnud loll idee. Järsku kuulsin üht noorukit hõikamas: "Hei, California." See oli Kekoa. "Korallriff polegi lume moodi või?"

Purskusin naerma. See rebestas mu huulehaava suuremaks. Krimpsutasin valust nägu. Kekoal oli käes midagi, mis nägi välja nagu tarretise sisse kastetud männikäbi. Ta viskas selle minu suunas, püüdsin selle kinni. See tundus nagu vastsurnu ajud ja lõhnas nagu mädamuna ja röga. "Mis see on?" "See on ju noni, mees. Kohalik ravim. Pane näo peale. Suru pudruks. Hõõru sisse nagu kreem." "Aitäh," ütlesin siira tänuga, aga rõveda puuvilja naha sissehõõrumise osas olin veidi ettevaatlik.

"Oled ikka kindel? Paned selle oma..." Aga kui pilgu tõstsin oli Kekoa juba lainelaual ja välja sõudmas. Möödaminnes pritsis ta veega oma sõpru, kes tõenäoliselt tema üle nalja heitsid sellepärast, et ta oli aidanud kobakäpast haole´t. Mulle meenus tahtmatult Thich Nhat Hanh'i loeng: "Parem käsi ei mõtle, et "ma pean vasakut kätt aitama". Ta lihtsalt tegutseb. Sest ta teab, et mõlemad käed sõltuvad teineteisest."

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Jaimal Yogis raamatust "Surfi Buddha".

Jaimal Yogis, zen-surfarist Ameerika ajakirjanik, jutustab oma esimeses raamatus "Surfi Buddha - ühe surfari zeniotsingud merel" täiesti avameelselt omaenda elust. Sellest, kuidas ta noorukina kodust põgenes, et leida vabadus ja tõde. Kuidas ta poolnäljasena ajas taga oma suurimat unistust - saada suurepäraseks surfariks. Kergel naljatoonil jutustab autor oma elust valemungana kloostris, kus ta päevade kaupa seinu vahtis ja sügavale budismi sukeldus. Ta viib meid Hawaiile, New Yorki, Californiasse, Assooridele, Prantsusmaale, tormisele merele ja mägedesse otsima vabadust, tõde ja zeni, ookeanipõhjast mäetippudeni. Jaimal Yogise maailmavaade on vaba ja julge, kuid realistlik nagu Buddhal, keda ta ausa tõdemuse - elu on kannatus - väljaütlemise pärast peorikkujaks nimetab. Samas annab ta koos Buddhaga meile kätte võtme, kuidas elu ja surmaratast rahulikult võtta. Tema siirad lood on toonilt kerged, kuid sügavalt harivad. See raamat on suurepärane peegel ja kaaslane teekonnal kohtumisele iseendaga. - Tiia Nightingale, raamatu tõlkija


KOMMENTEERI!