1992

Viis noort sõidavad Rakvere lähedal Kalmujärve äärde. Norbert upub, nii et teised ei märka seda. Lugu jutustab Toomas.

Meid oli viis: mina, Ainar, Janika, Maia ja Norbert. Kõikjal valitses vabadus. Nii riigis kui ka meiesuguste noorte hinges. Olime võitjate põlvkond. Võisime alustada täiskasvanuelu, ilma et raudne eesriie või kommunismitont oleks meid rõhunud.

Sõit kulges järve äärde. Alevikust oli sinna umbes neli kilomeetrit, lisaks tuli kilomeetrike jalgsi vantsida, sest otse järvekaldani ei viinud ükski mõistlik tee. Isegi tank poleks sellest padrikust, mis meie kandi ainsat arvestatavat veesilma ümbritses, mingil moel läbi roomanud. Kalmujärv tukkus täies üksinduses keset metsa ning ilmselt polnud ükski kahejalgne olend tema rahu enne meie tulekut juba pikka aega rikkunud.

Tegin pärast väikest suplust peaaegu kogu järvele tiiru peale ning leidsin Maia liivasel kaldaribal lebamas. Kaislate vahelt ilmus nähtavale Norberti kuldpruunide juustega kroonitud pea. Ta oli ühe ringi järves juba teinud, nüüd tuli ta oma printsessi järele. Maia näppis puuhelmestest keed, mis ta kaelas kuidagi hooletult rippus. Ka see oli Norberti meistritöö. Tal oli sääraste nipsasjakeste peale nutti ja osavust.

Norbert sirutas Maiale käe ja kutsus teda ujuma. Maia raputas pead. Norbert lunis veel väheke, enne kui alla andis ja üksinda tagasi kaislatesse kadus. Jäin Maiaga kahekesi. Küsisin, miks ta ujuda ei taha - vesi pole sugugi nii hull, nagu paistab. Maia kehitas vaid õlgu. Ta ilme oli jahmatavalt kalk, kui ta vees sulistavat peigmeest pilguga nilpsas.

Paistis, et Norbert oli sihiks võtnud järve keskel asuvale pisikesele saarele ujuda. Sinna oli oma paarsada meetrit. Külitasin Maiaga mõnda aega kõrvuti. Tahtsin nagu midagi öelda... ükskõik kas midagi mõistlikku või lolli, aga miskipärast ei suutnud. Väike puskarikilk tiksutas ajus, kuid julgust ta mulle ei andnud.

Maia tõusis püsti, pühkis puusadelt liiva ja asus võsa poole rühkima.
"Kuhu sa lähed?" küsisin.
Ma ei saanud vastust, kuid järgnesin talle sellegipoolest. Süda mu rinnus hakkas iga sammuga ärevamalt põksuma. Pajud pakkusid imelist diskreetset varju. Maia liibus ühe laia tüve vastu ning tõmbas mu endaga kaasa. Haarasin ta tahtmatult käte vahele. Ta nokkis mu õlalt ja turjalt üksikuid vesiläätsi, mis olid sinna kinni kleepunud. Õhk me vahel muutus kuumaks kui kõrbes. Suudlesime. See juhtus kuidagi nii loomulikult, nagu oleksime seda juba tuhandeid kordi teinud. Higist niisked käed mudisid jõuliselt mu seljalihaseid. Rullisin ta lohvaka särgi üle rindade. Nähtavale ilmunud nibud olid nagu kreemjad roosinupud, mis löövad palava päikesepuudutuse järel õitsele ning meelitavad väikseid putukaid lähedalt ja kaugelt enda ümber tiirlema. Mu organismis algasid kontrollimatud seismilised protsessid.

Varjud pikenesid. Videvik hakkas ligi hiilima, kui kahekesi tagasi tuttavale liivaribale jõudsime. Liival püsisid meie jalajäljed - täpselt nii, nagu me olime need ennist sinna jätnud. Seal olid veel ühed jahtunud jäljed, kuid nende omanikku, Norbertit, silmapiiril ei paistnud.

"Pimedaks kisub," ütlesin taevasse kiigates. "Peaksime tagasi Luiverre kobima."
Maia noogutas ja ütles, et läheb Norbertit otsima. Mina võtsin suuna teisele poole, püüdes samal ajal selgusele jõuda, kas tunnen end hästi või halvasti. Olin saanud, mida tahtsin, kuid... ikkagi siugles kusagil sisikonnas vastik süümekas.

Janika ja Ainar kudrutasid järve lõunapoolsel kaldal, seltsiks peaaegu pooleni joodud puskaripudel. Nad mahvisid kordamööda plotskit, mis pärines kaasavõetud Rumba pakist.

"Mis sinuga juhtunud on?" päris Janika naeruga. "Sa näed välja, nagu oleksid läbi pesurulli tõmmatud!"
"Kus Norbert on?" küsisin.
"Ei tea," ütles Ainar tuimalt ja lasi suitsurõngaid.
"Ta oli ju teie juures," poetas Janika.
"Nägin teda viimati siis, kui ta ujuma läks," laususin.
"Mine otsi teda Maia kaisust," aasis Ainar laialt irvitades. "Norbert-poiss teeb praegu günekoloogi eksamit!"
"Maia läks ka just nüüdsama tema jälgi ajama," seletasin kasvava närvipingega.
"Mulle tundub, et kaldal teda pole. Kas ta võis saarele ujuda?"

Janika näole tekkis ka murelikum ilme. "Äkki ujuski?"
"Hästi, vaadake te siinpool ringi," ütlesin. "Ma lippan Maiale järele."
Saar järve keskel polnud suurem kui pool hektarit. Seal ei paistnud kedagi. Ainult paar viletsat kaske, mis ei viitsinud isegi kohiseda. Maia seisis põlvini vees ja vaatas tardunud pilgul järvele. Ta ehmatas, kui mu enda selja tagant avastas.

"Siin teda pole," ütles Maia tasa.
"Kurat küll!" hüüatasin ja hõikasin häälele veel võimsust lisades üle vee: "Norbert!"
Janika ja Ainari hääl vastas teiselt kaldalt: "Norbert!"

Hüüded muutusid röögeteks. Maia kattis näo kätega ja varises selili vette. Talutasin ta ettevaatlikult kaldale, pobisesin mõned julgustavad sõnad, millesse ma ise kuigivõrd ei uskunud, ning sööstsin siis otsejoones järve. Penikeeled mähkisid pikki varsi ümber mu jalgade, nagu kavatseks mind enda külge aheldada. Tormakalt rapsides õnnestus mul neist pääseda ja edasi järve keskme poole ujuda.

"Norbert!" hüüti kaldalt üha. "Norbert!"
Ei mingit vastust. Tõmbasin kopsud õhku täis ja sukeldusin. Hõljusin paarikümne meetri kaupa vee all, tõusin siis pinnale õhuvarusid täiendama ja hooglesin jälle allapoole. Nähtavus oli väga halb, peaaegu olematu. Pimenev ilm muutis roheka vee alumistes kihtides tökatmustaks lõpmatuseks. Võis vaid aimata, kuidas põhja lähedal voogasid ebamäärase kujuga vetikakolooniad. Tõmmud mütsakad kalad - nii vähe, kui neid ses järves oligi - pagesid mu eest, kui ma söakate tõmmetega läbi nende eluruumide kündsin. Rohkem hingelisi ei paistnud. Päris põhjas mulksus paks puderjas muda, mille seest hakkas mu tõmmete mõjul arvutuid kõdutükikesi kerkima.

Tagasi kaldale jõudes olin rampväsinud. Muserdatud. Silmad kipitasid. Suhu jäänud mõru mudamaik sundis mind pidevalt sülitama. Kuumale päevale järgnes kastese õhtu jäine hingus.
Seisime neljakesi kaldal täielikus vaikuses ja jõllitasime tumenevat veepinda. Keegi ei teadnud enam, mida teha. Ja ega polnudki vist midagi teha...

Norberti surnukeha leiti järvest alles järgmisel kevadel. Ta maeti Luivere kalmistule. Haua ääres seisime jälle kõrvuti: mina, Janika ja Ainar. Maiat ei olnud. Ta pidi tulema, aga ilmselt ei suutnud. Teda asendas Annemari. Imeilus Annemari...

Kui kolme peotäit mulda Norberti kirstule heitsin, tundsin end kuradi närusena. Mul oli kohutavalt kahju. On siiani.

* * *

2015

Maia on 1992. aasta loo jutustaja Toomase matustel

Maia kuulas vaid poole kõrvaga kirikuõpetaja viimset läkitust kadunukesele. Ta piidles uudishimulikult haua servale kogunenud musti voonakesi. Toomase naine ja lapsed liibusid tihedalt üksteise vastu. Naine hoidis kaunilt maniküüritud kätt suu ees, tihkudes ühes lapsukestega nutta. Kas too vaene naine üldse teadis, millise liiderliku mehe peale ta oma kallist pisaravett raiskab? Küllap teadis. Ehk töinas ta hoopiski iseenda pärast. Tal oli ilmselt neetult kahju, et ta säärase tõhuga üldse kokku sattus ja temaga lapsi sai. Mis lirvad kõik nende abieluvoodist võisid läbi käia! Polnud miskit parata, Toomas oli üks neist mehepoegadest, kelle truudus sõltus meeleolust. Täna võis ta olla truu, homme mitte, ülehomme jälle.

Teistest matuselistest pisut eemal ühe soomustüvelise männi juures seisis aga kuldpruunide juustega sihvakas noormees, käed viisakalt seljataha köidetud. Must ülikond sobis talle nagu valatult. Ta seisis püstipäi, silmapaar võimsalt ja võidukalt särisemas. Kui tema pilk põrkas kokku mitukümmend meetrit eemal viibinud Maia pilguga, ilmus noormehe suule magus muie.

Norbert

Ühtäkki tundis Maia, kuidas maailm tema ümber hägustus. Süda kloppis, jalad kaotasid kindla pinna. Lähedal seisev mees, kel oli lõua otsas mõnevõrra enam kärbu kui pealael, tõttas teda toetama. Naiste seas tekkis väike kahin. Paar meessoost matuselist tuli habemikule appi ning üheskoos toimetati poolteadvusel naine eemale. Ta asetati ühe suvalise hauaplatsi ääres seisvale suuresti mahakoorunud värviga pingile.

Maia nägi enda ümber sagivaid võõraid mehi vaid ähmaste mustendavate kujudena. Ta kuulmismeelde oli tunginud tuule toorutsev vilin, vihmapiisad krabisesid vastu jakikangast mitmekordse võimendusega. Sisemuses kõmisenud mõtted segunesid välismaailmas tekitatud helidega.

Ta on siin! Tagasi! Ei! Mis juhtus? Vajab ta abi? Kuidas saab...? Võimatu!
Kes ta on? Miks nii? Vett? Ei! Vett! Ei! Palun, ei! Ainult mitte vett!

Üks meestest istus Maia kõrvale ning toetas teda rüütelliku hoolega. Vähehaaval hakkas jõud naise ihuliikmetesse tagasi nõrguma. Taevas oli tume. Maa paistis veel tumedam. Maia mõistus oli hetkega ribadeks rebenenud, nii et ta ei suutnud hinnata, kas tumeduse põhjustas minestushoog, tihenev pilvisus või pelgalt tumedad prillid.

Tahtmatult pigistas Maia tundmatu mehe rannet. Ta vaatas teda pikalt, endiselt pooleldi oimetuna.
"Sellised üritused on mõnikord paras piin," ütles mees kuivalt, rääkides otsekui tüütust ärilõunast või tulemuseta koosolekust. "Me kõik jääme Toomast taga igatsema."

Maia võpatas. Teadvus voolas vahuse joana talle pähe. Hirm, mis oli korraks lakanud, ilmutas end taas. Kui Maia kiireid pilke enese ümber heitis, hakkas mees ta kõrval rahutult nihelema.
"Kuidas teil on? Soovite vett?"
"Ei!" sõnas Maia resoluutselt.
"Tema lahkumine on teile kindlasti ränk katsumus."
"Muidugi..."
"Jajah, meile kõigile tähendas Toomas väga palju ja on raske uskuda, et keegi talle nii jõhkralt..."
"Ma ei peaks siin olema," ütles Maia püsti karates.

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Marek Kahro raamatust "Seal, kus näkid laulavad"

"Seal, kus näkid laulavad" on psühholoogiline põnevik, mis kirjeldab hirmu laastavat mõju inimesele ja ühiskonnale. Teose keskmes on väikese aleviku õpetajanna Maia, kes kasvatab erksaloomulist tütart. Naise üksluine elu võtab jahmatava pöörde, kui tema klassi saabub uus õpilane, poiss nimega Artur. Poiss toob Maiale uuesti meelde nooruspõlves läbielatud tragöödia: tema peigmees uppus aleviku läheduses asuvasse järve, mille kohta räägitakse õõvastavaid legende. Naine hakkab kahtlustama, et Artur on otseselt seotud viimastel aastatel toimunud vägivaldsete mõrvadega ning järgmine ohver võib olla juba Maia ise. Romaan võitis kirjanduskonkursil Bestseller 2015 esikoha ilukirjanduse žanris ning Bernhard Kangro nimelise kirjanduspreemia.


KOMMENTEERI!